Ah, mine seenele!

Mõtlesin mina siis laupäeval, et teen ühe tiiru kuuseheki juurde, ehk on mõni seeneke tekkinud... No nii muuseas. Olin just (bio)prügi komposti viinud ja ämbrike oli ka sobivalt näpu otsas... 10 minutit ja nõu sai täis ning pidin tuppa ära minema😊

FB viskas ette ühe mõtteavalduse (Kulla Kivi), koos foto(de)ga rikkalikust seenesaagist:
Ei saa öelda, et tänavune metsaskäik ja seened kergelt tulnud!
Jookstud ja vaeva nähtud ning sõidetud kindlasti üle 1000 km seente pärast. Aga kui lõpuks korvid täis ja purgid reas, siis on kogu vaev seda väärt.

Kulla kuldne saak😍

Siinkohal julgen mina 100%liselt vastu vaielda! Mulle on peaaegu iseenesest seened kätte tulnud, korvi, õigemini ämbrisse hüpanud (15.09.26) Ainult puhastamise vaev! Ei lisakilomeetreid, ei bensiinikulu, ei ajaraiskamist. Ainult värske õhk, ilus ilm, väike kummardamine, mõned sammud liikumist ja anum täis!

Ja veel teine mõtteavaldus FB-st (Eili Pihlak):

Ma võiks vist öösel ka korjata, kui pimedaks ei läheks 
Megaenergia tuleb, kui oled päeva metsas veetnud…

"Mikutalutooted"

Eili saak

Nii et inimesed ja nende arvamused võivad seinast seina erineda😀

Minu laupäevane  (kahekordne) (kerge) saak:

Minu kuuseriisika saak 2

Minu kuuseriisika saak 1

Õunakooki olen sel sügisel kaks korda teinud, esimese püüdsin isegi pildile:

(Teine polnud ka nii kunstipärane ja sai enne otsa, kui pildistamine meelde tuli...)

Niisugused on siis korilase rõõmud sel kaunil sügisel. Õunamoosi, arooniamahla (-siirupit), punasesõstraželeed ja -mahla, ploomimoosi jms olen ka teinud. Õunamoositegu on pea iganädalaselt päevakorral.

"Minu (Ida-)Saksamaa"

Kristiina Oelsner
Minu (Ida-)Saksamaa: mineviku ja tuleviku vahel
Petrone Print, 2026
328 lk. + fotod
(Minu-sari)

Ülihea minu-sarja raamat! Meeldis. Väga! Lugesin nagu põnevuslugu, nagu ilukirjandust. Meenusid vanad head ajad, mil kibelesin taas raamatut lugema, kui järg poole peal. 
Eks Saksamaa ole ka väheke tuttavam paik mu jaoks ning saksa keelgi enam-vähem arusaadav. Küllap seegi andis omamoodi hoogu juurde.

Väljakirjutusi ma seekord ei tee. Lihtsalt polnud mahti mingeid märkmeid teha, nii väga köitis raamat enda külge.

Sedapuhku on ka autor sihtriigiga pikaajalises suhtes, nii et siit võiks järgegi oodata, ning seetõttu igati aus ja (sügavalt) isiklik kraam. Võiks öelda lausa, et minu jaoks idaeaalne minukas. Kõik oli paigas. Aitäh elamuse eest!

Puhkuse pikendus

Jaa, see magus augustikuine puhkusenädal🥰

Pärast mitut n-ö vaba päeva algas puhkus. Õigupoolest siis täna. Aga juba eile päeval jõudsime Toilasse. Siinses spaas pole me veel olnudki. Üks omapärane asutus ja ehitis keset pisikest Toila asulat. [Ääremärkusena: Vikipeedia ütleb, et Toila on alevik Jõhvi vallas ja seal elab u 800 inimest.] Peamiselt on tegemist eramajade piirkonnaga ja seetõttu tundubki 9-korruseline spaahotell täieliku monstrumina🤭🤔 Iseenesest on see sümpaatne asutus ja hoone, aga kuidagi võõrkeha Oru pargi vahetus läheduses.

Kuna meie oleme autovabad inimesed ja liigume ühistranspordiga, siis saabusime Toilasse selle ainsama bussiga, mis otse spaa ees peatub, oma paar tundi enne lubatud check-in'i. Aga meil vedas, tuba oli valmis ja saime sisse kolida. (9. korrusele, muide!😊) Ju siis oli vähe rahvast või kõik varakult lahkunud. Igatahes me ei pidanud fuajees kügelema või kusagil aega parajaks tegema. Peale pikka bussisõitu oli mõnus veidi puhata ja luid-liikmeid sirutada. Siis juba suundusime termidesse ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Päris mitu sauna oli, mullivanne aga ainult kaks, kuhu mahtus ka täpselt kaks inimest🤔😜 Niikaua ikka suutsime nillida, kuni oma vannihetked kätte saime😁 Seejärel veidikeseks tuppa lõõgastuma ning edasi juba õhtusöögile. Bussis alustasin uue raamatu lugemist, mis on edenenud mõnusalt. Täna juba hoian end tagasi, et ka homseks bussisõiduks midagi jääks🙃

Tänasest päevast rääkides, siis alustasingi juba poole kaheksa ajal lugemisega. Unetunde kogunes teoorias päris palju, tegelikkuses käisin iga paari tunni tagant vetsus ja jõin vett, abikaas norskas, õues sadas vihma ning mingid mehhanismid (ventilaatorid?) mürisesid, kohisesid, huugasid... No mis magamisest me siin räägime, heast ööunest kõnelemata... Aga sellest vedelemisest sai ka villand ning kobisin voodist välja tooliga akna alla lugema. See sobis hästi. Poole üheksa paiku läksime hommikusöögile. Kümne ringis õuetiirule. Oru park sai taaskord üle mitme aasta üle vaadatud, läbi jalutatud. Mõnus! Ilm oli pilves, veidi jahe ja tuuline, aga kõndimiseks igati sobilik. Külastasime ka kohalikku Meie kauplust🙂 Kummalegi olime broneerinud ühe protseduuri ehk hoolitsuse. Lõunasöök paketti ei kuulunud, selle tellisime lisaks. Pärast lõunat oli aeg Wellness Orhidee külastamiseks. See oli küll tõeliselt äge! Palju erinevaid saunu ja mõnulemise võimalusi. Kui veel siia tulla, siis kindlasti Orhideesse!

