"Minu Valga"

Kuido Merits.
Minu Valga: linn, mis ei mahu ühte riiki.
Petrone Print 2024
280 lk.
(Minu-sari)

Kuna mul lugemisega on viimasel ajal jälle (väga) kehvasti, siis seda raamatut venitasin ka nii nagu andis. Tirisin mitmeks nädalavahetuseks maale kaasa, kus lugesin korraga max 2 lk, sest uni ju tuli peale... Ega mujal ka parem seis polnud... Nüüd lõpuks tahtsin teha lõpuspurdi, mis päädis samuti unehõlma vajumisega. Siiski, olles tunnikese tukkunud sain järje peale ja peaaegu ühe jutiga lõpuni. Au ja kiitus iseendale😜

Raamat iseenesest oli ju loetav. Eks ta läbi kohaliku omavalitsuse prisma oli, aga kuna autor ise oli selles vallas sees, siis pole ka midagi imestada.

Olen ise üsna mitmeid kordi Valgas viibinud. (Tervitused siinkohal Karinile!) Seega linn laias laastus teada, nii et tuli palju tuttavat ette.

Väljakirjutused aga ikka minu stiilis😝 Võtke heaks või pange pahaks 😆

Hittloo "Depressiivsed Eesti väikelinnad" sõnade autori Leslie Laasneri peas olevat skandaalsed lauluread hakanud tõenäoliselt idanema just Valgas, kus mees suvitamas käinud ning kus "õhtul pole mitte kuhugile minna". Omalt poolt kinnitan rohkele elukogemusele tuginedes, et depressiivsus ei vali kohta, vaid asub inimese sees. Raskemeelsus võib sind samahästi või veelgi tõenäolisemalt tabada suurlinnas, sealset üksindust või läbipõlemist tundes ja tajudes.

Mis mulle tõepoolest arusaamatuks jäi, oli Saara pidev jutt, et tal on kiire ja pole aega. Ta ei elanud New Yorgis või Hongkongis, Tokios või Shanghais, hoopis Valga vallas. Sellestki hoolimata ütles kolleeg endal alalõpmata kiire olevat - olgu siis hommikul, päeval või õhtul. Ta mõtles selle kohta isegi lühendi välja: eoa (ei ole aega)

Nii või teisiti, töönarkomaania on tõsine asi. Vähemasti mind on sellest sõltuvusest säästetud, eriti kui Saaraga võrrelda. Naisterahval oli ülimalt rikas sisemaailm, palju huvitavaid hobisid ja kõike, sealhulgas pereelu (abikaasa ja lapsed kaasa arvatud), neetud töö ja lõputu kohusetunne (mida oleks jagunud kümnele - ei, mitmekümnele! - inimesele) ei andnud talle aga kuidagi asu, röövides hinnalist aega.

Elu oli näidanud, et jäägitut pühendumist ei hinnata, vaid võetakse enesestmõistetavalt. Ise võtsin sisimas seisukoha, et Saara kombel endale lisatöid ei võta, täidan vaid elementaarseid kohustusi, vastasel juhul olen peagi läbi põlenud, stressis ja kriisis.

Nii palju siis Valga teemadel 🙂