"Astrid Lindgren"

 

Susanne Lieder. Astrid Lindgren: romaan.

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja 

Tallinn: Tänapäev, 2023

376 lk.

Sari: Säravad naised

Lugedes oli mul pidevalt tunne, nagu vaataks filmi. Miskipärast meenutas see mõne aasta eest linastunud filmi Astrid Lindgrenist. Kuigi film oli ainult kuhugi maani, siin oli ikka mahukam ja hilisem elu ka kajastatud.

Mulle täitsa meeldis. Mis teha, Lindgren on mulle läbi aegade ja jätkuvalt üks sümpaatsemaid kirjanikke ja köitvamaid isiksusi.

P.S. Pritsin aasta lõpul nüüd veidi ka vanu võlgu, lugemisi, et oleks märk maas. Enda jaoks ennekõike. Tore, kui keegi teinegi siit midagi leiab...

"Unistuste raamatupood"

 

Katarina Bivald. Unistuste raamatupood.

Rootsi keelest tõlkinud Maiu Ellen

Tallinn: Varrak, 2020

375 lk.

(Varraku ajaviiteromaan)

Raamatutes on inimesed veetlevad ja sõbralikud ning elu järgib kindlaid mustreid. Kui mõni tegelane unistab millegi tegemisest, on peaaegu kindlalt teada, et raamatu lõpus ta just seda teebki. Ja leiab kellegi, kellega koos seda teha. Tegelikkuses võib olla peaaegu kindel, et inimene teeb ükskõik mida, välja arvatud seda.

"Raamatud, mida sa palusid Amyl tellida, saabusid kaks päeva enne tema matuseid," ütles ta ja sellega oli vestlus kindlalt lõppenud.

Sara (Lundqvist) Rootsist ja Amy Brooke Wheel'ist Iowast peavad kirjavahetust, kuni ühel päeval kutsub Amy Sara endale külla. Ja Sara lähebki... Ent ta jääb veidikene hiljaks, jõudes kohale just Amy matuse päeval... Ta paigutatakse kogukonna nõul ja toel Amy majja elutsema ilma tasu võtmata. See on Sarale mõistagi vastuvõetamatu ja ta tahab kuidagi vastata, tasuda... Nii avabki ta linnakeses unistuste raamatupoe...

Meeldiv lugemine! 

Aeg kokkuvõteteks

Kas tõesti juba?

Mõned siin juba paar nädalat tagasi (kui mitte kuu?) hakkasid aastat kokku võtma, joont alla tõmbama. Mul selline tunne, et mida? Meil on ju veel nii pikk maa minna, täitsa mitu päeva veel... Loodame, et midagi põrutavat enam ei juhtu ja saab läbi see pöörane aasta...

Üle 10 päeva tõbitsen juba. Köha vaevab ja ei taha taanduda... Ei sobi õue õhk ega toa õhk, kuiv, niiske, tolmune..., mitte miski... Ei oska ka mingit ravimit manustada... Mis teha, eks tuleb lihtsalt aega anda...

Jõulueelse nädala olin lausa haiguslehel. Ei olnud must tööinimest ega polnud asja ka kodus. Lootsin oma saksa kirjad-kaardid kirjutatud saada, aga nõup, ei mingit indu, ei mingit pealehakkamist... Kaks kolmest on mulle kaardi läkitanud... Ehk suudan end jaanuaris kokku võtta... 

Ongi selline imelik aasta olnud... Ei taha küll halada, kaevelda ja vinguda, aga ... ah, las jääda.