No ja homme ongi juba kõik, tagasi koju ning "tere argipäev"! Puhkus küll veel kestab, aga puhkus kui puhkus lõppeb siinkohal🤪

Tänasesse õhtusse mahtus imeilus vikerkaar, mis siit 9. korruse aknast kenasti täies hiilguses ära paistis. Üks ots meres ja teine alevikus. Pildile kahjuks seda püüda ei õnnestunud...

Vaade meie toa aknast merele

Oru lossi park

Oru lossi pargi vaatepaviljon

Vikerkaare algus

Meie hotellituba

"Minu Sansibar"

Janika Vaikjärv. Minu Sansibar 

Petrone Print, 2026
Minu sari
280 lk. + fotolisa

Ei saanud mind konksu otsa see raamat... Üritasin, mis ma üritasin... Ühel hetkel hakkas kohe (raisatud?) ajast kahju. Samas jälle mingid peatükid, lõigud olid huvitavad ka. Aga no kõik see ajalugu, kombestik, lood/legendid jms on ikka kuidagi väga võõras Aafrika🙈

Sansibar on Freddie Mercury sünni- ja lapsepõlvemaa. Selle fakti võiks siit raamatust talletada 🤔😊

Info raamatu tagakaanelt ja Petrone Prindi kodulehelt:
Sansibari saarestik on osa Tansaaniast, kuid samas nagu eraldi riik – oma looduse ja rütmidega. Selle riigi üks osa, Unguja saar, on mänginud 25 aasta jooksul mu elus olulist rolli. Siin on minuga juhtunud kõike, taustaks sügav religioon, ebausk, nõidused ja rahvameditsiin, vürtsikas suahiili köök, tappev palavus, higi ja väsimus. Minu reisikirest sai töö just tänu sellele erilisele paigale.

Selle raamatuga rändan läbi veerandsaja aasta. Siin on rannad, kus päikeseloojangud ei tähenda ainult ilu, vaid ka salajast äri. On rannapoiste soolased õhusuudlused ja paadimeistrite naljad, on rännud koolobusahvide keskel, sukeldumised delfiinide ja vaalhaidega. On Stone Towni kitsad tänavad, kus sajanditevanune ajalugu põrkub massiturismi ja kiireneva elutempoga. Lisaks leidub saari neile, kes otsivad vaid vaikust ja molutamist: Mafia ja Pemba!

Just niisugune on minu aus ja kohati ebamugavust tekitav pilk Ida-Aafrika vürtsisaarestikule, mis oskab üllatada iga kord, kui tagasi jõuan.

Janika Vaikjärv on on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli raamatupidamise ja majandusanalüüsi eriala. Tema elu ja tegevus tegevus on tugevalt seotud Tansaaniaga, ta Tansaania aukonsul Eestis, reisikorraldaja firma Aafrika reisid kaudu ning kirjutanud kaks Tansaania-teemalist raamatut: “Minu Kilimanjaro” ja “Minu Sansibar”. Lisaks on ta Yumeiho terapeut, keskendudes keskendub kehahoiaku, lihaspingete ja lülisamba tasakaalustamisele.

Pean siiski möönma, et raamatu lõpuosa oli väga köitev.

Kui ikka mängu tuleb koroona ja vandenõuteooriad, siis läheb asi kindlapeale huvitavaks😜

Peatükk "Jõulupettumus" võtab kokku troopilised jõulud versus koduigatsus.

Lõputõdemus: Kuidas ma selle raamatu kirjutamist tähistan, ei ole veel selge. Üks on kindel: seekord valin midagi rahulikumat. Tõenäoliselt mõne ilusa Eestimaa saare, kus vähemalt nädal aega mitte midagi teha. Vahetan omamise olemise vastu ja lihtsalt molutan.
[Kuldsed sõnad, ma ütlen!😀]

Arvamisi:

https://suvehiidlane.blogspot.com/2026/03/minu-sansibar.html

"Kirjad kasuemale"

Kirjad kasuemale: Silvia Mälksoo ja Silvia Rannamaa kirjavahetus 1968-1999

Hea Lugu, 2024

287 lk.

Üks äraütlemata armas lugemine!

Raamatu tagakaanelt loeme:

Silvia Mälksoo (Pommer) hakkas "Kadri" ja "Kasuema" autorile kirjutama 15-aastase  Viljandi koolitüdrukuna.

Silvia Rannamaa (1918-2007) oli kirjavahetuse alguses 50-aastane ning põetas ja siis leinas oma ema. Noorema Silvia ema läks aga Tartu ülikooli saksa filolooge õpetama, tüdrukul oli vaja mõistvat tarka inimest, kellega oma mõtteid jagada. Silvia Rannamaa vajas kurval ajal oma ellu midagi helget.

Nii alanud kirjavahetus kestis 31 aastat!

Silviate sõprus kestis kirjaniku surmani, kirjavahetus asendus ajapikku telefonikõnede ja külaskäikudega.

