Suvelugemised 2.

Teiseks selle suve "Minu-sarja" loetud raamatuks sai Mika Keräneni "Minu Supilinn: tõelise elu mekk".

Märkimisväärne on see, et autor on soomlane, kes nüüdseks juba 20 aastat Eestis elanud, kes kirjutab eesti keeles. Suurepärane keelekasutus! Teeb paljudele eestlastele silmad ette! Ja kohe leidsin ka sobiva tsitaadi:
"Ma ei kujutanud toona (1994) ette, et minust saab kunagi kirjanik, kes kirjutab eesti keeles, aga nii läks. Vahel kipuvad inimesed selle üle imestama, kuid minu meelest pole selles midagi imelikku. Ma elan Tartus ja kirjutan oma inimestele, tartlastele. Loomulikult tuleb publiku poole pöörduda publiku keeles. Teine põhjus, miks mulle meeldib kirjutada eesti keeles, peitub keeles endas. See keel on ilus. Selles keeles on maailma tajumine meeldiv tegevus. Ma loen päris palju raamatuid soome keeles, kuid eesti keelt armastan rohkem."

Mõnus oli lugeda mõningaid vahvaid sõnavorme, nagu "tööriistasid", "puumajasid", "päevasid". Eestlasena kasutaksin mina lühemaid vorme: "tööriistu", "puumaju", "päevi".
Veel oli avastamisrõõmu uute sõnade näol: tömpruudik (ruudik ehk täisnurkne maja), lampruudik ja torn-sõõrik (Tartu Tigutorn).

Selle peale meenusid just hiljuti internetiavarustes levitatud uuendused Johannes Aaviku keelevaramust:
kana - kaagend
kanamuna - kaagendi lasend
lips - sõlmendi tolgend
piim - lüpsend
hapupiim - lüpsendi hapend
koor - lüpsendi paksend
hapukoor - lüpsendi paksendi hapend
või - lüpsendi paksendi hapendi klopend
pett - lüpsendi paksendi hapendi klopendi jätis
Selgituseks: Aavik vihastas järsult levima hakanud -nd lõpuliste uudissõnade peale ehk toodud näited on sügavalt sarkastilised.

Väga armas oli lugeda, kui ilusasti kirjutab üks mees oma naisest, kellega ollakse juba varasest noorusest koos ja abieluski. Olin sellest nii liigutatud, olen siiani... Ainult minu rõõmu ja liigutust tumestas uudis selle abielu purunemisest. See oli valus! Ei tahtnud seda algul uskuda. Raamatust loetu põhjal oli seda pea võimatu uskuda. Ent paraku siiski osutus see fakt tõeks, kui oma silmaga internetiavarustest lugesin. Nii kahju. Nii kurb! Mulle mõjuvad sellised uudised väga rängalt. On tunne, nagu minult oleks midagi ära võetud või mulle haiget tehtud. Tean, et see on minu probleem. Et olen liiga tundlik või hellik selliste teemade koha pealt. Ometi usun ma ikka veel püsivasse abielusuhtesse.

Jättes nüüd kõrvale oma isiklikud emotsionaalsed tõlgendused teiste eraelu kohta, mis tegelikult ju ei puutu üldse raamatusse, siis oli "Minu Supilinn" selline mõnus ja pingevaba lugemine, kulgemine ajas, Supilinna elus-olus ja hoovides.

Lugemislainel

Olen jälle lugemislainel.
Sedapuhku oli käsil Aita Kivi "Keegi teine".