Kehakaalu olen kõvasti kaotanud kõige selle stressi ja üleelamistega. Ja ausalt öeldes ei ole see tore. Jah, piltide pealt on küll ennast parem vaadata, et kae, kes see plikake on😆, aga muidu on kole..., tunnen, et olen vanaks jäänud, eriti reedab seda mingi tüüpiline vana inimese kuiv nahk...🙁

Taevale tänu, ema tervis siiski taastub. Operatsioon läks ju hästi, valusid ei ole. Psühhoos taandus ära, mõistus on korras. Liikumine paraneb ka. Ainus asi, et koju pole pool aastat saanud... Kuigi hooldekodus on kõik eluks vajalik olemas, esmavajadused on rahuldatud ja kõik on hästi, siis koduigatsus on ikka... Ent mõistusega võttes - üksi ei ole tal praegu võimalik hakkama saada, ikka peaks keegi puid tooma, tuld tegema, poes käima ja majandama. Elame selle talve üle, eks siis vaatame, kuidas edasi... 

Tööelus oli ka suur muutuste aasta. Jäin üksi oma töölõigu peale ja tundub, et (lisa)töid tuleb uksest ja aknast juurde... Uus seltskond on juhtme mitmel korral kärssama pannud. Silmakirjalikkus, maskeeritud viisakusega. Kohati on tunne, et saan kohe vingumürgituse. Endiste kolleegidega olen siiski aeg-ajalt ka kohtunud. Tööteemadel rääkimine on muidugi komplitseeritud, aga hetkel veel suhted säilivad.

Koduses plaanis pole mingit motivatsiooni midagi ette võtta. Las need tolmurullid ja ämblikuvõrgud ruulivad, keda huvitab?!? Kui peaks huvitama, siis palun väga - koristatagu! Kahe majapidamise majandamine käib mul ilmselgelt üle jõu. Kuidagi moodi olen saanud siiski enam-vähem järje peale. Eks see talvine aeg tuleb kuidagi üle elada. Vaja ju kütmas käia, et miinused sisse ei tule... Ja kellele sa ikka delegeerid?!? Igaühel omad tegemised ju...

Eks oma kalli kaasa olen küll ära vaevanud oma kaeblemise ja halaga, aga ta on truult ikka mu kõrval, Jumal tänatud! Kohe-kohe hakkame ta juubelit tähistama😍 Esimene lisatud foto on kalli kaasa orhideest, mille talle aasta eest kinkisin. Tahtsin talle juubeliks ka midagi analoogset, aga ei leidnud... Saab siis hiljem. 

Ja siis meie imeilusast talvest paar pilti ka. Täna oli täitsa vihm ja sula. Aga nüüd lubatakse mingit ulmelist temperatuuri langust. Appi!🥶🌬️❄️🥶

Lugemisaasta oli tõusude ja langustega. Enamik loetust on kajastamata. Ilmselt ei jõuagi neil päevil seda teha. Eks ükskord siis... 

Jõuluks saadud kingitus - raamat - teeb siiralt rõõmu - "Aeg. Teekond nimega Armastus". 

Olgu siis see aasta nüüd kokku võetud. Sama kaootiliselt, kui kaootiline ta ise ka oli.

"Aino A."

Jari Järvelä. Aino A.: elulooromaan Aino Aaltost

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid.

Tallinn: Vesta, 2023

375 lk.

Tragikoomiline, kuid ennekõike hämmastavalt eluline kummardus kuulsa arhitekti varju jäänud tagasihoidlikule naisele.

Hea, väga hea raamat! Kuigi see on ehk veidi (või siis päris palju?) kaldu...

Tõlkija Kai Aareleid kommenteerib: "Raamat keerab sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole. Lihtsalt rebib maha nii mõnegi maski, jutustades samas huvitavaid taustalugusid paljude ikooniliste hoonete ja esemete kohta."

Ilmestavad näiteid, ikka neid minu moodi, väikse nüansiga🙂:

Kui Aino viimaks oma väikesesse kambrisse jõuab, on kell juba nii lähedal hommikusele äratusele, et ta mõtleb, kas ongi üldse mõtet magama minna.

Ta võtab oma Käbivihiku ja hakkab haigutades sinna kirjutama.

Mina olen idee. Alvar on fassaad.

Kui me paari läheme, tuleb teha kokkulepe.

Meil peab olema teenijatüdruk, kes süüa teeb. Mina ei tee.