Lugedes on huvitav jälgida noore Silvia arengut ning tutvuse kasvamist vastastikuseks usalduseks ja sõpruseks. Kirjavahetus aitab hästi tajuda toonast aega. Kirjanik tutvus ka noorema Silvia perega, elades kaasa tema laste kasvamisele. Suviti puhati ikka mõned nädalad koos Kassaris.

August

Tere, August!
Juba Sa tulidki... Ei oodanud Sind nii vara... Ent Sinu tulekut oli aimata juulikuuski.
Eks tähenda augusti saabumine ju ka otsapidi sügise tulekut?!? Vanast ajast mäletan, et nii see oli. Kui juuli läbi sai, siis hakkas ka koolivaheaeg peagi lõppema ning 1. september ja kooliminek tähendas juba kindlalt sügist.

Selle aasta esimene sügise märguanne oli 21. juulil, südasuvel, mil peaks olema kõige kaunimad, soojemad ja suvisemad ilmad. Meie olime siis muidugi Haapsalus suvitamas, aga ilm oli külm ja vihmane, tõeliselt sügisene! Aga meie mulistasime veekeskuses ja lasime saunakuumusel ihud soojaks kütta. Oli mõnus! Ja ei jäänudki ebameeldivat tunnet ega mälestust. Eks kõik sõltubki ju enda suhtumisest ja hoiakust.
Järgmine päev oli aga lausa rannailm ning päike küpsetas korralikult. Linnatänavatel polnudki nii väga mõnus promeneerida, kuigi tegime sedagi, ikka kõik olulised kohad sai läbi käidud! Teist korda elus külastasime Kastani poodi! Sealt saab värskelt küpsetatud leiba, ciabattat ja muud head-paremat! Üks äraütlemata vahva pood! Soovitan soojalt külastada, kui Haapsallu satute!

Kuigi käes on korilase tippaeg ehk siis valmis on saanud kõik aia marjad (mustad sõstrad on enam-vähem korjatud, tikrid poolenisti, punased sõstrad ootavad järge, pole vist elu sees neid nii vara korjanud!), mida tarvis varuda, noppida, korjata, siis presenteerin hoopiski oma kuukinga (orhideed), mis mul siin maakodus täies õies õilmitseb.
Foto ei tulnud küll selline, nagu tahtsin (liiga tume miskipärast), aga aimu ikka annab:

Kuhu kadus juuli?

31. juuli viimane tunnike on käimas. Kohe algab august. Aru ma ei saa, kuhu see aeg kaob ja miks tal nii kiire on...

Selles kuus on olnud kõike: sooja ja jahedust, päikest ja vihma, puhkust ja tööd... Maa ja linna vahet jõlkumist, aiatöid, aga ka lugemist, mitmeid kohtumisi, sekka isegi üksikuid molutamise hetki.

Kaks seika väärib küll eraldi esiletõstmist: üks oli Haapsalu külastamine kaasaga ja teine mustikametsas käimine sõbrannaga. Super! Vahel tasubki ainult selliste hetkede nimel elada.

Kõrvalpõikena olgu mainitud, et vahepeal oli mul korraga 6 (kuus!) raamatut pooleli. Midagi olen ikka ära ka lõpetanud. Mõni on väga meeldinud. Mõnega aga ei saa kuidagi edasi...

Puhkuseks oli palju plaane, aga enamik jäi ellu viimata...

No ehk ükspäev🤔🙃

Nii palju siis kuu lõpetuseks 😛🙈😆

P.S. Täna on mulle paaril korral silma jäänud selline mõttetera: 

Täna öösel kohtuvad Juuli ja August ning üheksa kuu pärast tuleb väike Mai. 

Vaat' siis, kui ilus lugu!😊

"Kohtume järve ääres"

Carley Fortune. Kohtume järve ääres.
Tallinn: Varrak, 2024
295 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Põnevuse, elevuse ja pisukese ärevusega alustasin lugemist, meeles veel vaimustus eelmisest Carley Fortune raamatust "Igal järgmisel suvel". Kirjutada see naine igatahes oskab.
Kuigi teema on üsna sarnane ja tundub, nagu oleks sama lugu kirjutatud väikeste erinevuste ja variatsioonidega. Järv, puhkekeskus (toitlustusettevõte, majutuskoht), kohtumine, pikk lahusolek, taaskohtumine.

Mõnus suvelugemine.
Kuigi pean möönma, et "Igal järgmisel suvel" meeldis mulle ikkagi kröömikese rohkem😊

Kokkuvõte tagakaanelt:

Fern ja Will veedavad meeldejääva päeva Torontos. Nad lepivad kokku, et kohtuvad aasta pärast Ferni kodus järveäärses puhkekülas. Fern ootab, aga Willi ei ole.

Kümme aastat hiljem juhatab Fern emalt päritud kehvas seisus puhkeküla. Ta tunneb, et peab seda tegema, kuigi sooviks hoopis Torontos kohviku avada. Ootamatult ilmub puhkekülla Will ja pakub abi. Selgub, et mees on kohtunud Ferni emaga ja lubanud tal aidata puhkeküla taas kliente meelitavaks asutuseks muuta.

Ferni ja Willi vahel on endiselt tunda särinat. Siis kaob Will uuesti. Kas Fern leiab Willi ja kas neil on veel võimalust ühiseks tulevikuks? Kas Fern tahab teada saladust, mida Will varjab?

Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After” ("Igal järgmisel suvel"). Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.

Kokkuvõtvalt: Meeldis, isegi väga!

P.S. Kas võib tõesti olla, et sel aastal esimene Varraku ajaviiteromaani sarja raamat?!?

"Tuhat seiklust Prantsusmaal" / Sirje Lefebvre

Sirje Lefebvre
Tuhat seiklust Prantsusmaal: elupõlise giidi ülestähendused Peterburist Pariisini
Kirjastus Tänapäev, 2026
247 lk. (0 illustratsiooni!)

