"Minu San Francisco"

Terje Toomistu
Minu San Francisco: radikaalselt vaba
Petrone Print, 2026
280 lk. + ill.

Õnneks teadsin, mida lugema hakkan, nii et ei saanud (erilist) šokki.

Oma konservatiivse loomuse juures ikka imestan jätkuvalt, kui kirju on see Issanda loomaaed ja kuidas mõiste vabadus võib varieeruda ning nii erinevat tähendust omada.

Mae annab raamatust hea ülevaate, soovitan seda lugeda, sest ma ei hakka tema juttu ümber kirjutama ega kommenteerima. Suuresti olen tema mõtteavaldustega nõus.

Lugemine igaühel enda vastutusel😎

Epp Maria. Elu maalides

Väga hea film, just minu masti film. Kumas läbi seda õiget, mõtestatud molutamist. Nauding!

Režissöör Anu Aun kirjutab Epp Maria Kokamäe portreefilmist ERR kultuuriportaalis. Seda tasub lugeda.
Mina ise olen lugenud raamatut "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro : kokku maalitud" (kirjutanud Katrin Helend-Aaviku), mis mind väga köitis ja võlus. Olen sellest kirjutanud siin ka.

Väga iseloomulik kaader filmist

P.S. Küll aeg läheb ruttu. Nädal möödas nigu niuhti. Ja uus kuugi juba ammu käes...

"Olku"

Olku : laul inimlikkusest / Helen Eelrand ; toimetaja Kristi Kallaste
[Tallinn] : Kirjastus Pegasus, [2025]
232 lehekülge, 8 nummerdamata lehekülge : illustratsioonid

Üks äärmiselt positiivne raamat! Äärmiselt positiivne ja sümpaatne inimene muidugi ka!

Seda raamatut lugedes ei kogenud igal sammul nõukogude aja taaka. Justkui mängeldes sai ka ebameeldivatest hetkedest läbi tuldud. Mitte et elu ülemäära hellitanud oleks, aga see sisemine optimism ja positiivsus kandis!

Vahva seiklus läbi 75 aasta💙 Paljugi tuli tuttavat ette, kohtumisi, kohti, inimesi ja seiku. Väga hea lugemine!

"Vihurimäe"

Ei oodanud sellist filmi, ausalt öeldes... 

Omamoodi vastuoluline mu jaoks. Hea ja vastik samaaegselt. Seda kõike oli too much. 
Vikipeedias on ülevaade sisust olemas. Vastab üksüheselt filmile (muidugi kestab film kauem ja on üksikasjalikum). Ka Postimehest leiab filmi kohta lugemist.

Epp Petrone sedastab oma blogis:
"Juhtusin raamatukoguleti lähistel olema, kui keegi palus: «Andke mulle «Vihurimäe», ma tahan üle lugeda, kas see tõesti on nii kole nagu filmis. Film on nii halb!»
Nii kole? Nii halb? See tekitas minus huvi omakorda «Vihurimäed» üle lugeda."

Kunagist etendust Alatskivi lossi õuel olen vaatamas käinud, aga see tundus nagu hoopis midagi muud. Või vähemalt mälestustes. Tegelikult nagu ei mäletagi midagi... Antud arvustus on ka üsna negatiivne.

Veel leidsin arvamusi kohaliku etenduse kohta  Tädi blogist, Delfi Kultuuri rubriigist, ja Danzumehe blogist.

Filmi vaatamine omal vastutusel. Esimene mulje oli mul suur kahetsus, et oma aega kalli raha eest kinno raiskama läksin. Teine mulje: no oli vaadatav, sai ära nähtud. Kolmas: no nii halb nüüd ka ei olnud, aga ikkagi, veits kahju ajast, mis sellele ohjeldamatu sahmimise vahtimise peale kulus... 
Ja tõepoolest - nüüd tahaks raamatut lugeda!

"Minu Saaremaa"

Olavi Antons.
Minu Saaremaa: kompassiga sisepagulane
Petrone Print, 2025
240 lk. + fotod

Oh, kuidas mulle meeldivad sellised raamatud! Milline sõnaosavus! Milline võluv keelekasutus! Olen müüdud! Iseasi, kui palju siin nüüd seda Saaremaad oli?!😎 Aga minu jaoks polnudki see nii väga oluline, sain lugemiselamuse nii ehk naa.

Lasen siinkohal tsitaatidel kõnelda:

Ma võtsin kuulda mõistuse häält Triinut ja Ave-Maid - liiati oli naistepäev.

Kui palju tunde mina seal plangujupil istunud olen, on võimatu öelda. Oleks võimatu isegi siis, kui ma oleks pingil istumise päevikut pidanud, sest kerkiks küsimus, milliseid tunde lugeda - toa või pingi omi? Selle pingiga on nimelt selline kummaline värk, et kui ma lähen välja, toetan selja vastu seina ja vaatan, kuidas pojengid on eilsega võrreldes viis sentimeetrit kõrgemaks visanud, et leevikesed on täna kõik kuidagi sõjakas tujus, et Kiisu on mängurõnga vedanud jasmiinipõõsa alla - kõiki neid asju, mida üks taluõu vaatamiseks pakub -, ning siis napi veerand tunni pärast tuppa lähen - no näiteks kohvikruusi täitma - , on seinakell köögis edasi liikunud poolteist tundi.

Vamm ja majaseen näiteks - kuigi kuulnud ma neid sõnu muidugi olin, võinuks emb-kumb mulle taluõuel vastu tulla ja ma soovinuks talle pahaaimamatult kena hommikut, selle asemel et tuppa püssi järele joosta.

Kui minust suvesaarlane sai, ilmus Saaremaal veel kaks päevalehte: Saarte Hääl ja Meie Maa. Tenerifel on muide samuti kaks päevalehte. Kuigi need saared on suuruselt võrreldavad, siis pidagem silmas, et Tenerifel elab miljon inimest, aga kui me sõimelapsed välja jätame, siis mahuks Saaremaa lehelugejad Tallinna laulukaare alla nii lahedasti ära, et igaüks neist saaks lehe lugemiseks lahtigi voltida. Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt - see on ajakirjanduslik kangelastegu.

Saarte Hääle erakuulutuste rubriigist leidsin ma varakevadel pärast Juhani äraostmist Onupeetri kuulutuse ja kõlas see kuidagi nii: "Vesi sisse, solk välja, remondi- ja ehitustööd, Peeter." Telefoninumber juures.
Selle napi, aga informatiivse teadaande põhjal võiks oletada, et kuulutaja on üks kidakeelne mees. Mida Onupeeter kahtlemata ei ole. Onupeetriks ristis Peetri muide Andres, mitte mina. Ilmselt komplimendina Onupeetri teadmiste diapasoonile, mida ta lahkelt ümbritsejatega jagab. Teatava patroneeriva varjundiga küll. Lisaks sellele, et ta suudab viie sekundiga peast arvutada, mitu tonni betooni on vaja saunapõranda valamiseks, samal ajal valgustades niigi segaduses tellijat betoonitüüpidest ja valuvõimalustest, ise samal ajal midagi kinni või lahti kruvides.
Väga muljetavaldav eriti minusugusele, kelle rööprähklemise tipp on võime nätsu mäluda ka kõndides (lk 129)

Ma pean üles tunnistama, et näiteks ennast ma tööle küll ei palkaks. Kes tahaks töömeest, kes keerab kaks kruvi sisse ning siis võtab istet ja vaatab, et täitsa hästi said need kruvid sisse keeratud. Eriti vasak. Ei, parem. No tegelikult oleneb ju, kummalt poolt vaadata, eks. mõlemad on tegelikult korralikult sisse keeratud. Ja alles siis, kui tagumik istumisest kangeks jääb, keerab järgmised kaks kruvi. Andaluuslased ja kanaarid oleksid minu üle uhked - leidub ka põhjamaal mehi, kes mõistavad, kui olulised on need pooletunnised pausid pingutuste vahepeal. Või ka tunnised pausid, kui mõni neljajalgne brigadir tuleb üle vaatama, kaugel ma tööjärjega olen, ning otsustab pikali visata just sinna, kuhu tuleks järgmised kaks kruvi keerata. Las loomake lesib. Eks ma liigutan ennast ikka kiiremini ka, aga ma tahtsin selgitada, millest see tuleneb, et ma üksi ehitan...
...Aga laiskus teeb leidlikuks.
(lk. 178-179)

Äi saa santi sõna öölda. Ega ei taha ka.