Mae Lender oma blogis "ahvatles" seda lugema kiites ilusat kaanekujundust ja toredat sisu. Pealegi ei olnud ma varem ühtegi Aita Kivi raamatut lugenud. Sobivalt jõudis ka raamatukogu raamatu järjekord minuni. Ja samas tegi keegi kuskil jälle teose väga maha. Ent mulle mõjub selline kriitika pigem innustavalt - tahan kujundada oma arvamuse. Seega mitu kärbest ehk põhjust ühe hoobiga.
Meeldis. Kohati isegi väga:)
Ei saa end jälle kuidagi taltsutatud ja lausa pean mõned mõtted välja kirjutama.
Järgnev lõik oleks nagu minust kirjutatud või võiks olla vabalt ka minu kirjutatud, kuna olen tihti väga sarnaseid mõtteid mõlgutanud:
"Ma ei kujuta ette, kuidas jõuavad inimesed veel Facebooki teateid kribida ja pilte üles riputada ning teiste kirjutatut lugeda... Ühe sõbrannaga suudan sel teemal alati vaidlema minna - tema leiab, et peaksin silmad peast häbenema, kuna mul neis võrgustikes kontosid pole. Kui sind pole Facebookis, siis pole sind olemaski...
Ega ma päris täpselt muidugi ei tea, millest ilma jään, aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mille arvelt ma veel seal suhtlemiseks aega peaksin leidma...
Põhiline on aga see, et ma pelgan - seoses Facebooki kontoga tekiks juurde veel üks kohustus, millel silm peal hoida, veel miski, mille võrra natuke vähem keskenduda, miski, mille võrra olla pealiskaudsem. Pelgan tühises infotulvas lahustuda ja minetada viimsegi isikupära, kaotada niigi kaduma kippuv sõna-sõnalt lugemise oskus - kui oluline on kõigest võimalikult ruttu mingi ülevaade saada, siis muutub see, kuidas ja milliste sõnadega informatsioon edasi on antud, üha tähtsusetumaks. Ometi mäletan, milline nauding on suurepäraselt sõnastatu lugemine. Aga selleks peab aega olema. ...
Küllap erialaselt oleks Facebookist kasu minulgi, kuid meelelahutajana ma seda sõltuvust ei vaja."
Ja mida edasi, seda enam avastasin järjest-järjest selliseid mõtteid-ülestähendusi, millega elus ikka aeg-ajalt kokku puutume. Kes vähem, kes rohkem. Jah, võib-olla mõni ka üldse mitte... Siinkohal ei hakka ma arutlema süžee-teemal või pea/minategelase käitumis- ja tegutsemismotiivide üle. See on omaette teema. Hoopis rohkem lähevad mulle korda sellised üldinimlikud mõttekäigud, mida ilmselt tänases kiirustavas maailmas suur osa inimesi, et mitte öelda - enamus, lugeda ei viitsi või siis sellest aru ei saa ehk ei tahagi saada. Ja nii võiksin ma vabalt pool raamatut siia ümber kirjutada. Et aga veidigi piiri pidada, siis vaid mõningaid noppeid raamatust:

"...Sõna jõud on tohutu ning vahe tõe ja vale vahel võib nii mõnigi kord olla eeskätt tõlgendamise küsimus."
"Ilmselgelt tuleks suuremat keskendumist harjutada. Aga harjumuste jõud on ju uskumatult tugev, kas on üldse mõtet petta end enesemuutmise lubadustega? Võib-olla aitab sellestki, et mõni puhas, lihtne ja just seetõttu täiuslik maitse, heli, lõhn, vaade või puudutus vahel ootamatult ja erksalt meenutab, mis tunne on olla kõigi meeltega just selles hetkes."
"Enamik eestlasi - vähemalt enamik neist, kes täiskasvanuks saanud stagnaajal - on harjunud oma tundeid ohjes hoidma. Kui tal ka on hea meel mõnd tuttavat kohata, ei löö ta nägu juba eemalt siirast rõõmust särama, paremal juhul kerkib pisut üks suunurk. Ei mingeid ülekeevaid eneseväljendusi, mis võiks tõsiseltvõetavust vähendada. Oleks justnagu piinlik jätte endast kerglase inimese mulje? Kas me häbeneme oma emotsioone, sest neid võidakse tõlgendada nõrkuse tunnusena? Või on see ikkagi eeskätt kultuuritausta ja kasvatuse küsimus.
Kallistamise ja vaimustusest huilgamisega saavad täiesti komplekivabalt hakkama peaaegu kõik noored, aga ka hulk vanemaid inimesi. Need, kes kallistamise ja kiljumisega hakkama ei saa, kipuvad üldise kohustusliku tunnetenäitamise hetkedel küll veelgi enam krampi minema. Kui tead, et pead hea enesetunde ja tuju märgina naeratades iga hinna eest võimalikult palju hambaid paljastama, siis võib jõuetusest isegi see suunurk alla vajuda, mis muidu muiet tähistaks."