Raamatu esimene pool on tõesti seiklusrikas. Giiditööga seotud naljakad juhtumised, mitteniiväga naljakad apsakad ja muud seiklused. Väga põnev ja isegi pisut intrigeeriv.

Raamatu teine pool, alates leheküljejst 157, on puhas reisijuht, kus autor pajatab oma lemmikteekondadest Prantsusmaal läbi aastaaegade. 
Palju  tuttavaid kohti tuli ette, mida sai külastatud Prantsusmaa reisil 19 aastat tagasi (juba?!?) - Normandia ja Loire'i oru lossid, selline oli vist isegi meie reisi pealkiri.
Kõik need lossid! Chenonceau, Cher'i jõe kaldal, nimetatud ka naiste (daamide) lossiks (lk 168-172). Meenusid lillekompositsioonid  erinevates tubades! Neid on mainitud ka siin raamatus! (lk 160-162).
Villandry lossiaiad. Täiusliku sümmetriaga köögiviljaaed ümbritsetud pukspuuhekkidest jne
Chambord - 365 korstnat ja tornikest, kui kivisse raiutud manifest Prantsuse kuningavõimu hiilgusest.

Siis Normandia: Saint-Malo (lk 177-178) tuntud oma erakordsete loodete poolest: siin tõuseb ja langeb meri päevaga kuni 12 meetrit, muutes sadamad ja rannad tundide jooksul tundmatuseni.
Tõesti, see on nii, omal nahal kogetud. Mäletan, kui linna läksime olid paadid nagu kuivale jäänud kalad upakil, mõne tunni möödudes naastes aga kõikusid meres laineloksu rütmis...
Püha Miikaeli mägi ehk siis originaalis kui Mont-Saint-Michel (saar Prantsusmaa põhjarannikul, Normandia ja Bretagne'i vahele jäävas  Mont-Saint-Micheli lahes). Väga meeldejääv paik, kus samuti tõus ja mõõn käivad nii dramaatiliselt, et isegi kogenud prantslane jääb rannale suu ammuli vaatama. 

Etretat. Etretat'i valge kalju näeb välja nagu tohutu elevant, kes on oma hiiglasliku londi merevette pistnud ja unustanud... (lk 185-186)
Normandiat külastades ei saa mööda minna 1944. aasta 6. juunist - päevast, mil algas Normandia dessant.

Muidugi on palju juttu veinidest, šampanjast, kalvadosest, juustust ja muust söögist ning ikka ajaloost. Minu jaoks sai seda viimast küll liiga palju, aga eks reisijuhis ja giidi repertuaaris on sellel oma koht.
Mitmete paikade vastu tekkis huvi ja soov neid ka külastada (nt Rouen). Ehk kunagi...

Juuli. Puhkus

Käsil on neljas puhkuse päev ja ma pole teragi puhanud😝
Puhkus see tähendab ju:
-hommikul kauem magamist.
Aga mul on igal hommikul äratus olnud u 6.15, et saata abikaasa tööle.
Kolmapäeval sõitsin varakult maarajoonidesse. Ilm oli ilus ja sain aias toimetada. Maasikaid, muide, muudkui valmib! Õhtul linna tagasi. Küpsetasin juuli alguse tähistamiseks koogi, idee oli ka sügavkülma varude vähendamine (eriti ei vähenenud!)
Neljapäeval pidin hambaarsti juurde minema, pärast seda läksin tööle, tegin ühe päeva ette. Lõbustasin kolleege ja pakkusin kooki. Oi, nad olid vaimustuses mu koogist! Kõige lihtsam purukook eales! Tähistasimegi siis juuli ja puhkuse algust. Siis meenus, et pean oma kingad parandusest ära tooma. Mõeldud, tehtud! Ilus töö, kingad nagu uued (kontsaplekid said vahetatud!) Siis koju. Veidi võtsin hoogu ja siis poodi. Nimelt tuli mõte teha täidetud suvikõrvitsat, kuna mingi pisike sutsakas oli praetud hakkliha järel. Lõpuks läks ikka suuremaks vaaritamiseks: praadisin hakkliha juurde, lisasin hakklihale suvikõrvitsa sisu, küüslauku, tomatipastat, soola, pipart, pisut hapukoortki, täitsin suvikõrvitsad, riputasin kõige peale riivjuustu ja ahju! Väga mõnus sai, mulle väga maitses! Mingil hetkel sai ka pesumasin käima pandud.
Eile, reede. Plaan valmis, tegudele! Esimene käik Pärnu mnt Abakhani (oli tarvis tülli, ümmargust porolooni ja pesumasinas kasutatavat riidevärvi - kõike sain), siis tööle (sest unustasin sinna sügavkülmikusse marjad), kuna sattusin enam-vähem kohvi ajaks, sai ka kooki kaasa võetud ja kohvitasime kolleegidega mõnusalt, siis käisin endale veel paari raamatut laenutamas ja marjad võtsin isegi kaasa! Järgmine käik oli poodi. Edasi pakiautomaadist raamatupakk välja. Ja seal ma siis kodus olingi. Tegin kiire lõuna (pelmeenid hapukoore ja värske kurgiga!) Veidi korrespondentsi sai ka peetud.

Vaja oleks:

1)koristada (pisut isegi jõudsin) 

2)prügi välja viia (jõudsin!) 

3)pesu pesta (jääb uude nädalasse!)

