Need näod kõlavad tuttavalt

Olav Osolin. Need näod kõlavad tuttavalt.

Muhe lugemine populaarsest telesaatest, selle tegemisest, tegijatest, telgitagustest. Naljakaid juhtumisi ja muud põnevat. Palju pildimaterjali. Kes on olnud selle saate andunud vaatajad, neil tasub raamat igal juhul läbi sirvida.
Saab nalja ja naeru. Päevavalgele tulevad ka mõned "hästivarjatud saladused":)

Glasgow on parem kui Edinburgh

Tiina Tambaum. Šotimaa: Glasgow on parem kui Edinburgh.
Päeviku vormis kerge lugemine. Lõpetuseks, nagu ikka ehtsas reisijuhis, annab autor ülevaate "10 paigast, mida Glasgow's külastada, ja mida te Edinburghist ei leia":)
Päevikulaadsed raamatud on toredad selle poolest, et sealt leiab vahvaid ütlemisi. Mõned näited siinkohal:

Minult (Sarah,53) küsiti: "Kust saab kõige odavama prostituudi?" Ausalt! Küsija oli üks nendest, kes võitis ujumise pronksmedali, mingi Joe. Ma siis vastasin talle, et kui tahad odavaid kartulikrõpse, siis mine Sinisesse Laguuni ja saad kolme naelaga." (Chippie - Kanadas - prostituut, chippy - Suurbritannias - pood, mis müüb fish & chips'e.

Šoti terjerid, keda kutsutakse eesti keeles šotlasteks, on aga maailmakuulsad juba selle pärast, et enam kui viiskümmend aastat oli nende kuju kasutusel lauamängu Monopol nupuna. Miskipärast otsustati 2013. aastal kasutusele võtta uue kujuga mängunupp, viidi läbi ülemaailmne küsitlus, ning šoti terjer jäi napilt alla mingile nimetule ja iseloomutule kassile.

Ülikooli liikmetele pakutakse võimalust ühineda kodutuid abistavate vabatahtlike tööga ning ülikooli loomakliinikus annavad üliõpilased praktika käigus tasuta abi kodutute inimeste koduloomadele. (Kuidas saab öelda koduloom looma kohta, kelle omanikul pole kodu?)

Glasgow on eriline oma muuseumide poolest. Laiemalt on teada tõsiasi, et siinsed muuseumid ei küsi piletiraha. Lihtsalt astud sisse ja oled, väsid ära ja tuled järgmine kord jälle - sinu intellektuaalse lõbu maksab kinni linn.

Koerad on siin inimestega võrdsel positsioonil ja ma ei imesta, kui pärast kaheksakümne naela suuruse trahvi sätestamist ehitab kogukond oma koertele välitualeti ja palkab seda hooldama professionaalse käimlakäitleja.

Eile oli aga see päev, mil kohalik sai selja sirgu ajada. Linna tabasid päikesepaiste ja tohutu kuumalaine, 28 kraadi. Juba hommikul oli märgata, et inimesed on vatid maha ajanud. Koerajalutajad paterdasid sandaalide ja šortsidega soojas rohus ning ja Janey oli suvekleidis, tulipunased varbaküüned välkumas. Suvi lõppes siin 24 tundi hiljem ägeda äikese ja temperatuuri langusega, millest siis ka vestlusteema hommikukohvi kõrvale.

Vabatahtlik tegevus ja heategevus on siin elustiil. Näiteks käib praegu, kui majandus on juba pikemat aega languses ja linna eelarve iga aastaga väiksem, halastamatu raamatukogude sulgemine. Füüsiliselt on enamus likvideeritud raamatukogudest aga siiski avatud, sest töö on üle võtnud vabatahtlikud.

[Et mitte lasta optimismil raugeda, küsin pessimistlikult: Kas ka meid on ees ootamas selline perspektiiv?!? Vabatahtlikkus ja heategevus on ju tore asi küll, aga raamatukogu võiks olla ikka asutus, kus toimetavad oma ala asjatundjad. Või eksin ma?!?]