Suvelugemised. 1.

Plaanin jätkata möödunud suvel alustatud "Minu"-sarja raamatute lugemist.
Esimeseks valisin  Ann Alari "Minu Inglismaa: vana ja hea."

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega. Inglismaa on ikkagi üks mu lemmik-välismaa:) Kaanekujundus oli juba väga ahvatlev. Lugema hakates aga pettusin veidi. Esmamulje oli kuidagi emotsioonitu ja kiretu. Oli toredaid kirjeldusi erinevatest inimestest ja paikadest, ajaloost, kultuurist ja muust, aga see oli kirjutatud justkui kõrvaltvaatajana, eemalseisjana, mitte läbi enda. Ei kogenud nagu seda "minu oma" tunnet. Pidin juba pooleli jätma, aga siiski sundisin end lõpuni lugema. Ja hea oli, et sundisin, sest lõppkokkuvõttes polnud ju viga. [Siinkohal ei saa ka märkimata jätta üht lauset raamatust: "..."see polegi paha" inglase poolt öelduna on ju lausa kiitus." Ma ju ka siinkohal, nagu pesueht inglane, jagan lausa kiitust:)] Aga varasemalt loetud "Minu"-sarja raamatud on mulle sügavamaid elamusi pakkunud. Ilmselt just tänu autorite isiklikele läbielamistele ja tunnetele. Kindlasti sobib teos rohkem matkahuvilistele ja neile, kes tõesti raamatust otsivad konkreetsetest kohtadest taustteadmisi. Kuna ei ole ise neis kohtades viibinud, siis ei aidanud raamat väga kaasa "ahhaa"-elamuse tekkele, et "oi, sinna ma tahaksin küll minna!" Looduskirjeldused on aga väga lopsakad ja köitvad!
Sümpaatse mulje jättis Sandringham. Sinna läheks küll!:) Selle kohta on ka üks lõbus lugu:
„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga.
Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“
Samas on ka üks Norfolki tuntuim pühapaik Walshingam.
"Walsinghamis palvetatakse ja käiakse jumalateenistusel, vahel ka lihtsalt süüvitakse iseendasse. Seda teevad nii anglikaani kiriku liikmed, katoliiklased kui ka need, kes ei kuulu kummagi kiriku juurde. Viimase aja trend on seegi, et tulijate hulgas on järjest enam lihtsalt turiste - mis paneb mõtlema ütluse "turist on tänapäeva palverändur" üle."

Siiski ei saa ka päriselt öelda, et kõik isiklik on kõrvale jäetud. Väga värvikalt on kirjeldatud jalaluu/pahkluu/ murruga seonduvat. Kuigi jäi mulje, et sellest oleks autor parema meelega vaikinud. Muidugi on see väga valus isiklik kogemus, aga ometi annab edasi emotsiooni. Siinkohal võtan tagasi oma sõnad emotsioonituse kohta - tervelt 20 lehekülge on kõige ehtsamat emotsiooni! Ja samas koorub raamatust välja ka inglaste reserveeritus, mis ilmselt ajapikku ka teistele, sisserännanutele, külge jääma kipub.