"Juhiiste"

Muriel Spark. Juhiiste
Kultuurileht, 2025
72 lk.

Loomingu Raamatukogu 2025/30-31

"Loomingu Raamatukogus" ilmunud üllitis, mis on originaalis  trükivalgust näinud tegelikult juba 1970. aastal.
Omapärane, seda kindlasti. Nimetatud ka "tagurpidi kriminaalromaaniks" tõlkija Andrus Lauringsoni saatesõnas. Ühinen tema arvamiste ja mõtteavaldustega, kus on lühiromaan hästi kokku võetud. 

Omal äraspidisel moel see raamat isegi meeldis mulle. Kuigi ega mingiks lemmiklektüüriks ma teda ei pea. Uuesti kätte ka ei võtaks, vist...

Sisututvustus:
Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.

Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki (1918–2006) tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.

Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!

Lilleliseid märkuseid emakeelepäeva tuules😊

Lauri Vahtre.
Lilleliseid märkuseid fantasööritsevast vaalaskitsest: uitamisi eesti keele rägastikes
EKSA, 2025
205 lk.

Seda raamatut olen ma kolm korda alustanud😀 Hetkelgi on ta mul veel pooleli. See on tõeline keeleline lustimine! Huumor parimas võtmes!
Ka mulle meeldib uidata eesti keele rägastikes. Vahel saavad need uitamised muidugi ka karistatud😀 Siinkohal lubage meenutada novelli- ja jutukogu "Eesti keelde sukelduja". Ent sealtki, just emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin huvitavaid keelendeid.

Teen selle postituse ära puhtalt emakeelepäeva tähistades ja keeleilule mõeldes🥰

Ma loen ja pupsun naerda, vahel lausa lagistan. Oi, kuidas mulle meeldib, kui keelega eksperimenteeritakse ja fantasööritsetakse😜 Muidugimõista fantasöör fantaseerib, aga las see jääda nüüd😂 

Eriti meeldib mulle see nn i-mitmuse teema! 

Seda te teate niikuinii, kuidas ma ikka ilgun nende pikkade vormide üle, mis on ju (ilmselt) grammatiliselt õiged, aga ei mahu kuidagi minu suhu ja kõlab kõrvale nii valusalt🤭 

No ilmekaid näiteid (siinkohal ei anna, kahjuks lühemat vormi kasutada😁): seaduseid=seadusi; õiguseid=õigusi; eestlaseid=eestlasi, puhkuseid=puhkusi; seikluseid=seiklusi; päevasid=päevi; detailseid mälestuseid= detailseid mälestusi;

vigasid nagu sigasid=vigu nagu sigu. Jne, jne

Veel näiteid: on sõna vaeme, aga kasutatakse vaagime. No kuidas kõlab: vaagikoda (vaekoda) ja vaagikauss (vaekauss)? Või saagime! Saagime saagiga, millel on hea painduv saagileht, nii et saagipuru lendab😂

Siga ei ole, aga käitub  nagu siga ehk sigatseb. Mära ei ole, aga käitub nagu mära ehk märataseb (vana nali)

Hea termin on "estorantokeelne", mida esindavad näiteks sõnad teler ja naelikud.

"Kui hea raamat!" hõikan ma pantalloonelikult😁 ja panen punkti🤭 Ja taaskord on põhjust tõdeda, et päriselu ja keel on palju põnevamad, kui väljamõeldud süžeed.

Vahvaid lugemiselamusi teilegi!

Emakeelepäevaeelne reede

Täna (just praegu) toimub emakeelepäeva konverents RaRa's, mis on ühtlasi või just pigem raamatuaasta lõpukonverents "Eesti raamat – kaua võib?" 
Programm siin.

Jälgin, kuulan, vaatan video vahendusel ja lisan veidi omapoolseid märkusi või pigem märksõnu😉

Päeva modereerib oma muhedal moel Karl Martin Sinijärv (1971)

Sissejuhatus Martin Öövel (1983), RaRa direktor 

Tervitus, avasõnad Alar Karis (1958), EV president
Lugev inimene on tore inimene. See on nakkav.

Raamatuaasta lugemisuuring “Eestlane loeb 2025” Marju Lauristin (1940):

Tere, kallis raamaturahvas! Kahju, et raamatuaasta läbi saab, võiks pikemalt kesta. Kõik meie aastad võiksid olla raamatuaastad.

46% eestlastest loeb lõbuga, 23% praktiliselt iga päev, 23% vähemalt kord nädalas. 31% loeb ilukirjandust.
Puudub püsiv lugemisharjumus. Kool ei suuda kujundada püsivat lugemisharjumust.
75% eelistab paberraamatut! Raamatukogu kasutamine on kõige populaarsem nooremas vanuserühmas! Kuidas tuua noored ingliskeelsest maailmast, ingliskeelsete tekstide juurest eestikeelse raamatu juurde?
Ka tõlkekirjanduse kaasaegsed autorid on tundmatud.
Rahvas algab raamatust ja inimene on raamat!

Krista Aru (01.08.1958-25.02.2025) mälestusele pühendatud see uuring ja see raamat! [Äsja ilmus tema raamat "Kultuuriruumi kihid", mis hõlmab ajakirjanduses ilmunud artikleid.]
Raamatukogul on tõusev tähendus!

Riie Heikkilä (1981) Tampere ülikooli sotsioloogia dotsent räägib lugemisest Soomes. 
[Ei viitsi kuulata inglise keeles! Loodan, et mingid teesid ilmuvad ka eesti keeles!?]

Maija Treile Läti Rahvusraamatukogu. Lugemisest ja lugemisharjumustest Lätis [Ettekanne inglise keeles]

Siinkohal teen praegu pausi. Võib-olla jätkan...

E-etteütlus 2026

Tänase e-etteütluse originaaltekst:

„Isegi minu kui aasta looma jaoks on säherdune maastikuvaade liigmodernne,“ üürgas stereotüüpne siil, kui oli kesk kapitalistlikku masinavärki oma tintmusta nospli leetmulla seest välja torganud.

„Hei, lageraiujad, kas te Nietzschet olete lugenud?“ päris okkaline olevus pretensioonikalt, ent söandamata vasturepliiki ära oodata põgenes isetahtsi e-etteütluse apokalüptilisest stseenist, kus kõik haavadki horisontaalselt värisevad.

Ränkraskelt rännuteelt naasnud suitsu- ja piirpääsuke kiibitsesid pilvepiiril, põline rekajuht kuulas Fred Jüssi linnulauluplaati, korpas palgega kassivolask popsutas kännu otsas piipu, ere kodumaapäike silmi pimestamas.

Poststalinistlikust traumast võitu saanud üldinimlik harvester jäi pimedaks nagu Oidipus ja hakkas otsima oma pärimuslikku algupära.

No mis ma oskan öelda?!? Lihtne tekst, see oli mu esmane reaktsioon! Õigekirjavigu, jah, mul polnud. AGA! Minu alatised komistuskivid on kirjavahemärgid, peaasjalikult KOMAD, neid suudan ma vajalikust kohast ära jätta ning panna sinna, kuhu pole vaja. Ka jutumärgid on komistuskiviks (täna ühes lauses (teises!) tabasin selle ära ja panin) ja kokku-lahku kirjutamine. No ei saa mina kohe kuidagi... Olen justkui omandanud, et pigem kirjutada lahku, sest oli aeg, mil kippusin ise liigselt sõnu kokku kirjutama, aga tundub, et see ka ei päde😝🙈

Ent ma ikka kirjutan rõõmuga ja tahan igal aastal ennast proovile panna.

"Eesti keelde sukelduja"

Mehis Heinsaar.
Eesti keelde sukelduja: jutte ja novelle 2011-2025.
Menu kirjastus, 2025.
216 lk.

Väga omapärane. Muinasjutuline. Unenäoline. Müstiline. Äraspidine. Kohati naljakas, kohati tragikoomiline, kohati isegi kurb.

Mõni lugu algas täiesti realistlikult ja oli paljutõotav, igati vinks -vonks, aga siis tuli tolksti jälle see va pisuhänd sisse😆

Raamatut lugema inspireeris mind just nimilugu, mille katkend ka tagakaanel. Ja kus/kui eesti keelest räägitakse, siis olen mina müüdud😊

Ilmselt ma rohkem herr Heinsaare teoseid kätte ei võta lugemise eesmärgil, aga oli huvitav kogemus...

Elo Lindsalu "Sirbis" sedastab:

Mehis Heinsaare uut raamatut avades lootsin, et see viib mu ärevast argipäevast kuhugi hästi kaugele, kus võiksin kõik mured unustada. Liiati pole raamatu­kaantel vihjet õuduskirjandusele nagu romaani „Kadunud hõim“ tutvustuses, mille sündmustik läks lõpupoole talumatult õõvastavaks. Kogumiku pealkiri tõotab hoopis filoloogilist sukeldumist eesti keele sügavustesse ja alapealkiri tiitellelehel osutab lakooniliselt kirjutamisajale: „Jutte ja novelle aastaist 2011–2025“.

On teisigi arvajaid:

Sehkendaja
Loterii kajastab küll vaid nimilugu, mis varem "Vikerkaares" ilmunud

Indrel Koff'i artikkel "Sirbis": "Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult et täitsa teistmoodi"

Kirjandusteadust tudeeriv onutütar on kirjutanud Heinsaare loomingu, mitte küll "Eesti keelde sukelduja", vaid hoopis "Unistuste tappev kasvamine" kohta:

"Teine raamat, mille lõpetasin eile, oli Mehis Heinsaare “Unistuste tappev kasvamine”. See oli raamat, mille puhul ei oskagi seisukohta võtta! Kulgemine üle Eesti. Pidevalt oli tegelane kuhugi teel – küll Pärnusse, siis Läänemaale, siis oli ta Lõuna-Eestis jne. Seejuures ei olnud tegemist ühe tegelasega. Raamatus on jutud, mis pole omavahel seotud. Ja ei ole nad ka tõsieluloolised! Tundus, et loen mingit muinasjuturaamatut täiskasvanutele… Ma ei ole suur muinasjuttude lugeja, mistõttu oli kummaline, et keegi midagi sellist täiskasvanutele kirjutab ja, et see on meil koolis kohustuslik kirjandus! Läbi ma sellest närisin! Kas ma sain targemaks? Kas ma sain midagi uut teada? Jah! Seda, et täiskasvanud inimene võib nii lahke fantaasiaga olla. Et iga idee, mis pähe tuleb – saab jutuks kirjutada. Selline kummaline teadmine tekkis. Samuti see, et ma ilmselt rohkem tema raamatuid lugema ei hakka, sest elu on selleks liiga lühike."

Muuseas, just see tema kommentaar andis mulle üldse tõuke tutvuda Mehis Heinsaare loominguga ja  proovida midagi lugeda. Mul on selline kiiks, et kui keegi midagi väga maha teeb, siis tekib kohe tohutu huvi, et kuidas mulle passiks...
Kuigi pean nentima, et osaliselt nõustun temaga, siis ometigi nii kriitiline ma oma arvustuses siiski poleks...

P.S.  Just sobivalt emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin sellest teosest (viiasest novellist, kui ma ei eksi...) huvitavaid keelendeid:
lõksjas (tuba), lossjas (lehekülg) [ehk peaks siiski olema "losjas"?? vrd sõna "kausjas"], udujas (mõttekäik), pilvjas (aur).

Märts

Ja ongi märts! Kevadkuu. Ja kevad tuli ka kohe märtsiga koos, isegi mõni päev varem. Uskumatu, kui kiiresti on suur osa lumest ära sulanud! Ikka suur jõud sel päikesel ja plusskraadidel! 🌞 Kalendrikevad jõuab meieni kahe nädala pärast, 20. märtsil. Esimest korda tundsin sel aastal õhus kevadet aga juba 14. veebruaril 😁

Isiklikus plaanis on kuu kultuurselt alanud😊 Esmaspäeval osalesin Tallinna Jaani kirikus Loodud sõna õhtul, mis on mulle saanud igakuiseks meeldivaks väljakutseks. Et ei lähe kuu esimesel esmaspäeval otse töölt koju, vaid võtan aega enda jaoks🥰 Seda varianti, et lähen koju ja tulen uuesti linna ei saa kasutada, sest ma ei suuda ennast veenda uuesti välja, linna minema😝 Järele proovitud! Aga sedapuhku oli Janek Mäggi vestluskaaslaseks Siimon Haamer, teoloog, hingehoidja, Tartu Teoloogia Akadeemia ja kristliku keskuse Pastoraat eestvedaja. Oli huvitav ja inspireeriv 1,5 tundi! 

Reklaamiminutid: 6. aprillil on Loodud sõna õhtu külalisteks isa ja poeg Sinijärved, Riivo Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv. Maikuus praegune Tallinna linnapea Peeter Raudsepp, kes on Jaani kiriku liige ja endine juhatuse esimees.

Ootamatult kujunes kultuurseks ka kolmapäev, mil kallis kaasa mu kinno kutsus. "Meie Erika"! Väga hea film!

Meenus see aga hetkel, kui kotist pudenes välja kinopilet 😉 (ilmselt poleks muidu kirjutamiseni jõudnudki):

Ega siis hetkel muud polegi🤭 Muudkui nautigem kevadet, lugegem ja mingem ka kinno 😀

Kuna postitus jäi hommikul tegemata, siis saabuva kevade kiituseks paar fotot ka. Oli imeline ja mõnus kevadehõnguga päev🥰

"Minu Bali"

 

Juta Raudnask. Minu Bali: elu on tseremoonia
Petrone Print, 2025
208 lk.

Mulle meeldib Juta hoogne jutustamise ja kirjutamise viis! Olen tema ja ta pere seiklustele ikka kaasa elanud (seda küll rohkem blogi vahendusel ja varasemal ajal, sest viimases otsas pole ta eriti aktiivne blogija olnud...) Raamatutest on loetud "Samba, sake ja tšillikaun" ning nüüd siis "Minu Bali", teisi olen sirvinud, kangesti tahaks jõuda ka "Elu nagu aperitiiv: Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" lugemiseni.
Bali huvitab mind hoopis vähem, aga just Juta pärast see raamat ette võetud sai! Jesper Parve Bali't pole ma näiteks lugenud... 

Tseremooniad, rituaalid, veidi sellise esoteerilise maiguga kraam ei ole just minu teetassike, aga las ta jääda... Lugeda oli ikka tore.

Mis mind aga häiris (alati häirib!), kui tüdrukute, eriti veel oma tütarde kohta öeldakse plikad või pliksid. Sorry, minu kiiks vist!

Bali kuulub Indoneesiale, moodustades koos naabersaartega Bali provintsi.

Samal ajal, kui Juta seikles Nusa Dua's, viibis üks mu tuttav Nusa Benidas. Väikese guugelduse tulemusel andis AI asjakohase ülevaate: 
"Nusa Dua ja Nusa Penida on populaarsed Bali sihtkohad, kus Nusa Dua pakub luksuslikku kuurortpuhkust ja Nusa Penida metsikut loodust". 
Et selliseid seoseid lõin siis mina lugemise ajal😎

Kergema vastupanu teed minnes panen siia üles foto raamatu tagakaanest, kust saab väikese sisututvustuse:

Talveilu

Ilusast talvest. Talveimed. Ehk veidi naturaalset talvekunsti:

Külmakunst😍

Külmakunst😍

Sekundi(te)ga muutunud vaade

Ja veel ka sünnipäevasest päevast paar klõpsu:

"Pidulik sünnipäeavlõuna"😆

Talvekook (Pihlaka kondiiter)

Vastlakukkel teatrikohvikus

Ja lilleilu ja õnne:

"Alguses oli laul"

Vaimustunud! Linnateatri suurepärasest lavastusest "Alguses oli laul". Pühendatud eestikeelse trükisõna 500. aastapäevale. 500 aastat Eesti kultuurilugu. Olen kahe käega poolt, kui aasta kultuuriteoks auhinnatakse.

Jagan Mae öeldut, mul üsna sarnased emotsioonid. Ainult teismeliste kihinat polnud. Ja see läheb ka boonusena kirja. Küll oli keni (=kenasid😉) noori inimesi, kes rahulikult istusid ja ei nihelenud. [Õienduseks: Tahvlil vale aastaarv on ilmselgelt näpukas. Eile ma ei märganud, et oleks kronoloogias nihkeid olnud. Mõtlesin juba, et milliseid sündmusi kontrollima hakata😎]

Pärast esimest vaatust oli kange kiusatus kohvikust lemoni kooki küsima minna😋 Ei läinud. Ilmselt ei olnud neil seda ka pakkuda või mine sa tea... Olime just enne mõnusalt kohvikus istunud, vastlakuklit manustanud ning siis ei teadnud ju veel, mida küsida, ja tegelikult ei oleks enam midagi sisse mahtunud ka.

Milline võrratu esitus, näitlejatöö. Mõtled ju ikka, et mida siin ikka niiväga näidelda on... Aga ON! Suurepärased näitlejad! Laulvad näitlejad! Milline võlu ja lumm! Olime esimeses reas, judinad jooksid vahepeal üle selja, liigutuspisar tükkis silma. Mitu korda sattusin näitleja(te)ga silmsidemesse. Seegi oli midagi erakordset ja ilusat, justkui oleks ise kuidagi osaline. Muidugi laulsin mõttes kaasa, sest laulud olid ju tuttavad ja nii kaunilt esitatud! Ja kõige lõpus veel lisalugu, nimetatud "tunnikontrolliks", tõeline kompu! Ma ei tea, kas see on alati, iga etenduse lõpus, aga kõlas küll kui humoorikas täpp i-le😊

P.S. Teatripilet oli abikaasa kingitus sünnipäevaks! Nii hea ja ilus kingitus!💓

"Vabad" päevad

Reedese jutu lisanduseks (kirjutatud 29.11.25):

Oli siis minu nn vaba päev!  Ei olnud mahti istudagi, söömisest rääkimata. No teise kohvi tegin 11 ajal ja manustasin nii umbes kl 12.

Aga lehe materjal sai enam-vähem toimetatud ja kujundamisele-küljendamisele saadetud. Nipet-näpet veel jäi.

Poodi startisin alles 15.30 paiku. Möödaminnes viskasin prügi ka välja. Umbes 16.15 jõudsin koju tagasi ja siis avastasin, et pean hiljemalt poole tunni pärast kodust välja minema, et jõuda bussile, mis rongijaama viib. Kiirelt asjad kotti ja JÕUDSIN! Duši alla ei jõudnud 🤭 Hambaid ei pesnud🙈 Silmi ei värvinud😎 Aga muidu kõik sujus jooksvalt 😛 Aga see oli ikka tase, et süüa ei jõudnud!😮 Pidin poest mingi salati haarama, aga unustasin! No ja ega poleks ju jõudnudki süüa enam. Õnneks oli emal söök valmis, kui maale  saime. Kapsa-hakkliha hautis! Appi, mul läks praegu kõht tühjaks selle jutu peale.

No ja laupäev läks umbes samas tempos. Ja pühapäevgi!

P.S. Leidsin selle "pihtimuse" mustandite kaustast. Ju oli siis novembris ikka nii kole kiire, et üldse ei jõudnud mingeid asju teha ja end kokku võtta. Täna, näe, täitsa vaba päev päriselt kohe! Täitsa ootamatult langes kaela! Hommikul ei saanud kodunt välja, sest mingi kõhutõbi oli üle öö kallale hiilinud... Päev on suhteliselt rahulik olnud. Põhiliselt olen vett ja kummeliteed joonud. Veidi sõin ka, aga see pani protsessi jälle käima 😜🙃 Igatahes tööl nad mind näha ei taha paar päeva 🤭 No milline vedamine😂 Ja siin vabaduse lainel ma siis nüüd seilangi😁 Ja leian igasuguseid kirjutisi 🤭 Pirukat homseks tegema ei hakka. Saab ilma läbi, kui tööle minema ei pea.

