27. august 2025

Suvi läinud, sügis käes!

August hakkab lõppema. Tahtsin öelda, et ühes sellega ka suvi, aga see oleks ilmselge vale, kuna suvi lõppes juba ammu. Õigupoolest seda õiget suve oligi meil ju vaid üks napp kuu aega...

Meenuvad üksikud suvised päevad APRILLIS - 18.-19. aprill! Siis oli soe päev 3. juulil, kui toimus esimene laulupeo proov. Aga juba õhtul keeras jälle ilma jahedaks. Laulupidu oli ju õudus kuubis, kui ilmaolusid silmas pidada. Ilmselt oli soe 1.-2. juulil, kui meenutama hakata ja 9. juulil, lugesin oma märkmikust ja vist 14. juulist tuli päris soe suvi. Aga taas loen oma märkmikust, et 13. augustil oli jahe hommik, 11 kraadi ainult! Nii et polnud kuudki seda suve ju siis! Seda enam oli õudne kuulata inimeste vingumist palavuse üle. Patt on vinguda paari sooja päeva üle! Enamik meie ajast on ju kehv suusailm. Eile mul oli isegi kodus külm. Hakkab peale see aeg, mil väljas on jahe ja niiske, veel ei köeta ning niiskus ja jahedus tungib ka tuppa... Vastik! See mulle üldse ei meeldi. Kohevarsti tuleb selga panna see jope, millega enamiku aastast ringi käiakse. Ehk veel mõne aja saab siiski suvisemate, kergemate riietega hakkama (kihiline riietumine! - särk, teine särk, pluus, kampsun, jope vms😛)

Mis siin ikka nii pikalt halada! Jätame seda ka hilisemaks perioodiks!

Siiski on ju suve ka olnud ja mõnusat olemist-tegemist.

Oma "tüdrukutekambaga" tegime tiiru Põhjarannikul, nimetasime seda ise kloostrituuriks (Padise kooster ja Pirita kloostrivaremed). Põigatud sai ka Pakdiskisse ja Pakri poolsaarele. Keila-Joa, Treppoja ja Türisalu pankki pääsesid listi. Tallinna Botaanikaaeda külastasime ka. Mäletan, et viimati väisasin seda täiesti tasuta, nii et see pidi ikka üsna ammu olema. Ent seal on vaatamist täie raha eest. Jäin mõtisklema selle üle, kuidas vanemad inimesed saavad hakkama kõigi nende udupeenete sissepääsudega... Soeta iseteenindusest pilet, siis skaneeri (ruut/triip/vööt)kood... Oli meilgi raskusi, aga saime siiski igale poole sisse (kasvõi jõuga😂)

Kalli kaasaga tegime igasuvise "kohustusliku" Haapsalu-tripi. Muidugi Fra Mare! Tõeline puhkuseprogramm! Võtsime mitmeid hoolitsusi, nii et polnud aega linna peale promeneerimagi minna😆 No saime ikka promeneerida ka, kuna sisse jäi 20. august, mil muuseumid (ja ka osad söögikohad) suletud ja kaubandus lühemalt avatud. Mis siis muud, kui kõnnidki. Aga mere ääres oli väga tuuline, ikka külm lausa ja nii põgenesimegi linnamüüride kaitsvasse varju. 

Ilus oled isamaa! õhkasin, vaadates imetabast õhtutaevast täis toredaid pilvi😍 (See kõlas nüüd küll nagu lause etteütlusest😆)

Nüüd ma veel võtan viimasest puhkusepäevast, mis võtta annab!

Veidi silmailu siis ka:





















13. august 2025

Puudutus... 2

Minek selles laanes

kõikidel kõrgustel korraga

samblas ja maadligi rohtude hulgas

õite ja okste ja latvade

vahel ja kohal see on

uskuvate hommikute armastavate õhtute vabadus kui

ma tean et ootel on

lahtine õhk ja vesi seal

poolitusjoonega püsima pandud

kõigisse mere kujudesse taeva olekutesse

kestvaks teljeks jäävaks ja alati olnuks

Seal saan siis tunda

kuidas peab minema kuidas

hoida käsi ja silmi ja suud

siug sisalik

sabast pidamatu

kannastki tabamatu

tõusja

tuhast seemnest


Aino Pervik (22.04.1932-12.08.2025)
kogust «Kellavalaja» (1985)

9. august 2025

"Taimetoitlane"

Han Kang. Taimetoitlane / Korea keelest tõlkinud Anni Arukask. Loomingu raamatukogu 2025/7-9. 133 lk.