"... paistetus ei taandu, valu ei vähene. Maad hakkab võtma lootusetus.
Targem pool minus ütleb, et pean halva mängu juures katsuma vähemalt head nägu teha - juba ainuüksi selleks, et moraalseltki toetada Derekit, kellest ootamatult on saanud täiskoormusega hooldaja. Talitsematu pool minus kipub aga masendusse langema. Tunnen, kuidas abitus muudab mu süngeks ja kurjaks. Tulip Crocodile, täiesti õige. See on hüüdnimi, mida Derek vahetevahel minu puhul kasutab. Püüan nüüd kõigest väest olla kena kui tulbiõis, ent tunnen, kuidas üha enam krokodilliks muutun.
Selmet ümbritsevast elust positiivseid näiteid leida, tuleb hoopis meelde terve rida tuttavaid paare, kelle suhted on pööranud pea peale just see, et üks on jäänud haiguse tõttu täielikku sõltuvusse teisest. ...Siis oli ... arvanud, et naine peaks lihtsalt huuled tugevasti kokku pigistama ning emotsioone maha surudes kannatama.
On see hea või halb, aga inglastele on kõik, mis vähegi meenutab enesehaletsust (self-pity!), täiesti vastuvõetamatu. Ka meeleheidet ja masendust, millesse abitus su haigena lükkab, peetakse sageli enesehaletsuseks."

"Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades."

"Ja lugemine! Nii palju raamatuid pole ma juba hulk aega läbi lugenud."

"Kõik jõulupeod jäävad meil sel aastal ära. Aga jõulukaarte olen ma saatnud rohkem kui kunagi varem.  ...selmet enamikuga ühendust võtta meilitsi, saadan neile häid soove hoopis käsitöönduslikult. Ja kui postiteenistus Royal Mail kurdab, et Inglismaal hakkab kaartide saatmise komme kaduma, siis sel aastal olen mina küll andnud oma parima, et vana ilusat traditsiooni hinges hoida."

"Järjest paremini hakkan ma aru saama ütlusest, et brittide elu on nagu paadis, mida kokkuleppeliselt eriti ei kõigutata. Ei veriseid revolutsioone, ei suuremat valitsuse kirumist, ei erilist emotsioonide väljanäitamist - olgu siis tegemist loodusõnnetuste või õnnetustega üldse. Tegemist pole sugugi ükskõiksuse, tuimuse või külmusega. Kõigile on lihtsalt selge, et paati ei tohi liialt loksutada - see  võib uppi lennata. Ning seda ei taha ju keegi."

"... Aukohal on muusikariistad, mille nime ma ei tea. Peremees kohmab aga julgustavalt: "Võid seda rahulikult viiuliks nimetada. Mehed nimetavad ju peaaegu kõiki lilli roosideks.""

Hümn abielule

Täna, kui on armastuse aastapäev ja abielu aastapäev, on eriliselt põhjust laulda hümni armastusele ja abielule.
See on suur ime ja imeline kogemus, et minu ellu on juhitud inimene, keda saan kutsuda oma armsaks abikaasaks ja parimaks sõbraks.
Mees ja naine koos moodustavad ühe terviku, öeldakse isegi, et mees+naine=inimene.
Mäletan, kuidas üks hea tuttav ütles mulle peale abiellumist, et on ju nüüd kohe hoopis teine tunne, ikkagi nagu kõrgem seisus. Jah, see on tõesti hea, tugev tunne. Abieluseisus on üks vägev seisus ja igatahes kõrgem ja parem seisus!
Abielu on hea koolitaja. Abielukoolitustel ei saa abielu ja suhteid õpetada. Soovitusi, nõuandeid, neid, jah, võib muidugi ju jagada. Iseasi, kas kellelgi neist kasu on. Sest teoorias võib igaüks väga tark olla, aga elu reaalsus kujuneb paraku ikka teistsuguseks. Oluline on tunda ja tajuda teist inimest enda kõrval. Teha ja öelda seda, mida tahad, et sullegi tehakse või öeldakse. Eks vahel on vaja öelda ka seda, mida ei taha öelda ja mida ei taha ise kuulda, aga sedagi tuleb teha armastusega. Isegi kui on pahaselt midagi öedud, siis hiljem saab armastavalt andeks paluda... See on vahel väga ilus ja kirgastav.
Abielus ei tõotata igal päeval teineteisele igavest armastust. Kuigi seda on vahel ikka hea kuulda küll! Igapäevases elus on lihtsalt võrratu kogeda  ühtekuuluvustunnet, meie-tunnet, toetavat lähedust, pilku, sarnast mõttemaailma... Vahel ka keset päeva tulvavat igatsust ja hellust eemalviibiva armsa inimese vastu.
Laura Remmel (Põldvere): “Tänapäeval kohtab palju mõtteviisi, et peab proovima erinevaid suhteid, kuid kokkuvõttes see ju laastab. Inimene aina avab end, suhe ei toimi, ta saab haiget, läheb uuele ringile – ja muutub järjest kinnisemaks ja õnnetumaks... Paljud ei abiellugi. Paljud abielluvad lõpuks ära, sest lapsed on juba majas. Abielu sõlmitakse aga siiski mehe ja naise vahel. See näitab kokkukasvamist, vastutust ja perekonna loomist. See on suurepärane manifest armastusele.”