Aasta lühim kuu saab otsa

Lõpetades seda lühikest veebruari ja ilusat sünnipäevakuud on mul väga vastakad tunded.
Ikka positiivsed ja negatiivsed läbisegi. Nagu ikka elus ju on. Need on üksikud harvad hetked, mil saab tõdeda, et kõik on ainult hästi ja olen üdini õnnelik. [Eks selle õnnelik-olemisega on ka tänapäeval omamoodi äärmusesse mindud. Mind ajab see suisa segadusse - milline see õnnelik-olemine peaks välja nägema?] Ikka käivad rõõm ja mure käsikäes.
*On hea meel ja tänutunne, et olen olemas, et on kingitud taas uus eluaasta, uued võimalused, uued lootused ja unistused. Eks see on nüüd suuresti enda teha, kuidas seda kõike kasutada. Siinkohal tulebki mängu juba pisike negatiivne alltoon. Kas elan ja teen nii, nagu soovin ja tahan, egoistlikult, või nii, nagu minult oodatakse, nii nagu ikka, rutiinselt oma kohustusi täites, altruistlikult? Võib-olla on see küsimus üldse valesti püstitatud? Ehk ei tohikski endale selliseid küsimusi esitada?
*Veebruaris saabus meile kauaoodatud talv. Mina tõsimeeli ootan ja igatsen talve. Eriti veebruaris. See oli tore kingitus! Naudin neid päikeselisi ja kargeid päevi, mil lumi sillerdab ja silmadel on valus. Naudin ka lumesadu, seda õiget, mitte vesist lobjakat (vahel tegelikult seda ka:)). Niisiis selle punktiga on kõik hästi, lausa suurepärane.
*Järgmine punkt on aga läbinisti negatiivne. Pea terve veebruari olen olnud mingis vinduvas seisundis. Nagu oleks haige ja ei ole ka. Köha tuleb ja läheb, nüüd tuli jälle. Vahel, õhtuti, on pisike palavik. See ei sobi mulle! Täna siiski tunnen end juba pisut paremini. Võib-olla ma lihtsalt tahan nii? Aga koju tulles ei olnud mul vähemalt palavikku!
*EV100. Suured juubelipidustused, telesaated ja -ülekanded. Siingi on palju segaseid emotsioone. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima presidendi vastuvõtu nn kontserdist. Oli ju teada, et kui NO99 teeb, siis... läheb nagu ikka ja pask tuli ära, ei pidanudki lõpuni vaatama. Amatöörlikkus ja kiirustamine paistis igal sammul - pean siinkohal silmas seda telefonivideot. Kui oleksid kõlanud ainult need laulud ja muusikapalad, ilma igasuguse filmita, siis jäänuks ma täiesti rahule. Aga sellest ei pidanud ma ju kirjutama... Nojah, püstijalu pidu ja minestavad inimesed - see oli ka muidugi tase...
Aga muidu oli ju ilus. Loodan, et enamus kohalolnutest jäi rahule.
Oma tõelise EV100 peo sain kätte aga Kohila valla kontsert-aktusel, kus esinesid kohalikud kollektiivid pakkudes vallarahvale suurepäraseid kunstilisi elamusi. Pidupäevakõned vallavolikogu esimehelt ja vallavanemalt olid igati väärikad. Tublide vallaelanike tunnustamine oli väga südamlik. Tõeliselt ilus ja professionaalselt tehtud oli ka videofilm Kohila vallast.

Kui aasta vahetub...