Meil peab olema lapsehoidja, kes lapsi hoiab. Mina ei hoia.

Mina teen arhitekti tööd.

Mina ei ole ori, ei kodus ega büroos.

Me ei ole teineteise omad. Aga büroo on meie mõlema oma.

Raamatukogust sai nende peres vandesõna, seda Aino kasutas, kui ei tahtnud laste kuuldes "kurat" öelda. "Viiburi raamatukogu!" hüüdis ta, kui oli varba valusasti ära löönud. Põristas veel eriti pikalt r-i.

Kumb on vaeseke? Kas see, kes hädaldab, või see, kes peab teise pidevat hädaldamist kannatama?

P.S. Soovitan ette võtta ka Heikki Aalto-Alaneni rikkaliku dokumentaalse materjaliga biograafilise teose "Armastan sinus inimest : Aino ja Alvar Aalto lugu". Pean isegi selle veel kätte võtma, sest jäi pooleli tagastusaja saabumise tõttu. 

Novembri viimane

Ja saabki otsa see november. Ei olnudki nii jube ja hirmus sel aastal...

Vahepeal on talv meie õuele tulnud. (Eks see on novembrikaamose natukese valgemaks ja helgemaks muutnud...) Tööd on mehemoodi tehtud. Tartus käidud, kah tööasjus. Tõbitsetud. Soomes käidud. Külalisi vastu võetud.

Kui töötamine jaotub kuu peale või mitme kuu või lausa aasta peale, siis viimased punktid mahuvad napilt nädalasse. Praegu mõtlen, et minu jaoks on see täiesti uskumatu (maksimum)programm! Kuigi olen suht elusalt sellest välja tulnud, jah veidi tõbiselt küll. Aga need tripid olid mõlemad ühepäevased, mis tunduvalt reisistressi ja -ärevust vähendas.

Soomes olime väikese seltskonnaga rohkem lõbu pärast - juubelil - või no kui päris aus olla, siis ikka veidi töine ka: oli meid ikka ju laulma kutsutud. Aga laul teeb rinna rõõmsaks ja see pole ikka päris töö. Pidu oli soomlaslikult lühike, 3 tundi ja asi tehtud. Ei mingeid pikki kõnesid. Palju muusikalist eeskava ja söömine (külmlaud ja palju kooke!) Tore oli üle hulga aja armsad sõbrad-tuttavad üle vaadata. Väsitas hoopis pikk koosolemine oma kambaga, kus naiste põhiteemaks oli dieet ja dieedi pidamine (täielik pseudoteema minu jaoks, pole eluski ühtegi dieeti pidanud) ja meestel autojutud (samuti võõras teema, kuna ei oma autot ega autojuhilube ja ise ei sõida ka)

Külalisteks olid aga ühel päeval mu vennake ja teisel päeval tema pojake, minu pisike, nagu ma teda ikka kutsun. No mõistagi mõlemad juba suured mehed😀 Aga kuidagi väga armas!

Tartus oli ka mõnus ja ma tõeliselt armusin ülikooli raamatukogusse. Seal tahaks kohe pikemalt viibida, tõeliselt inspireeriv paik, õdus ja ehtraamatukogulik. 

Tänane õhtu kujunes ootamatult vabaks... Pidin minema haiglasse ema vaatama, aga sinna ei lasta praegu külalisi, karantiin... Nii sain endale blogimise aja 🥰 Midagigi...

Lõppu veidi talve ka. Lahtist. Raplast ja Hagerist.

Eneseõigustus?!?

Eelmise postitusega sai endast jälle elumärki antud😉

See Varraku ajaviiteromaan oli viimane raamat, mida lugesin. Tean, et pean kohe postituse tegema, muidu tuhmuvad elamused ja ega sisugi pole takkajärgi enam kerge meenutada... Nii on kahjuks jäänud kajastamata palju loetut. Et küll ma ükspäev, kui rohkem aega on, kirjutan... Aga seda ühte päeva ei tule kunagi, kus üleliia aega oleks, et saaks ekstra ja uuesti süveneda... kahjuks.