Ei leidnud otse abielu ülistavat laulu, aga täna, abielu aastapäeval, on just väga sobilik armastusele hümni laulda:

Sel ööl on armastuse aastapäev
On nii loomulik, et Sind taas näen
Sel ööl kardin katab aknaid ja linnamüra lakkab
Kui ma Sind armastan

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
On veel nii tänulik ja helge hing
Sel ööl Sind pilvedele üles ma kergelt kannan süles
Kui ma Sind armastan sel ööl

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
Lendab kesköö hääl me kambris kui kuldne lind
Sel ööl me justkui sulame üheks
Tahaksin hoida Sind, olla Su leekiv hing sel ööl

Sel ööl on armastuse aastapäev
Kõik muu selle kõrval varju jääb
Sel ööl on armastuse lõõmu ja armastamisrõõmu
Kui ma Sind armastan

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring
Lendab kesköö hääl me kambris kui kuldne lind
Sel ööl me justkui sulame üheks
Tahaksin hoida Sind, olla Su leekiv hing
Sel ööl on armastuse aastapäev
See öö

Sombune ilm

Täna ajas mind iga pisiasi närvi.  Juba hommikul trolli peal - tuli kuskilt üks "tibin" peale ja toetas vihmavarju istmele. No tere! Iste saab ju märjaks. Teiste peale ei mõtle keegi, aga kui ise istud sinna märja sisse, siis oled tige küll...
Aga veel enne seda ei olnud Säästukas värsket kohvikoort. Homse kuupäevaga! No halloo! Mul on vaja pikema säilivusajaga! Ja eile polnud Selveris ka. Uskumatu!
Siis järgmine tööl - kui mühaklikud võivad noored inimesed olla. Ei miskit elementaarset viisakust. Kui ikka koridoris kohtutakse, siis oleks viisakas tere öelda ja naeratada. Aga seda on ilmselt palju soovitud. Pea on mingeid "olulisi" ja "asjalikke" mõtteid täis, tühja neist töökaaslastest. Eks sellised peavad end ilmselt ka paremaks ja targemaks ja ilusamaks... Enamasti aga tegelevad nad tühja tuule tallamisega või teevad uuendusi ning ümberkorraldusi ning neid ainult uuenduste ja ümberkorralduste eneste pärast. Asja ees, teist takka!
Siis "eputas" vanem kolleeg oma olematu tagumikuga ja pesus kokkutõmmanud trikotaažpluusiga. Üle mõistuse! Nii vanast peast võiks juba kompleksidest vabaneda!
Mind ikka juba ammu ei morjenda, mis teised arvavad mu pekisest kehast ja aastaid kantud rõivastest! Ja ma olen jupi maad noorem.
Tagatipuks elas veel üks noor inimene oma pingelist elu teiste peal välja. Ei maksa ikka nii palju rabeleda, kui üleväsinuna ei suuda enam oma emotsioonidega toime tulla.
Kas olen täna viriseja ja sallimatu??? Üldiselt ma püüan inimesi mõista, aga vahel ikka "keeb üle" küll, kui päev läbi aina mingit nõmetsemist koged. Selle suhteliselt sallimatu ja "inimvaenuliku" jutu peale meenus mulle lause, mille mõne aja eest kirjutasin lugedes ühte blogi:
Imestan, kuidas (alati ja kõike) nii sallivad inimesed mingil hetkel täiesti sallimatuks muutuvad:) Nii tolerantne inimene ja äkitselt vihkab homofoobe ehk siis homode vihkajaid!:) ih-ih-hii!
Aga ehk saab kõik selle jama sombuse ilma kaela veeretada?!? Loodetavasti on homme parem päev...