Et üht aastat väärikalt ja saavutusega lõpetada, siis tegin kohe kahte asja esimest korda elus. Seda nimelt kokanduse ja küpsetamise vallas. Ja just keerukama poole pealt, mu meelest. Tegin beseed! Ja pritsisin pritskotiga tupsukesed. Täiesti uskumatu, eks!? Ja esimese korra kohta tuli väga hästi välja. Vähemalt mu enda arvates. Nii et ennast kiitmast ma ei väsi. Ja kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise. Jne. Need igavesed muud tähtsad targutused:)
Oa-tuunikala pasteedist ei hakka ma rääkima, see tuli rohkem mängleva kergusega.

Nii et palju õnne siis mulle:):):)

Olen kodus. On sünnipäev.
Hip-hip-hurraa!!!:)

Elu pildid

Enno Tammer. Ilon Wikland: elu pildid.

Imeline raamat imelisest inimesest.
Milline elu! Millisest lapse- ja noorpõlvest ning millistest raskustest on inimene läbi tulnud. See on lausa uskumatu.
Ilus ja tugev naine.

Lühidalt:
Sündinud 5. veebruaril 1930 ilusate noorte inimeste abielust. Vanematel ei olnud lapse jaoks aega, nad elasid ja töötasid Tallinnas. Väike Ilon jäi emaema Amalie (mamma Juse) hoolde Tartusse. Pildilt puuduvad ema ja isa.
Peagi kolitakse aga laps Tallinna ema ja isa juurde Laiale tänavale. (Kusjuures aadressiks Lai 13, mis oli kaua aega TPedI kultuuriteaduskonna koduks, kus asus ka raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder). Seda aega nimetab Ilon piltideta ja üksinduse ajaks. Peagi vanemad lahutavad, Ilon jääb emale. Ema otsustab aga Itaaliasse kolida ja nii satub tüdruk Haapsallu oma isapoolsete vanavanemate (Julie ja Alexander Pääbo) juurde. 1944. aastal saadab vanaema suurest armastusest lapselapse Rootsi, kus oli juba ees tädi Valentine. Rootsi oli põgenenud ka Iloni isa Max Pääbo, kes pidi nüüd Rootsi riigi kohtu sunnil iga kuu 80 rootsi krooni oma lapsele maksma. Iloni ellu tuli kunstikool ja otsus - saada rootslaseks.
Ema Viidaga kohtub tütar kümne aasta järel Londonis. Ent seegi kohtumine lõpeb fiaskoga - Ilon saadetakse tagasi Rootsi. 21-aastaselt abiellub Ilon Stigiga, neile sünnib neli tütart. Algab ka tutvus ja koostöö Astrid Lindgreniga. Lapsed, kunst ja looming - need on märksõnad Iloni edasises elus.

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sellest johtuvalt on autor raamatu üles ehitatud ka piltidena, tekstipiltidena. Mu meelest on selline lahendus hästi õnnestunud. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu.

Kui miski häirima hakkas, siis autori stiil, mis on kohati liialt familiaarne, ja palju kordusi.

Raamatud, mis nüüd ootavad lugemist:
"Pikk-pikk teekond"
"Minu vanaema majas"
"Sammeli, Epp ja mina"

Hüvastijätt igaveseks?

Swift, Joy. Hüvastijätt igaveseks?

Raamatu tutvustuses öeldakse:
Joy Swift on ema, kes kaotab neli last mõrtsuka käe läbi ning viienda vaid paar nädalat hiljem haiguse (vähk) tagajärjel. Raamatus räägib ta oma küsimustest ja neile vastuste otsimisest, lootusest ja andestusest.

Lugesin selle raamatu nö "töö käigus" läbi. Päris karm lugu. Eeldan, et see ongi päriselt sündinud lugu.
Pärast laste surma avastatakse ka naisel endal vähk, õnneks küll algstaadiumis.
Selle naise jaoks on elu mõte ainult lastes, nii sünnibki perre järjepanu veel kolm uut last. Samal ajal otsib ta vastust küsimusele, mis saab pärast surma.

Neljas õde

 Selleks aastaks kinos käidud:) Film nähtud! Meeldis.