Eks enne aasta lõppu peab need kajastused siia ikka mingil moel üles panema, juba ajaloo huvides, et mida lugenud olen või nii🤔

Mõtetes olen küll blogisse palju asju omast arust juba kirjutanud, aga tuleb välja, et tegelikkuses mitte 😝

Meenub, et tahtsin looduse lokkamisest kirjutada. Tundub, et ei ole seda teinud. Ja veel mingid fotod, mida kommenteerida või mis ise kommenteerisid midagi...

Aga ma kablutan nüüd aina maa ja linna vahet. Kütmas ja ema külastamas. Nädalavahetusel hea kui ühe päeva saab niisama olla. No see tähendab, et kodused tegemised, majapidamistöid jms argine ja see siis põhiliselt maakodus. Ega mingit indu midagi teha ja korda saata pole. Ei jaksa, ei jõua ja ei taha... Kes tahaks mulle koristajaks tulla?!?🙂 Tolmurullid vahivad nurgast vastu, ei aita enam kaugelt ja uduse pilguga vaadata🤭 Eks kui päris riid majja tuleb, siis haaran tolmuimeja või harja ja kühvli... Seni aga - ahh, olgu, kelle asi, luid just ära ei murra😆

Veidi pildimaterjali:

Oktoobri alguse torm...

Ämbliku imeline kunst ehk koristajat paluks 😆

Ümberistutatud pojukesed🙂

Esimene lumekirme 25.10

Valgust pimedasse aega ja õue, 7.11

"Viienda platvormi rahvas"

Clare Pooley. Viienda platvormi rahvas.

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots

Tallinn: Varrak, 2023

324 lk.

Varraku ajaviiteromaan.

Kui seda raamatut alustasin, siis tundus mulle korraks, et see on viimane Varraku ajaviiteromaan, mille kätte võtan, et ei taha enam... Et on tekkinud küllastus. Ei läinud jälle mu jaoks käima ja tundus natuke nagu üle võlli. Aga vedasin ennast ikka edasi, sest ei saa ju olla, et jätan pooleli. Õnneks ei jätnud. Sest lõpuks oli kahju kaant sulgeda. 

Rongisõitjate kirjutamata reegel on, et omavahel ei vestelda! Väike peanoogutus või kerge naeratus on maksimum, mida rongituttavad omavahel vahetavad. Oi, kuidas mulle see meeldiks, kui meil ka nii oleks😝 No aga ei jäänud neil seal Londonis ka niimoodi. Üks õnnetu juhus rikkus vaikuse ja siis oli juba võimatu seda lumepalli peatuma saada. Moodustus seltskond, kes hakkas üksteisest hoolima ja kokku hoidma. 

Keskne tegelane on värvikas Iona (aastaid lesbisuhtes/abielus olnud naisteajakirja nn psühholoog, abikaasa Bea on dementsusele kalduv ja hooldekodus), kes alati sõidab koos koeraga ja suure käekotiga, kuhu mahub terve varandus sisse. Piers (abikaasa Candida, pärit rikkast perest) on pangandus- ja rahandustegelane, unistab aga hoopis matemaatikaõpetaja kutsest. Sanjay (medvend), kellel on paanikahood ja siis loeb Mendelejevi tabelit enese rahustamiseks, talle meeldib Emmie (on kihlatud Toby 'ga, kes osutub ahistajaks), kooliõpilane Martha, David, Jake...

Said vist nüüd enam-vähem kõik tegelased üles loetud 🙂

Ega ma sisu ümber jutustama ei hakka, ütlen vaid niipalju, et see lugu läks päris põnevsks ja ka lõpp oli täitsa olemas, nii et ma jäin vägagi rahule. Algne äratõukefaas osutus siiski asjatuks ja ajutiseks reaktsiooniks.

Rongipeatused ja tegelased: