23. veebruar 2020

Kõike muud kui kukupai

Piret Kooli. Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai.


Äärmiselt huvitav sisse- ja tagasivaade armastatud kunstniku ellu.
Nii rõõmus ja särav onu Raivo, kes lapsepõlve telesaadetes kass Arturiga asjatas ja hiljem kõige suurema sõbra Leopoldi seltsis postikanaga aega veetis, avaneb (või et ei avane hoopis?) raamatulehekülgedel üksildase, pedantse ja sissepoole elava inimesena. Millised kontrastid!?!?

Hoolitsetud välimus, viisakus ja laitmatud maneerid olid Raivo kaubamärk. Väiksenagi olid tema käed ja põlved alati puhtad, ja nagu juba öeldud, käis see ontlik poisslaps õues reeglina ema käekõrval jalutamas, mitte omaealiste kambas möllamas.
Iseloomult oli ta algusest peale ühelt poolt pehmeke ning teisalt selline, keda väga ära rääkida ei õnnestunud. Mida iganes Raivo teha võttis, oli tal alati oma asi ajada. Ja samas ei olnud ta väga hea enese eest seisja, juhul kui keegi juhtus halvasti ütlema. Siis keeras ta end pigem sügavale lukku ja läks oma rada.
Raivo Järvi vormimine oli Svetlana elutöö. Alates kümnendast eluaastast oli ema ta jaoks A ja O ning karmi hoiakuga mamma jõulisus pidi korvama varalahkunud isa. Raivost sai ... memmekas.
/.../ Isa mälestuseks pani ema Raivo klaverit õppima. See olevat olnud selline omalaadne džentelmenide kokkulepe, mis tähendas, et kuni 8. klassi lõpuni kohustus Raivo mängima. Kui kohustuslikud aastad täis heliredeleid, etüüde, solfedžotunde ja literatuuriteadmisi mööda olid tiksunud, pani Raivo klaverikaane kinni, tõusis pilli tagant püsti ja ei mänginud sealt alates enam mitte kunagi mitte ühtegi nooti.

"Svetlana püüdis elada Raivo elu ja kui päris aus olla, siis paljud tema isikliku elu probleemid tulidki sellest, et ta ei tahtnud emaga tülli minna. Nende suhe oli hea näide sellest, et kuigi iga ema tahab oma lapsele parimat, ei tohi ükski vanem oma lapse ellu liiga palju sekkuda. Mida rohkem on abielus osalisi, seda suuremad pinged tekivad. Eriti veel Raivo puhul, kes hea ja kuuleka pojana hoidis ema poole," arutleb Risto.

Kõige paremini tundis Raivo ennast lõppkokkuvõttes just ateljees, muusikat kuulates ja luues.
/.../ "...ideaalsel kunstnikul on kolm külge; ta on andekas, töökas ja hea ärimees." Kõigile neile kolmele kriteeriumile olevat Raivo sõnul vastanud vaid Pablo Picasso. Teistel on aga tavaliselt alati üks moment puudu. Raivol puudus ärimehegeen. Nii ei suutnud ta iial ettemaksu küsida, vaid soovi alati enne töö ette näidata. Teadmine, et talle makstakse, tekitanud aga kunstnikus alati sedavõrd suure entusiasmi, et loomisprotsess sai kiirem kui tavaliselt. Samas oli ta hädas väärilise tasu küsimisega. Oma tuntuima tootepildi - kollase kassi pildi kohukese pakendil, mis meile tänaseni kaupluste piimaletis mitmes versioonis vastu vaatab - andis ta Tallinna Piimakombinaadile kõige odavama võileiva hinna eest. Ometi oleks sellest võinud saada tema püsisissetulek...

[See oli siis taas üks ammu loetud raamat ja võla likvideerimine.]

2 kommentaari:

  1. Mul on olnud rõõm temaga Torontos põgusalt tutvuda. Väga-Väga meeldiva inimese mulje jättis. Kuidagi nii rahulik, viisakas ja samas soe ning sõbralik.

    VastaKustuta
  2. Oi, siis Sul on vedanud! Mina olen ainult televiisori ja raamatu vahendusel temaga kohtunud. Distantsilt on ta jätnud aga mullegi just sarnase mulje, nagu Sa kirjutasid.
    Aitäh jagamast!

    VastaKustuta