Sõbrapäev ja muud jutud

Eilne sõbrapäev möödus rahulikult ja sõbralikult imekaunist talve nautides. Ilus, karge, päikseline! Jumalik! Kuigi tuul oli kibekülm ja põsed said kiiresti punaka jume, olin ma ilmast taaskord vaimustuses. Tegin mõnusa jalutuskäigu. Öeldakse ju, et mets on vaese inimese kasukas. Ja nii ongi. Metsateel kõndides ei tajunud mingit tuult, hoopis kevadine tunne tuli peale!☀️❄️☀️❄️

Head sõbrad said tervitatud😘 Kõige suurema sõbraga olen ma igapäevaselt koos ja meil on hea olla sõltumata (täht)päevast❤️

Veel loetud päevad saan 54sena ringi käia, siis tuleb nn juudijuubel😆

Üks väike pidu on juba peetud. Ees ootamas veel mitu erinevate väikeste seltskondadega. Õigem oleks vist öelda: erinevatele seltskondadele🤔 Sest ikka teiste jaoks on vaja istungeid korraldada, mitte enda pärast. Endal selline soov ja vajadus puudub. Ma võin nö lampi midagi tähistada, aga spetsiaalselt minu pärast tundub kuidagi meh. Olen imelik, tean!😝

Argistest asjadest rääkides oli eile minu jaoks suurpäev, tähtis päev:

Esiteks. Lõpetasin kaks aastat tagasi valminud kätised, randmesoojendajad!🙈 Lihtsalt oli vaja lõngaotsad ära peita, viimistleda. Ja selleks kulus 2 aastat!🤭 Tegelikult maksimaalselt ehk 10-15 minutit, kui otsisin nõela ja kääre jne. No kättevõtmise asi😜

Teiseks. Panin WC-sse uue kardina. Samuti ootas pikalt, no paar kuud ehk 🤔 Aga taas kättevõtmise asi😜

Kolmandaks. Otsides paela, mis kardina riputamiseks vaja, leidsin üles oma kadunud päkapikusussid! Kahed jõulud olen neid taga otsinud ja kurvastanud, et olen neist lõplikult ilma... Aga ju ma siis enne jõule (2024!) pakkisin kingitusi ja kasutasin paelu ning nii muuseas pistsin ka need sussid sinna paelte juurde🙈🤭

Ema tegi vastlakukleid ja need maitsesid head! Matsutamise taustaks kõlas Eesti Laul😄 Kuigi ma päris lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ülevaate sain. Ja mulle isiklikult meeldib, et Vanilla Ninja võitis.

"Tantsi tolm põrandast"

Kairi Look. Tantsi tolm põrandast 

Aasta parimaks raamatuks tituleeritud raamat, palju kiidetud. See on kindlasti muusika kirjanduskriitikute kõrvadele. Mind kahjuks väga ei kõnetanud... Eks ootused olid muidugi kõrgele aetud ja siis loodadki ei tea mida...

Jah, osad kodeeritud sõnumid said lahti šifreeritud, sest kogemus räägib. Kogemus, läbielatu mängib siin ilmselget rolli. Ent midagi ma ilmselgelt ei adunud, kuna sirvides arvustusi, loen sealt välja ei tea mida..., no minu ridade vahel ei olnud seda...

Oli omanäoline, teistmoodi. Aga ma ei ütleks, et see mind üdini vaimustanud oleks...

Ma ei tea... Kuidagi need Loomingu raamatukogu üllitised ei kõneta mind viimases otsas... 

Aga võib-olla oli vale ajastus minu jaoks...

"Andrus Ansip. Lastelastele"

Andrus Ansip. Lastelastele : minu elu lugu / Ülo Russak
[Vääna-Jõesuu küla] : [Sikusarve OÜ], 2025
478 lehekülge, 8 lehte fotosid

Kirjutada see mees mõistab või et siis jutt jookseb hästi ja Russak on osanud selle ka osavalt kirja panna.

Raamat sai diagonaalis läbi lastud, pilte vaadatud ja siit-sealt sirvitud. Algusotsa, laspepõlve ja noorusaja juhtumisi veidi põhjalikumalt loetud.
Teos on pühendet ju ikkagi lastelastele, ega suvaline inimene tänavalt ei peagi nii informeeritud olema😝 No vähemalt nüüd tean, kust põhjalikku infot Eesti ja rahvusvahelise poliitika kohta ajavahemikus 2004-2024 saab, kui sügavam huvi peaks tekkima.

Mõnus-muhedalt, ansiplikult pajatatud. Väga põhjalik. Seiklusi on mehel elus küll olnud. Aga peab möönma, et viperustele ja katsumustele vaatamata on teda imeliselt läbi (elu) kantud.

Ega muud, kui loetagu!😊

Elu ja igavik...

Kinnipüütud pärlid, jagatud hetked. Taasavastatud ja üllatav Marek Sadam. 

Olen lummatud tema sügavusest ja sõnaseadmise oskusest. Aitäh!

Elu on kõigile lühike

Ta pole kellelgi pikk

See on su enese otsus

On selle sees igavik

See on su enese teha

Ütelda armastan nüüd

Vaikides miskit ei juhtu

Ilma jääd, enese süü

Hoolida hilja ei ole

Seni kui kehas on hing

Puhtaks tee südame lõõrid

Kadugu mürgitav ving

Käest hoia enne kui läheb

Tema, kel kanda sind soov

Elu ja kaotatud armu

Igavik muidu ei too

P.S. Arvutis olles saab kiirelt reageerida ja talletada, üles noppida häid asju!

Nii peaks toimima mõtete luger arvutivälisel ajal😇😎 

"Nii hea, nii hea on mõelda siis"

Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja Norra kirjanike vestlused Rangøya saarel
Tallinn, 2025
272 lk. : fotod 
Koostaja Øyvind Rangøy

Tõlked eesti keelde Imbi Mölder Rangøy

Tõhus ja põnev lugemine kirjandusest huvituvale inimesele. Kirjandusteaduslik, kirjanduskriitiline, kui soovite. Kirjanikud vestlevad omavahel, analüüsivad üksteise teoseid, arutlevad maailma asjade üle, mõtiskevad kirjutamisest kui sellisest, et mis paneb üldse kirjutama.

Enam ei mäleta, kes ütles, aga mõte oli selline, et sageli elust maha kirjutatud lugusid peetakse lugejate ja eriti kriitikute poolt ebarealistlikeks. Ja isegi siis, kui oled sealt juba piltlikult ühe kihi maha koorinud... Kas pole kummaline?!

Igatahes minul oli väga huvitav. Ei edenenud just kiiresti, sest tahtis palju süvenemist ja mõtisklemist. Kaugeltki mitte kõigega ma ei nõustu, aga huvitav on ikka. Samas mõne inimesega oli väga tuntav klapp. Mitmed teosed märkisin üles, mida võiks lugeda. Hea meelega tahaks seda enda riiulisse, et aeg-ajalt taas sirvida ja üle lugeda.

Doris Kareva: ma olen mõelnud, kas võiks olla võimalik, et kuidagimoodi toimub mingi muundumine, ennekõike inimmaailmas, mille tulemusena vägivald ei oleks enam mingi variant.

Klara Hveberg: ...unistan ühiskonnast, kus väärtusi nagu empaatia, kaasatus ja tõde peetakse tähtsamateks kui võimu ja tõhusust.

KH: Fraktaalid on tõesti kaunid geomeetrilised objektid (puud, lumehelbed, pilved, rannajooned)

KH: Ütlesin, et minu romaani ülesehitus on fraktaalidest inspireeritud. Kuid peaaegu sama hästi võiks öelda, et see on inspireeritud klassikalisest muusikast. Mind inspireeris väga Cesar Francki viiulisonaat A-duur, selles, kuidas sama teema kordub väikeste variatsioonidega. /.../

Kai Aareleid: ... kui loed midagi, mis tundub liiga lähedane sellele, millest soovid kirjutada, siis ära pigem sellest kirjuta.

KA: Ja linnas ma alati kõnnin. Minu sammud muudavad linna minu omaks - jalutamine tänavatel, kõrvaltänavatel, pargiteedel. Nii õpin tundma linna, selle ainulaadset struktuuri. See on igal linnal oma.

Sandra Lillebo: Keel peab laulma. Kui ta ei laula, siis ta pole minu jaoks tõsi.