Häirivate unenägude tõttu otsustab Yeong-hye hakata taimetoitlaseks, mis põhjustab meelehärmi ja hämmingut nii tema mehes, ões kui ka õemehes. Soov oma keha ja elu üle ise otsustada põrkub ühiskonna ja Yeong-hye lähedaste ootuste ja arvamustega.

Han Kang pälvis 2024. aastal Nobeli kirjandusauhinna. "Taimetoitlane" on esimene koreakeelne raamat, mis võitis rahvusvahelise Bookeri auhinna ja valiti 2024. aastal New York Timesi XXI sajandi saja parima raamatu hulka.

ERRi portaalist: Kirjaniku ja kriitiku Silvia Urgase sõnul on mullu Nobeli kirjanduspreemia võitnud korea kirjaniku Han Kangi romaani "Taimetoitlane" lugemine paras seiklus. Urgas tõdes, et romaan on häiriv, tekitades rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid väga poeetiline ning selles on grotesksete stseenide ilu.

Lugemine oli ainus asi, mis väärinuks tema puhul hobiks nimetamist, enamik nendest raamatutest paistsid aga nii igavad, et ei tahtnuks nende kaantki avada;

Mu naisel oli ainult üks iseäralik joon: talle ei meeldinud rinnahoidjad.

Hea ülevaate on kirjutanud Sehkendaja. Ka Loterii, Sulepuru ja Triinu raamatublogi tasub lugeda. No ja mu armas Suvehiidlane muidugi! Tema kohe oskab asjad kainelt ja mõnuga kokku võtta💓

Kõik need arvustused ja arvamised kokku viisid mind taas demokraatia ja sõnavabaduse juurde. Võib-olla olen seda varemgi kirjutanud, aga see mõte kumiseb minus juba nii kaua ja pidevalt - Elame demokraatlikus ühiskonnas, meil on sõnavabadus, igaüks võib põhimõtteliselt teha, mida tahab (ärgem siiski unustagem seadusi, eks!), arvata, mida tahab, olla, kes tahab jne. jne. Seega kellelgi pole põhjust vaielda, enda arvamust paremaks (ülimaks) pidada jne. Nii lihtsalt on ja ongi nii... (Väga sügavmõtteline mõtteavaldus, peab mainima😂 Eneseirooniliselt vasakule ära😆) Kui ma ei saa aru, ei mõista, siis on ka lihtsalt nii. Keegi ei saa arusaamist mulle kulbiga jagada või sondiga sisse pumbata...
Ei pea (nii) valuliselt reageerima igasugustele arvamustele, tõekspidamistele... Igaühele oma. 
Kui ma sellise positsiooniga ka raamatule lähenen ja pärast arvan või arvustan midagi, siis on endal palju lihtsam ja kergem😏
Minu jaoks oli esmakordne ja huvitav kokkupuude korea kirjandusega.

P.S. Täiendus 13.01.2026: Sofiia Martyniuk on kirjutanud 2025. aastal Tallinna Ülikoolis magistritöö "Patriarchal violence and becoming in Han Kang's "The Vegetarian"" ehk siis tõlkes midagi sellist nagu "Patriarhaalne vägivald ja muutumine Han Kangi teoses "Taimetoitlane"". Kuna raamat oli üsna kummaline, siis ega selle käsitlusestki midagi paremat oodata pole🙈 Lihtsalt veel keerulisem ja teoreetilisem käsitlus😎 
TÄISTEKST TLÜAR e-raamatukogus ETERA https://www.etera.ee/zoom/207169/view

8. august 2025

08.08

Täna hommikul ärgates oli kohe selline teine, hoopis eriline tunne...

