Minu Aasia saared: kolm pühvlit ja kaks hobust
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod
Raamat on juba ammu loetud, keset suurt suve. Värskendasin pisut mälu ja meenus, et oli täitsa mõnus lugemine. Nii et saan vana võla kaelast ära ja postituse mustandikaustast välja. Samas ka tuleviku tarbeks märk maas.
Valik välja kirjutisi ka:
Toa jagamine võõra inimesega ei ole just meeldiv uudis. Vajan väga privaatsust ega jaga hea meelega tuba isegi sõpradega.
Samas ei tunne ma end kunagi teise inimese kodus hästi. Alati on tunne, et olen koormaks kaelas. Ega mulle ka meeldi teisi majutada.
"Nüüd on küll kõik. Selles elus olen edasi üksi. Olen juba õppinud üksi olema ja sa ei kujuta ette, kui palju parem see on." Nii ongi. Lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Kui ei taha, siis ei tee üldse midagi.
Miks üldse peaks üks Euroopa mees vaatama Aasia poole selle pilguga, et sealt naine leida? Enda puhul olen selgeks saanud, et see on justkui allahindluse tegemine endale. See on suhe, kus ei pea nii palju pingutama, et olla oma kaaslase vääriline. Paljudel juhtudel on muidugi tegemist rahaga, kui naine teeb mehele järeleandmisi, et seeläbi saada lapsed ja vanemad toidetud. Aga alati ei ole isegi raha naisele nii oluline. Eurooplased lihtsalt suhtuvad naistesse lugupidavamalt kui mõned teised rahvusest.
Mis minust edasi saab? Olen samas punktis nagu neli aastat tagasi, kuid kindlasti targemana. Vähemalt selles osas, mis puudutab suhteid Kagu-Aasia naistega. Loodetavasti ei astu ma enam samasse ämbrisse. Kui, siis ehk mõnes teises riigis, et saaks sellest uue loo.