No ja ma ei räägi kõigist neist oleksitest ja peaksidest😝 

Õhtupoolikul kablutasin taas maakoju, nagu reedel muiste😁 Kahe vihmahoo vahel sain kodust rongijaama, nii et isegi palav hakkas (tänu jopele, mis vihma- ja jahedahirmus selga viskasin). Rongi väljumist oodates jõudis veel paduvihmahoogki pärale. Meie muidugi õnnelikult rongis ja täiesti rahulikult jälgisime seda 😉 Maal oli õnneks vihm möödas, rohi oli kohati veel veidi märg, aga muidu igati vinks-vonks ilm. Sain maasikaid korjata ja veel pisut rohidagi...

Ja nii oleme jõudnud tänasesse. 

Laupäev. Nagu iga teine🤔 Üritasin kauem magada. Ja sain peavalu😢 Ibuka manustamine päästis siiski päeva 🙃

Olen siin veidi üritanud molutada🙈 Aga ei tule mul see asi hästi välja. Veel. Kahjuks. Pean õppima seda kunsti. Maasikad puhastasin juba ära. Nüüd vaja veel toormoosiks suristada🍓 Väga mõnus. See on minu meelest ainuke moodus, kuidas maasikaid säilitada. Ei mingeid keedumoose ja muud jama!

[Puhkus see tähendab ju:]
-mõnusat (ära)olemist, niisama kulgemist, (viljakat) molutamist 

[Nagu eelnevalt mainisin: veel ei ole ära õppinud. Tegelen teemaga!😝😂]

-lugemist

[Alustasin isegi eile uue raamatuga, mis küll väga hästi ei sobi suvelugemiseks, mis minu jaoks seostub väheke kergema kraamiga]

-meeldivate asjadega tegelemist. Teha seda, mida tahad, mitte seda, mida peab!

[Kah pole jõudnud, sest "peab", "on tarvis" asju on nii palju!]

Selline "väike" ülevaade siis minu suurest ja viljakast puhkuse algusest😆

26.06.26 ehk aeg kaob rõõmud jäävad 😊

[Maagiline kuupäev! Neid sel aastal ju teisigi, aga tänane eriti kuute rikas😀] Nimelt oli plaan sel kaunil kuupäeval pisut kirjutada, aga läks nagu ikka... Täna, kui on lõppemas juuni ja ühes sellega ka esimene poolaasta, on lausa tarvis märk maha jätta.

Eluke on taas kiire, (nagu pea alati ju, eks!). Vahepeal on kevadest saanud suvi. Jaanid, juubelid, (kooli)lõpetamised peetud ja lõkkedki kustunud. Suvi on täiskäigul. Metsmaasikaid pidavat palju olema sel aastal. Ju siis, sest raudteepervel tõesti mitu kohta punetas. Ja mu ümberistutatud aedmaasikad annavad juba esimest saaki. Ainult meil käivad jube aplad linnud, kes igale vähegi jumekamale maasikale hambad sisse löövad😁 

Hiljuti tähistasime kaasaga oma 20. pulma-aastapäeva♥️ Kuigi ilm oli kehvake, päev läbi sadas vihma, siis meil oli ikkagi armas olemine meile omasel moel💖 Kuidagi uskumatu, et 20 aastat abielu on selja taha jäänud, pluss veel kolm aastat enne seda 🤭

Ega selline "sunnitud" kirjutamine ei ole tore. Tervet kuud kokku võtta nagunii ei suuda ja nii on kõik mõttekesed justkui otsitud...

Las siis jääda. Nüüd on puhkus hakkamas. Ehk õnnestub sel ajal kirjutada just siis, kui õige tunne ja vajadus peale tuleb. Igatahes: puhkus on mõnus!🥰

Päevad pole vennad (vaid hoopis õed?🤔)

Kaunist pühapäeva!

Meil siin maarajoonides on täna tõeliselt ilus (kevadsuvine) ilm. Taevas on sini-sinine, loodus lokkab oma imelises varaküpses lopsakuses (tänu eilsele kosutavale sajule!), päike sillerdab, linnud trillerdavad ja hõiskavad😍❤️🌞

Sellest tingitult siis ka vastav pealkiri😁
On ju kuidagi kujundlik või sümboolne, et vend=vendlus, aga õde=õelus🤭🙈 Võib-olla on see klišee või stereotüüp, aga tajun seda niiviisi. Ikka öeldakse ju ka näiteks, et "mehed, vennad", "vennastumine", isegi "vennastekogudus (kus peetakse küll ka õdede koosolekuid, ent õestekogudust sellisel kujul ei ole🙃. Kuigi pean möönma, et on õeskonnad, kloostrilaadsed organisatsioonid, aga see oleks juba järgmine teema).
Aga kus naised koos, seal on kohe rivaalitsemine, võrdlemine, kadetsemine. Mul pole õde, seega ei tunne õiget "õelust" kellegagi😁 Küll aga olen tajunud (päris palju) seda naiste vahelist "õelust", mida ennist kirjeldasin või mis tõeliselt õeluseks võib klassifitseeruda. 

No ja sellest ka see ilmateema🙃 Eilne ilm oli kui tujukas naine (=kuu), kes ise ka ei tea, mida täpselt tahab, täna aga mees, nagu päike, kes tõuseb ja särab. 

Oih, nii võib juhtuda, kui oled liiga palju (igasuguseid tarku) raamatuid lugenud, ettekandeid kuulanud ning liiga palju mõelnud!😂🤭🙈

Tegelikult olen puudust tundnud kirjutamisest, heietamisest ehk siis heas mõttes päeviku pidamisest. On ju mulle alati meeldinud oma mõtteid kirjalikult väljendada, kooliajal oli kirjandi kirjutamine üks meeldivamaid ülesandeid!

Eile õhtul, kui siis lõpuks ilm paranes (ehk tujukas naine oma kompsud kokku korjas ja parematele jahimaadele läks😁), tekkis veidi müstiline udu, kahjuks ei teinud sellest pilti. Täna aga püüdsin taas hetke ja seekord lubage esitleda: valge sirel!