KA: "...mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna".

KA: ...on lohutav uskuda, et hoolimata süngetest asjadest valitseb elus valgus.

...peame pakkuma lootust või vähemalt pragu, kust immitseb valgust.

...huvitav pole kunagi mustvalge.

...mälestusi ei saa alati usaldada.

Endre Ruset: Mõnes mõttes on sport midagi väga primitiivset...

Veronika Kivisilla: ...kõige tätsam on lihtsalt ärkvel olla ja hoida silmad-kõrvad lahti ning olla elu vastu uudishimulik. Ei pea kõike võtma rangelt sõna sõnalt või elementaarselt - kui see on nüüd see õige sõna. Lihtsalt pane asju imeks. Sest kui lihtsalt kordad endale, et kõik on seesama, mis alati, siis loomulikult ei tule sellest midagi erilist.

Sügavaid, kõnekaid ja põnevaid vestlusi peavad Eesti ja Norra kirjanikud:

Doris Kareva (1958)

Klara Hveberg (1974)

Urmas Vadi (1977)

Nina Lykke (1965)

Kai Aareleid (1972)

Sandra Lillebø (1978)

Veronika Kivisilla (1978)

Endre Ruset (1981)

Rein Raud (1961)

Tore Kvæven (1969)

Kätlin Kaldmaa (1970)

Mette Karlsvik (1978)

Meelis Friedenthal (1973)

Knut Ødegard (1945)

Maarja Kangro (1973)

Hanne Ramsdal (1974)

P.S. Vähemalt kaks korda häiris mind üks viga: tohuvapohu>tohuvabohu

Tere tulemast aasta 2026

Ilmselt igaüks  teab neid ütlusi, mõtteid, lausekatkeid: 

Uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga.

Kõik kõik on uus septembrikuus.

Selles on tõetera sees. Aastanumber muutub, aga päriselt ei muutu ju midagi. Isegi siis, kui anname (endale) mõttetuid (uusaasta) lubadusi. Pigem toimuvad muutused tõesti septembris, kui algab kool ja sügishooaeg pärast suve (suvist hapukurgihooaega).

Juba on esimene dekaad jaanuarist jaanuar seljataga. Esimene töönädal kuu pärast pisukest pausi samuti. Raske oli laua taga istuda ja ennast töö lainele sundida. Kodus olles ikka toimetan ju midagi ja ei istu järjest. 

Tahtsite talve? Saite! Seega kõigi talveootajate soovid on täitunud! Lumi, külm, tuisk - kõike on see uus aasta toonud.

Kui ainult oleks ka tänulikku meelt! Mitte üksnes talve eest. Vaid üldse, põhimõtteliselt! Et me elame hästi, et meil on leib laual, poed kaupa täis (ärgem vingugem nii palju hinnatõusu ja elukalliduse üle!), on kodu, tuba soe ja mis peamine - meil on rahu! Kui palju on põhjust olla tänulik! Mitte pidutseda nagu homset poleks, vaid palvetada, et homme tuleks ja kestaks!

Nii palju olin kirjutanud juba 10. jaanuari paiku, sellepärast ka mahakriipsutused. Kuidagi kummaliselt inertne (?) tundub see aeg... Justkui kiirelt oleks aasta esimene kuu möödunud, ent samas oleks nagu kõik juba nii ammu olnud...

Möödunud aasta kokkuvõte on ikka tegemata. Aga mida siis nii väga kokku võtta olekski?!?

Kui alanud aastaga võrrelda, siis meenub, et 2025ndal ei olnud üldse talve, kogu aeg oli üsna soe, üks pikk lõputu sügis! Kahe aasta eest ent oli küll kütmist palju, meenutasin just ennist, kuidas maa ja linna vahet pendeldasin. Ema polnud ju kodus ja nii pidime vennaga kahepeale kuidagi mingitki temperatuuri sees hoidma ...

Sünnipäeva vist üldse ei pidanud, ainult tööl pisut ja sõbrannadega kunagi hiljem. Põhjus meenus just ka, see oli üsnagi proosaline - vahetult enne sõbrapäeva jäin ju koroonasse, siis omakorda jäi abikaas ja nii see läks ja jäigi... See-eest väikevenna juubel (!) sai õigeaegselt tähistatud!

Algas raamatuaasta Eesti kirjanduse päeval 30. jaanuaril (Tammsaare sünniaastapäeval), siis emakeelepäev märtsis, kui mainida mulle armsaid ja tähtsaid sündmusi. Sügisel on oktoober raamatukogu kuu koos oma sündmustega, milleks oskuskeelepäev ja teadus- ning erialaraamatukogude päev. See viib omakorda lugemise ja raamatute juurde. Ei ole kokku lugenud, mitu raamatut läbi lugesin, kuna ei pea seda üldse oluliseks. Tähtis pole ju kvantiteet, vaid ikka kvaliteet! Kuna mu töö on seotud tugevalt raamatutega, siis ei saa öelda, et ma vähe loeks. Oma töö tõttu on mul üle 4000 raamatu aasta jooksul käest läbi käinud, mida vähemal või rohkemal määral olen sirvinud! Suur osa neist võõrkeelne teaduskirjandus... Lugemise kohta võiks siiski vist eraldi postituse teha...

Veel meeldejäävamatest sündmustest ehk tasub mainimist kursaõdedega suveüritus augustis, mil külastasime veidi Harjumaa põhjarannikut, oli kloostrituur (Padise ja Pirita), veidi loodust (Keila-Joa, Treppoja) ja meri "vasakul"😉

Augustis meie traditsiooniline Haapsalu ja Fra Mare külastus. Alati imeline! Ostsin koti ja suvemantli vahvast kaubamaja teise korruse poest. Kardan, et järgmisel aastal seda enam pole. Üks tore kingapood oli juba kinni pandud. Sellest on nii kahju, et niisugused erilise õhustikuga poekesed suletakse😥 Siinkohal meenub just aasta lõpul peiesid pidanud Pereking, kust vennanaine viimase kolme saapapaari seast enda omad leidis (kvaliteetsed ja soodsa hinnaga).

Septembri lõpus tegime kaasaga oma juba traditsiooniks saanud sügisese väljasõidu, sedapuhku Rakverre. Reedene rongisõit ja mõnusalt kuldne sügisilm olid meeldivaks vahelduseks argipäevas. Õhtul oli teatrietendus "Tsikaadide aeg", mis siiani meeles. Rakvere puges hinge ja hakkas väga meeldima. Neil päevil avatakse just Rakvere Ukuaru muusikamaja, pühendatud Arvo Pärdile. Nelja kuu eest veel sisse ei pääsenud, imetlesime seda väljastpoolt.

Päris detsembri viimastel päevadel otsustasime taas argipäeva rutiinist välja astuda ning tegime mikroväljasõidu Haapsallu! Seekord võtsime sihikule Hestia Spa. Oli tormine öö enne reisi ja ka mere ääres oli päris tuuline ning külm. Siis algas talv! Aga Haapsalu oma tuntud headuses koos kõigi spaa mõnudega oli suurepärane!

Nii ongi aastale tiir peale saanud. Kahtlemata on palju asju, mis hetkel ei meenu või millel praegu pikemalt ei peatu. Ikka igatsen ma mõtete salvestaja järele, siis saaks head mõtted kinni püüda ja talletada... Kuniks mul seda aga pole, siis peab leppima inimliku lühikese mäluga...