Võõra õue peal

Mari Sajo "Võõra õue peal".

"See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest, naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda." Niisuguse lühitutvustuse saame raamatu kaanelt.
Üle hulga aja lugesin ilukirjanduslikku teost. Läks ladusalt ja oli huvitav. Võib-olla kui igapäevane ilukirjanduse neelaja oleksin, siis räägiksin teist juttu... Tean lihtsalt mitmeid inimesi, kes väga palju loevad, kas siis töö eesmärgil, et ka teisi valgustada või lihtsalt suurest kirjandushuvist. Kuulun küll kirjanduse huviliste hulka, aga ennast palju-lugejaks ei pea. Pigem käib minu lugemine hooti ja siis on pikk paus. Enamasti on aga nii, et avastan - oi, seda raamatut tahaksin, sooviksin, võiksin küll kunagi lugeda. Ja seda ja teist ja kolmandat! Vahel see aeg isegi tuleb! Ja see on super:) Siis kindlasti ei ole need aga raamatukogus saadaval, kuna keegi teine on arvanud heaks samuti just neid lugeda. No see selleks. Aga teist aastat järjest leian end suve hakul usinamaks lugejaks muutumas. Väga huvitav! Nii ka nüüd see raamat lausa neelatud sai! Ligi 400 lehekülge vaid mõne õhtuga. Jah, eile läks küll päris öösse see lugemine, kuna tahtsin lihtsalt lõpuni jõuda ja teada saada, millega lugu päädib. Ja ma arvasin päris õigesti ära, mis juhtub:)
[Praegu vahemärkusena, lihtsalt käib närvidele kuskilt miski naaber, kellel ilmselt telekas möirgab täie võimsusega. Aga öö on ju, sõbrad!!! Ohh, need korteris elamise rõõmud...]
Eks see rohkem selline naistele mõeldud lugemine on, aga väga eluline ja hästi kirjutatud. On ju teos kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel saavutanud ka 2. koha! Eks see ka midagi näita ju...
Keegi kuskil blogis mainis, et nii eluvõõras lugu ja loll naine (et loll saab kirikus ka peksa). Aga ilmselt ei ole see inimene ise last sünnitanud ja ei aima, et sel hetkel on kõik muu absoluutselt viimasel kohal... Nojah, muidugi ega allkirja ei tasu küll igale paberile alla panna, mis nina alla torgatakse. Aga sel puhul oli tegemist siiski eriolukorraga ja tüütajast oli võimalik lahti saada vaid allkirja andes. No mida ma siin ikka ennast või autorit või raamatu peategelast õigustan. Lihtsalt selline lahmimine kellegi poolt tegi veidi tigedaks. Nagu oleks netikommentaatorite lehele sattunud.
Mina igatahes jäin raamatuga rahule, sain lugemiselamuse ja isu aina kasvab. Õnneks on kaks raamatut, ei tegelikult isegi kolm, juba oma järge ootamas!