Sirelite aegu

Ju toomehelbed jätnud jumalaga 
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Need Marie Underi kirjutatud igihaljad read on aegumatud ja uimastavalt reaalsed igal kevadel! Ja need tundevärvingud, mis kooliajal kirjandustunnis esmakordselt neid ridu lugedes-kuulates olid, püsivad muutumatuna. Ja vähe sellest! Hakkasin otsima oma kodusest raamaturiiulist, et ehk äkki leian mingist luulekogumikust (antoloogiast) selle luuletuse, kui avastasin, et mul on olemas MARIE UNDERI LUULEKOGU "Mu süda laulab"!!! Täiesti uskumatu, vau-efekt! Ei tea mina, kust see on tulnud?!? Igatahes imeline! Ja lausa järg on vahel ühe luuletuse juures, mida olen kunagi lugenud:

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

Sirelite hurmav, joovastav lõhn! See on üks kevade võimsamaid võlusid. Käisin sel nädalal mitmel päeval kõndimas, nimetasin seda sirelite nuusutamiseks😍 Üritan taastada oma jalgsi tööle ja tagasi teekonda. Raske on, aga algus on tehtud. Pool maad ja pool maad. Algus seegi! Boonuseks ja rikastajaks juba mainitud sirelite lumm. Varsti viirpuud ja kibuvitsad ja kindlasti veel mingeid imelisi minu jaoks nimeta õitsvaid iludusi...

Täna on aeg iseendale. Plaanid olid suured, mida aias korda saata. Aga korrektiivid tehti minu eest! Vihm saabus juba 10 ajal ( kuigi ilmateenistus ütles, et alates 12st), seega ei jõudnud enne välja. Nüüd niisutab ja kastab vahelduva eduga. Just hetk tagasi tundus, et lausa päike tuleb välja, aga nüüd kuulen (ja ka näen), et sajab taas! Ilm nöögib! Aga tegelikult oli teada, et selline ilm tuleb. Kuigi ema ütles, et ah ei tule meile niikuinii midagi... No seekord siiski tuli ja ilmateenistusel oli õigus. Loodan, et siis lõpeb paar tundi varem ära ka. Muidu pidi vist kl 18 ajal üle jääma. Näis!

Aga saan nüüd üle hulga aja blogida. Ja ka niisama olla. Molutada! Südamepiinadeta!😁 Ei pea kogu aeg asjalik olema! Nagunii saab ükskord ka seemned mulda ja muud asjad tehtud🤔 (Või et siis ei saa...😜, need muud asjad...😝) Ja eks asjalik ole oldud ka: igapäevaselt tööpostil, eelmisel laupäeval sai talvepuud kuuri alla kärutatud ja riita laotud (abikaasa kärutas, mina ladusin). Ilm oli soe ja ilus, aga mina veidi tõbine (selline tüüpiline nohu-köha-kurguvalu-häälära). Tänaseks olen mina enam-vähem jonksus, aga abikaas tõbitseb nüüd...

Igatahes. Olgu, mis on ja tulgu, mis tuleb. Praegu on elu ilus, lausa lill🌺🌸🏵️🌼 Õhtuti kukuvad meil siin õnnekäod ja ööbikud laksutavad ennastunustavalt. Mõtle siia juurde veel sirelid, kui päriselt neid nina ees pole! 😊 Imeline aeg, tõeline nauding!❤️

"Ära usu kõike, mida mõtled"

Joseph Nguyen.
Ära usu kõike, mida mõtled: miks kõikide kannatuste algus ja lõpp on selles, et me mõtleme.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Lööve
Kirjastus Pegasus, 2025
128 lk.

Esimene mulje oli paljutõotav, kuigi kartsin tüüpilist "psühholoogilist jura".

See ju puhas usuline/religioosne kirjandus😉 tõdesin ühel hetkel, kui 62. leheküljeni jõudsin.🙃

Mõte on vaimu energeetiline tooraine, mille abil me loome maailma. Oluline on meeles pidada, et mõte on nimisõna, ehk me ei tähista sellega üht või teist tegevust, vaid seda, mis meil on. Mõte ei nõua meilt mingit pingutust, see lihtsalt tuleb meie juurde.
Mõtlemine tähendab aga mõtete üle mõtlemist. See nõuab märkimisväärselt energiat, pingutust ja tahtejõudu (mis on piiratud ressurss) (lk 31)

Mõte loob, mõtlemine hävitab. (lk 34)

Tunneme, et meid tõmbab jõuga midagi looma ja tahame luua seepärast, et meil on nii palju anda, mitte seepärast, et meil on millestki puudus. (Lk 61)

See on piiritu jõud, mis annab meile energiat ja tõstab meid üles, nii et me tunneme elust ülimat rõõmu. See on terviklikkuse ja täiuslikkuse seisund, täis tingimusteta armastust, rõõmu ja rahu.

Me ei analüüsi, võrdle, kritiseeri, arvusta ega otsi loogilisi põhjuseid. Selle asemel elame täiel rinnal, armastame, jagame, anname, loome, areneme ja muutume vaimult rikkamaks. See on ülim tunne, mis meile on kogeda antud, ja tõeline kingitus, et meil on inimestena võimalik kogeda midagi ülimuslikku (sest meil on üks algallikas).

Igaüks on kogenud sellist sügavat tunnet ja soovi luua siin maailmas midagi imelist millestki inspireerituna, mitte meeleheitest.