Molutamise päev

Mõnusat molutamise päeva!😀😘💖

Lisagem siis rahvaalgatusele oma hääl, et saada üks talvine mõnus püha ja vaba päev! Ja homme tähistame Eesti kirjanduse päeva.

Rahvaalgatus on igatahes olemas:

Teeme 29. jaanuarist - Fred Jüssi sünniaastapäevast ehk Molutamise päevast - riigipüha. Üks teadlik puhkus keset talve aitab ennetada kurnatust ja läbipõlemist. Anna allkiri, et Molutamise päev oleks vaba päev kogu Eestis.

Mina kirjutaks hea meelega kohe kahe käega alla!

Hiiumaal kirjutatakse:

29. jaanuar on molutamise päev. See on teadlik paus, mis on pühendatud viljakale mittemidagitegemisele. Päev on seotud loodusemehe Fred Jüssi sünniaastapäevaga ja tema mõtteviisiga, mis väärtustab vaikust, aeglust ja loodusega kooskõlas olemist.

Molutamine ei ole aja raiskamine. See on hetk, kus sa ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama. Just nii tekib ruum märgata enda mõtteid, ümbrust ja rütmi, mis looduses on alati olemas. Hiiumaal on see lihtne, sest saar on vaikne ja hajus ning loodus on alati lähedal.

Hingelt olen ma molutaja, tegudes kahjuks mitte... Sest see va hirmus kohusetunne ja vastutus ja kuidas ma mitte midagi ei tee, kui 155 või mustmiljon asja ootab tegemist ning kõik eeldavad asjalik olemist... Jne, jne.

Ent õnneks (või kahjuks?) elu (või tervis või enesetunne või...) ise sunnib molutama. Sest vahel, viimasel ajal küll enamasti juba, lihtsalt ei jõua, jaksa õhtuti, pärast tööpäeva, enam midagi asjalikku teha. No need "peab" asjad muidugi - õhtusöök ja nõudepesu. Aga ülejäänu... Eks kuklas kummitab küll, aga ähk läheb mööda... Mõnikord lähebki... Ja ehk ükskord tuleb ka see hetk, kui nende tegemata ja ootel asjadega tegelen ilma sunduseta...

Tegelikult olen õppinud end hoidma küll. Juba 6 aastat varsti. Siis, kui koroona meie õuele tuli, otsustasin uudiste jälgimise viia miinimumini. Ja see toimis, toimib siiani. Enam ei loe üldse Delfi, Postimehe, ERRi vm uudiseid. Ainult õhtune AK ja vahel ununeb seegi või siis lausa väldin. Igasugused (päeva)poliitilised saated jäävad ka üldjuhul minust eemale ja vaatamata. Milleks? Miks ma pean ennast traumeerima igapäevaselt sellega? End närvi ajama, rahutuks tegema, muretsema? Ma ei saa midagi muuta globaalselt. Iseenda hingerahu eest hoolitseda saan aga küll.
Soovin ja soovitan kõigile rohkem aega enesega, enesesse vaatamist. Lase headusel ja rahul endasse tulla.
Tee sellele ruum: eemaldu (linna) mürast, melust, suhtlusest, negatiivsetest ja toksilistest suhetest, inimestest, olukordadest...
Ilmtingimata ei pea metsa või loodusesse minema, kui seda käepärast pole. Piisab ka linnas õue minekust, isegi aknast välja vaatamisest.
Loe midagi head, sulle sobivat, rahustavat või ka põnevat ning kaasahaaravat, see aitab argipäeva(murede)st väljuda.
Kuula muusikat, ikka sulle sobivat, mis teeb hea tunde.
Mina kuulan harva taustaks muusikat, ent üha tihemini teen seda tööl olles, et kolleegide emotsioonidest laetud tööjutud mind ei segaks ega enda alla mataks. Selleks on hea lõõgastav muusika - relaxing music - instrumentaalmuusika, loodushääled (vulisev vesi, linnulaul vms). Minu eriline lemmik on paaniflööt! 
Youtube'st leiab sellist molutamise-muusikat küll💚

Jüssi rõhutas sageli, et pidev tegutsemine ja kiirustamine viivad meid kaugele iseendast, samas kui molutamine toob tagasi rahulolu ja tasakaalu. Loodus on ideaalne koht molutamiseks, kuna seal on vaikus ja loomulik rütm, mis aitavad kaasa sügavamale mõtisklemisele. Molutamine pole Jüssi arvates aja raiskamine, vaid võimalus märgata elu sügavamaid nüansse ja tajuda ümbritseva maailma ilu. Looduses saab lasta meelel rännata ja olla lihtsalt hetkes, ilma eesmärgi või ootusteta.

Kuusalu keskkool:
Loodusmees Fred Jüssi oleks tänavu 29. jaanuaril tähistanud oma 90. sünnipäeva.
Molutamise päev on sümboolne austusavaldus Fred Jüssi mõttemaailmale ja üleskutse kogu Eestile: võtke hetk, et lihtsalt olla.

Lumi

Marek Sadam:

Vaata kuidas lumi kukkus
Pilvist otse vastu maad
Seni kuni külmad ilmad
Tagasi ta kah ei saa

Tuleb jääda, ära kanda
Kelgud, lauad, suusad ja
Küllap keegi hüppab saunast
Keegi kindlust meisterdab

Lume saatus alatihti
Olla ohver sõidu teel
Lendad hoobilt kahte lehte
Keegi väljagi ei tee

Iga labidas või luud võib
Pühkida ja rookida
Lume töö on kevadeni
Lasta ennast loopida

Alles siis kui tuleb sula
Taevasse saab tagasi
Vihmasajus tihti meenub
Lumena kord sadasin

Imeline luuletus Marek Sadam'alt!
Ja meil on imeline talv, imeline ilm, imeline lumi! Milline õnn on elada Eestis, sellel vahval laiuskraadil! Tahtsime talve ja lund! Saime! Tänu taevale! 

Ent aina kuulen ma inimeste virinat - rohkem lund kül ei taha! no palju seda lund veel tuleb? nii külm on (ja suvel on liiga palav!) lumi on lükkamata! teed on umbes! miks lund ära ei koristata? 

Ma lihtsalt ei suuda seda hala kuulda. Võta labidas kätte ja lükka oma tee lahti, kaeva oma auto lumest välja. Või sõida ühistranspordiga!

Selliseid vastakaid tundeid tekitab siis lumi ja talv. Aga suur osa inimesi vingub a-l-a-t-i! On rahulolematud kõige ja kõigiga. Kurb, aga tõsi...

Mina aga tunnen rõõmu talvest ja lumest, isegi kui see põlvini on. Kui arvestada sellega, et ongi talv, on külm ja on lumi, siis see ongi normaalsus ja sellega leppides saab omadega rahulikult toime tulla.

Aastalõpu kurbus

16. detsembril lahkus luuletaja Airis Erme (10.05.1973-16.12.2025). Luuletaja, kelle leidsin, avastasin alles mõni nädal enne, kui hoidsin käes tema äsjailmunud ja ühtlasi viimast luulekogu "Võta mu sõnad"...

Samal päeval lahkus ka üks armas inimene, hea lugeja, kellega tundsin suurt hingesidet - jõululaps Valve sai jõuluks koju, veidi enne 85. sünnipäeva (24.12.1940-16.12.2025). Erilist seotust lisas asjaolu, et ta oli mu isaga ühel aastal sündinud. Isa kaotasin aga juba kümme aastat tagasi...