Olen nostalgilises meeleolus ja meenutuste lainel...

22 aastat tagasi, siis oli ka reede, muide!, kohtusin ma oma kalli kaasaga esimest korda silmast silma, füüsilisel kujul. Virtuaalselt (õigemini meilitsi) olime suhelnud juba poolteist kuud. Ilm oli ilus. Mul oli seljas pikk helesinine-lillakas seelik ja varrukateta hall-valge peeneruuduline pluus😊 (Ei noh, emasse, mis emasse! Tema kulul ikka tehakse nalja, et "no sa mäletad kõike nii hästi, mis mul siis või siis seljas oli"😆) Kahjuks kaasa riietust ei mäleta...
Kustumatult on aga meeles tema kaunite silmade lummav pilk 😍💓

Pikka iga siis meile!🎉

Puudutus...

Elu on ilusaim hetk
pärast algust ja enne lõppu,
üürike väsitav retk
ajamäe kõrgesse tippu;
otsides väärtusi teel
või leides neid iseendas,
tunned, kuis kõrval ja eel
hingelinde ja liblikaid lendab.

Virve Osila (10.11.1946-07.08.2025)
Kogust “Paigalrändaja” (2014)

31. juuli 2025

"Fred Jüssi"

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber. Koostaja Jaan Tootsen. - Kirjastus Paradiis, 2025. - 320 lk.

See hääl. Vaikus. Sisekõne. Mõtteselgus. Mõtteerksus. Läbitajumine ja tunnetamine. ...

Raamat, mis minu jaoks liigitub sinna "hea tunde" raamatute hulka, mille võtan kätte siis, kui on see "õige tunne", mil vajan just mõnd tummist, läbitunnetatud mõtet, lauset, ütlemist...

Terve plejaad (peamiselt) Eesti inimesi, kes  mõtestavad olemist seotuna Fred Jüssiga. 

28. juuli 2025

Iiri päevik

Heinrich Böll. Iiri päevik. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. - Tallinn: Varrak, 2025. - 144 lk.

Raamat, mida pikalt kaasa vedasin, oli nn rongilektüüriks ja unejutuks. No lõpuks vedasin end sellest läbi. Aga kas polnud minu jaoks õige aeg või minu jaoks lihtsalt jäigi see kõik nii kaugeks ja mitteköitvaks, ei oskagi öelda. Guugeldasin igalt poolt kokku järgnevat (ja see kirjeldus tundub ju küll igati apetiitne!?):

Heinrich Bölli "Iiri päevik" on teos, mis viib sind otse 1950. aastate Iirimaa südamesse. Kui sa oled kunagi mõelnud, milline oli elu Iirimaal sel ajal, siis see raamat on just sulle. Böll, tuntud saksa kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, veetis koos perega aega Achilli saarel ning jäädvustas oma kogemused ja tähelepanekud selles meeldejäävas teoses.

Raamat pakub sulle intiimset pilguheitu Iiri igapäevaellu, kus kohtud inimestega pubides, rongides ja mujal. Bölli oskuslikud kirjeldused ja terased tähelepanekud loovad elava pildi ajastust, mis on küll minevikus, kuid mille mõju on tunda tänapäevani. Iiri huumor, rahvamuusika ja kultuur, mida Böll nii meisterlikult kirjeldab, köidavad jätkuvalt uusi lugejaid.

Kui sa plaanid külastada Achilli saart, siis võib-olla leiad end sealgi, raamat käes, avastamas neid samu paiku, mida Böll kirjeldas. Kuid nagu autor ise on öelnud, ei pruugi sa leida täpselt seda Iirimaad, mida tema koges – ajad on muutunud. Siiski on "Iiri päevik" suurepärane lähtepunkt sinu enda Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Bölli looming, mille keskmes on inimlikkus ja sõjajärgse ühiskonna analüüs, on jätkuvalt oluline. Tema teosed, sealhulgas "Iiri päevik", on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse üle maailma. Kui sa otsid raamatut, mis on samaaegselt ajalooline ja ajatult köitev, siis on "Iiri päevik" just see, mida vajad.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.

„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.