Me saame korraga järgida ainult üht kutset - kas inspiratsiooni või meeleheidet. (Lk 63-64)

Ei ole õigeid või valesid eesmärke, on vaid eesmärgid, mis on inspireeritud või sündinud meeleheitest (lk 65)

Kui me mõistust mõtlemisega ei piira, on kõik võimalik (lk 68)

Tunded ei teki väliste tegurite mõjul, vaid meie seest. Välised tegurid võivad seda küll mõjutada, kuid lõpuks saavad need tunded alguse ikka meist endist. (Lk 73)

Kõik meie negatiivsed tunded saavad alguse mõtlemisest (lk 75)

Mulle sümpatiseeris see mõte, et mõte on inspireeriv, inspiratsioon, mõtlemine aga frustreeriv, meeleheide.

Palju korduvat materjali, teksti, et sa ikka tõesti aru saaksid, milles probleem on, aga nagu juba mainsin, siis mulle täitsa meeldis selline lähenemine mõtlemisele.
Teekond päriselt selleni ehk siis mitte-mõtlemiseni oleks muidugi väääga pikk, aga ilmselt ka harjutamise küsimus?

Esimesed hetke-emotsioonid. Vol 2

Täna siis teine eurovisiooni poolfinaal. Teen jälle märkmeid

Õhtujuhid Michael Ostrowski ja  Victoria Swarovski. Head nimed, harmoneeruvad, riimuvad.

1.Bulgaaria. Bangaranga. Naissolist. Hoogne algus šõule!

2.Aserbaidžaan. Naissolist. Pigem tervendaja kui meelelahutaja. Kahtlustatakse AI loomingut? Mine! Mulle täitsa meeldib...

3.Rumeenia. Naissolist. Kägista!? Lämmata!? Meenutas üle-eelmise aasta võidulugu?

4.Luksemburg. Naissolist. Visuaal ilus, kõrvale ilus viiul, vokaal ei olnud nii väga...

5.Tšehhi. Meessolist. Ise autor. Vana puidu lõhn peaks minna tulema, siis on õnnestunud... Ei tulnud... Ilus poiss, aga igav laul

Prantsusmaa. Ooperilaulja hääl.

6.Armeenia. Imelik kamp

7.Šveits. Naissolist. 

8.Küpros. Naissolist+ naistantsijad 

Austria. Tantsuluba = Tanzschein. Sinine joonistatud täht silmal. Tantsuliigutused, maskid. Mulle täitsa meeldib🙃

9.Läti. Naissolist. Meloodiline lugu. Lätikeelne. Omapäraselt huvitav

10.Taani. Meessolist. Taanikeelne 

11.Austraalia. 49a naine, 20 a tagasi vähk. Kuldne naine, ilus naine. Võimas lugu

12.Ukraina. Naissolist. Banduura, ukraina rahvapill  ka laval saatmas. Võimas lugu.

Suurbritannia  Naljakas jahmerdamine. Eins, zwei, drei...

13.Albaania. Tüüpiline selle piirkonna lugu

14.Malta. Meessolist. Pigem ballaadilik

15. Norra. Rockbänd Magasin maha poolenisti.

Tulemused jätan hommikuks. 

P.S. Mahakriipsutatud ei pääasenud finaali

"Tagasi Applemore'i"

Rachael Lucas. Tagasi Applemore'i

Tallinn: Eesti Raamat, 2024
267 lk.

Raamat, mille kusagilt sooduspakkumisest ülisoodsalt sain. Tundus tore! Ja et küll kunagi (pensionipõlves😆) loen.

Eelmisel nädalal otsisin riiulist hoopis mingit teist raamatut, kui nii muuseas puutus näppu ka "Tagasi Applemore'i". Hakkasin seda sirvima ja läkski lugemiseks!😊 Selline mõnus romantikahõnguline lugemine. Ilus (ja veidi üksildane) Inglismaa veel pealekauba.

Rilla Clark ja Lachlan Fraser koos oma kolme õega kohtuvad pärast pikki aastaid, kui nende isad on väikese vahega maisest elust lahkunud ning järeltulijad peavad kinnisvara jm varandusega tegelema, muuhulgas ka paljude mälestuste, saladuste ja avastustega...

Raamat, mida hindaksin viie tärniga ja loeksin kindlasti teist kordagi. Selliseid raamatuid ei ole üldse palju. Eelmine taoline oli "Igal järgmisel suvel". Õnneks on need raamatud raamatukogudes olemas ning võin enda eksemplarid rahuliku südamega raamatuvahetusse panna🙂

Nüüd jääb üle vaid lugeda teisigi Applemore'i lugusid mis Rachael Lucas kirja pannud😊

Esimesed hetke-emotsioonid

Eurovisiooni esimese poolfinaali kuulamisel tekkinud mõtted, emotsioonid, sekka kilde Reikopi kommentaaridest🙂 Tsenseerimata kujul, puhtalt mu isiklikud märkmed ja hüüatused🙈

1.Moldova. Nii naljakas ja äraspidisel moel hea. Oleks nagu kuulnud varem, kuidagi tuttav. Kuigi ma olen täiesti puhas leht. Pole ühtegi lugu spetsiaalselt kuulanud. Ma kuulutaks selle kohe võitjaks!😁

2.Rootsi. Maskis, pitsist maskiga naine. Ei midagi erilist. Not for me.

3.Horvaatia. Rahvuslik lugu, ajalooline taust. Mingi tätoveeringute teema... Sellepärast eriline ja erinev

4.Kreeka. Imelik... Mingid erilised tüübid

5.Portugal. Mehed. Suht rahulik, meloodiline, a capella, kitarr 

6.Georgia. Alguse instrumentaal meeleolukas. Ansambel kollastes kostüümides. Lalalalala!