Lisan siia paar luuletust Airis Ermelt:

Kui saabus
tumm hingekuu ingel,
kel jälgedes
päikesepaast,

puud hiirvaikselt
pidasid hinge
ja mõtlesid pilvede maast.

Aeg pildus mu
aknasse prahti,
jäi klaasile
mälestuskiht

ja lehtedeks
lagunes lahti
külm kuuvihmavalguse viht.

****************************

Jää murdus.
Lund peale sajab.

Külm…

Videvik.
Puid panen ahju.

Mis naerma
või nutma ajab,

kõik möödub.
Ka tuline kahju.

****************************

Arvustusi:

Peeter Sauter Sirbis

Luulekogust "Vihmavalgus"

Postimehes Airis Erme luuletuste lummus

Järelhüüe Sirbis

Aastalõpu lugemisralli😁

Pealkiri vastab täiesti tõele. See oli tõesti hämmastav, kui palju raamatuid  otsapidi detsembrikuusse mahtus. Ja häid raamatuid on ette sattunud viimasel ajal kohe mõnuga. Täna olin sunnitud paar tükki raamatukokku tagastama, sest tähtaeg, ja ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti neid läbi töötada, aga lasin ennast uuesti ärjekorda panna ja siis saan uuesti keskenduda.

Aga koondan nüüd siia postitusse siis need võlad, mis möödunud aastasse maha jäid...

Annika Prangli.
Minu Prangli: elu vanajumala selja taga
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Jällegi üks väga mõnus minukas. Ja muidugi Prangli! Need Eestimaa armsad saared on nii võluvad! 

On olnud õnn ja au paar korda Pranglil viibida. Ehk 25 aastase vahega? Tuli mitmeid tuttavaid kohti ette. Kuigi peab mainima, et need väikesaared hakkavad kergelt sassi minema😜 Et mis oli Pranglil, mis Vormsil või Naissaarel?!?

Oli palju kordusi, aga see võis olla ka taotluslik...

Tore oli ka nimelugu! Annika Prangli Prangli reisid Prangli saarel😍  
Igatahes mulle meeldis!

Andre Põlm.
Minu Brasiilia: tants idufirma ümber
Petrone Print, 2025
296 lk.+ fotod

Autor on hea jutuvestja ja tekst lobeda sulega kirjutatud. See päästis päeva ehk see oligi, mis raamatu külge köitis ja lugema meelitas. Brasiilia ise nii väga ju ei huvitagi... Aga lugemine kulges mõnusalt hoogsas rütmis😊

Eks iga inimese elus on omad proovilepanekud, kuid vahel aitavad mingid olukorrad oma elu perspektiivi seada. (lk. 109)

Lea Kreinin.
Minu Ungari : elu on paprika
[Tartu] : Petrone Print, [2025]
247 lk., 8 lehte fotosid.
Minu-sari

Mäletan, millise mõnuga ma lugesin esimest, Reet Klettenbergi "Minu Ungarit", mis alapealkirjastatud: välismaalasest pärismaalaseks, ilmunud juba 2010. a. Lugesin 2014. a. suvel, kui mul oli suvelugemiste "sari". Seega asusin uut raamatutki suure hoo ja entusiasmiga lugema...

Entusiasm rauges peagi, mis ei tähenda seda, et oleksin pooleli jätnud. Eks lasin kergemalt mõningatest kohtadest üle, kuigi ajuti takerdusin ka ikka...

Mitmed lood jäid kuidagi poolikuks. (Näiteks kohaost - kas ostsid siis?)

Palju on juttu gastronoomiast ehk siis toitudest ja söömisest. Ka Ungari ajaloost ja geograafiast, mis on kindlasti huvitav, kui reisiplaani pidada. Eks lugedes sõltubki kõik meeleolust ja hingeseisundist. Mis ükskord köidab, võib teine kord täiesti haigutama ajada. Minu huvipuudus ajaloo vastu peaks teada olema, nii lasin need kohad lihtsalt üle😝

Hungaarikumid! Paalinka - traditsiooniline puuviljaviin (küdoonia, aprikoosi, virsiku, viinamarja, õuna, pirni...), mida teeb Ungaris peaaegu iga külamees. Teine kuulus vägijook Ungaris on Unicum, liköör, mis sisaldab üle 40 ürdi. Pörkölt! Laialt levinud pajaroog, lihatoit. Ükskord suutis autor selle hapukoorega ära rikkuda (lausa solkida), nii et sõber, kes roa tõi solvus hingepõhjani.
Ungari struudel (lk 131-132) sobib eestlasliku maitsemeelega, kuna on magushapukas, mitte nii vängelt magus nagu enamus ungari küpsetisi-kooke. Tõukoerad: puli, mudi, pumi ja suurekasvuline komondor. Ja muidugi paprika, mida meile raamatu alapealkirigi kuulutab😁:

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. 

Paprika kasvatamiseks on vaja pikki päikeselisi päevi (pikkasid päikeseliseid päevasid😂, irvhamba kommentaar😛, kes teab, see mõistab🤭)

Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri. [Nii loeme tagakaanelt] /.../ Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda./.../ Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Mór Jókai (1825-1904), ungari kirjanik, (kelle raamat just tuli raamatukokku "Hiiu torn : jutustus", kus tekst jookseb rööpselt Eesti ja ungari keeles), kuurortlinnas Balatonfüredis on tema majamuuseum, villa. (Lk 130)

Ungarlased on kuulsad leiutajad. Ernö Rubik - Rubiku kuubik. Pastakas - biro, leiutaja Biro järgi. Tuletikud, elektrimootor, holograafia, karburaator, telefonikeskjaam (lk 72-74)

Kahtlemata oli väga toredaid, mõnusaid ja lausa lustakaid kohti...

Pesti ringrõdud. FB rühm: "Gangvégek, avagy egyszer a körfolyosó is véget ér" ("korrusrõdude lõpud ehk ükskord lõppeb ka ringrõdu") (Lk 71)

 Lingvistiline elamus trammipeatuses:) Lk 90-91

Lk 192 Kui sa päriselt kaotanud pole, tuleks ka selle üle rõõmustada. Alati võib olla veel hullem.

P.S. Kahtlustan, et selle raamatu lugemine jäi äkki novembrisse, võib-olla lõpetasin detsembri algusotsas😉

Kairi Prints.
Saaremaa zoo lugu: armastus on tegudes, mitte sõnades.
Hea Lugu, 2025
240 lk.: ill.

See tuli minuga vanast aastast uude ehk siis alustasin detsembris ja lõpetasin jaanuaris. 

Hästi mõnusa ja muheda vaibiga raamat. Positiivne ja optimistlik. Soe ja helge. Vaatamata kogu sellele tohutule tööle, murele, stressile, kiirusele jne. (Ja kahjuks ka uskumatult empaatiata külalistele!)

Äärmiselt töökad ja toredad noored inimesed! Imestan nende julgust, tahtmist, vastupidamist - see on paras hullus! Aga positiivne hullus! Ärge väsige ja läbi põlege, kullakesed!

Elan selles mõnumullis veel siiani, ikka tuleb meelde...

Siia saaks lisada veel "Minu Pärnumaa" ja "Suveaeg", mis juba varem kajastatud, aga mulle tundub, et lugesin neid ka otsapidi detsembris. "Suveaeg" oli kindlasti detsembri lugemine...