Itaalia. 57 a mees, San Marino lauluvõistluse võitja, osalenud 1992.a-st. Meestaustatantsijad😄. Itaalia keeles loomulikult! Hoogne tantsulugu, veidi nukker ka. Karismat on!

7.Soome. Linda Lampenius/viiul. Pete Parkkonen/laul. Tuld ja kirge. "Leegiheitja" Soomekeelne

8.Montenegro. Tüüpiline 

9.EESTI. Vanilla Ninja. Too epic to be true

10.Iisrael. Ballaadilaadne toode. Ilusmees😀 Prantsuse keeles? "MICHELLE"

Saksamaa. 33a naine, armastab ekstreemsusi

11.Belgia. Elektro-pop lugu

12.Leedu. Hispaaniakeelne (juured otsapidi seal) Mees mustas, nagu surm🤭

13.San Marino. Eritrea juurtega. Ehtne eurolugu

14.Poola. Alicja "Pray", kutsutud ka poola Whitney Houston'iks

15.Serbia. Metal-lugu. Algselt inglise keeles, otsustati siiski Serbia keele kasuks

Kokkuvõtvalt ei oska midagi öelda. Ei mingeid erilisi eelistusi ega vau-efekte...

Hääletamist ei viitsi kuulata-vaadata-oodata...

"Minu Stockholm" Epiloog 2025

 

Rita Ahonen
Minu Stockholm: vanniga merel
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Mõtlesin, et loen vaid epiloogi läbi, sest on ju raamat varasemalt loetud. Aga ei läinud üldse niimoodi. Jutt oli nii huvitav, et alustasin otsast peale. Ja ausalt: mitte midagi ei mäletanud. Niivõrd hea lugu ja hea kirjutamissoonega autor! Sellised minukad on just mu lemmikud! Eks lugemisest on juba ka üksjagu aega möödas, just avastasin, et kohevarsti saab 11 aastat! Siin olen muljetanud 2015. aastal. Üsna sarnased mõtted ja tunded valdavad mind ka praegu. Seekord jäi kuidagi silma või puudutas korteri-teema, et kas üürida või osta ja kui osta, siis nagu ikka ei saa päris ise otsustada, mida oma elamispinnaga teed. Ja ka rootslaste omamoodi "potjomkinlus", kus bürokraatia versus vabadus kokku puutuvad. Kontrollida ei tohi (aga tahaks ja peaks), siis lepitakse aeg kokku ning tuleb suurepärane spektaakel. Kaebamise-kultuur vohab täiega. Samas on konfliktikartus ja otsustamatuski tooni andvad. Võistelda ei ole ilus! See on lubatud vaid spordis.

Väga mõnus lugemine ja mälu värskendus igatahes 😊

"Ebakindluse tarkus“

Watts, Alan. The wisdom of insecurity : a message for an age of anxiety*

Tunnustatud filosoof näitab meile, kuidas – enneolematu ärevuse ajastul – leida rahulolu, omaks võttes olevikku ja elades täisväärtuslikumalt olevikus. Ta on ideaalne teejuht elu kursi korrigeerimiseks (Deepak Chopra sissejuhatusest).
Aju saab oma õiget käitumist omandada ainult siis, kui teadvus teeb seda, milleks see on loodud: mitte sipleb ja keerleb, et praegusest kogemusest välja pääseda, vaid on sellest pingutuseta teadlik. Alan Watts ammutab selles ajatus ja klassikalises teejuhis täisväärtuslikuma elu elamiseks inspiratsiooni idamaise filosoofia ja religiooni tarkusest. Tema keskne mõte on praegu asjakohasem kui kunagi varem: kui me veedame kogu oma aja tuleviku pärast muretsedes ja mineviku üle kurvastades, ei suuda me nautida olevikku – ainsat hetke, milles me tegelikult elada saame. Watts pakub vabastavat sõnumit, et tõeline kindlus ja turvalisus tulevad ainult mõistmisest, et püsimatus ja ebakindlus on meie eksistentsi olemus. Ta rõhutab liikuvate väravapostide lõputu tagaajamise mõttetust, olgu need siis rahaline edu, stabiilsus või valust pääsemine, ning näitab, et ainult teadmatu tunnistamise kaudu saame õppida midagi tõeliselt teadmist väärt. Raamatus „Ebakindluse tarkus“ selgitab Watts keerulisi kontseptsioone kaunilt lihtsate sõnadega, muutes selle raamatuks, mille juurde pöördudes saab keerulistel aegadel ikka ja jälle lohutust ja arusaamist leida. 

„Watts, kes oli võib-olla tänapäeva lääne jaoks idadistsipliinide juhtiv tõlgendaja, omas haruldast annet „kirjutada kaunilt kirjutamatut“.“ Los Angeles Times
[Tõlge inglise keelest: Google Translator]

*P.S. Järjekordne raamat, mis töölaualt hiljuti läbi käis.

"Väsinud valguse teooria"

Kaur Riismaa.
Väsinud valguse teooria.
Tallinn: Varrak, 2025
405 lk

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse laureaat 2025.

Jah, raske on mul selle uuema aja eesti kirjandusega... Annan ja annan aina võimalusi, aga pean kaant sulgedes ikka nentima, et "aitäh, aitab küll, seda autorit ma rohkem ei loe"

Antud teos läks minu jaoks käima alles kuskil poole peal. Hea, et suutsin ennast edasi vedada ja mitte enne seda pooleli jätta. 

Põhimõtteliselt Eesti lähiajalugu ilukirjanduslikus võtmes. 

Kohati liiga argine mu meelest. Ja kuidagi häirivalt jäi meelde ühe tegelase korduv väljend: "Lehma sitt ära!" Nojah🙈

Ent omal moel köitis ikka ka, sest paaril järgneval päeval tuli mõni koht raamatust meelde...