Siberi radadel

 Lõpetasin äsja raamatu "Meie aasta Siberis" lugemise. Tegelikult kulus lugemiseks vaid mõni päev, kuigi raamat vedeles juba pea kuu aega laual. Lihtsalt ei olnud aega kätte võtta. Elu on taas jube kiire olnud. Pole blogissegi ridagi kirjutanud.
Hea lugemine oli! Vaatasin sarja ka. Aga raamat oli veel parem! Mitte et ma Vissarionist ja vissarionlastest hirmsas vaimustuses oleksin. Hoopis hästi kirjutatud lugu elust karmides tingimustes vaimustas mind. Ei teadnud ma ju varem ka midagi Tuulist ja Arbost ja nende vahvatest kaksikutest. No niivõrd kuivõrd televiisori vahendusel on Tuuli saateid nähtud ja siis Siberi-sarja vaadatud. Aga see pole ikka see. Loomulikult on ka raamat ainult raamat ja ega päris lõpuni ei saa inimesi tundma isegi ühe katuse all elades. Ent mingisuguse pildi see siiski annab. Väga sümpaatseks kujunesid nad selle lugemise käigus.

Ja nagu ikka raamatu lõpu eel tekkis selline tohutu kahjutunne, et raamat saab läbi ja midagi jälle üles ei kirjutanud, siis kohe leidsin ka need mõtted, mis taas otse kümnesse tabasid.

"Ja vägisi toob see mind järeldusele, et mida raskem elu, seda naerusem nägu. Peab paika isegi Maailmas. Mõne rõõmsa inimese isiklikku lugu kuulates koorub läbielatud traagika. Vingus näo taga peitub sageli äng igavusest ja tühjusest."
"Kui puuduvad võimalused, kaovad ka soovid."
"Me vedeleme voodis ja loeme. Loeme. Loeme. Ma ei saanud siiani arugi, kui suur nälg mul lugemise järele oli. Aga nüüd loeme kolm päeva jutti. See pakub uskumatut naudingut ja ärarännet meie olmele keskendunud elust siin."

Õpetajast ehk Vissarionist:
Arbo: "Ma ei saa aru Õpetajast, kes oma kogudusega enam igapäevaselt ei lävi. Kes ei käi perest peresse ning ei osale oma inimeste töödes ja tegemistes, pidudel ja olemistes, vaid ilmub otsekui ebamaine olend vaid missajärgsel kohtumisel. Selline vabatahtlik isolatsioon tekitab minus küsimusi. Kas midagi on läinud valesti selle ühiskonna ülesehituses? Kas Õpetaja töö on tegelikult lõppenud ning enam ei ole tal midagi öelda? Ma ei tea, kas Jeesus Kristus oleks sama vanaks elades ennast oma jüngritest eraldanud. Ehk oleks temagi ilmakärast väsinud ning soovinud kuulutamise asemel rohkem omaette olla? Mul ei ole omaenda viletsuses õigust kellegi üle kohut mõista."
Tuuli: "Mina saan küll Vissarionist aru. Kui Jeesus Kristus käis maa peal ringi, siis puudus massimeedia ning polnud olemas üleöö-kuulsust kogu sellega kaasneva jamaga. Nüüd tahab aga igaüks Vissarionist mobiiliga pilti teha ja mina tema asemel tõmbuksin ka eraklusse."

Siia võiks pikalt kirjutada veel Arbo kohtumisest ja intervjuust Vissarioniga, aga seda on võimalik raamatulehekülgedelt 327-329 lugeda. Niisamuti toredatest ja vapratest vissarionlastest või Guljajevka jt. külade elanikest. Aga sedagi saab raamatust lugeda.

Kohanemisest nn. tsivilisatsioonis või tsivilisatsiooniga:
"Kohanemine Eestiga on väga raske. Siberisse minnes haaras uus elu kohe endasse. Nüüd aga istun. Ei oska olla. Elan vatis. Ei vasta sõprade kõnedele. Ei võta üldse telefoni vastu. Ei käi väljas. Ei mõtle tulevikule. Ei oska olevikuga midagi peale hakata. Keegi tark sõber ütles, et kui on aega mitte midagi teha, siis palun ära tee. Moodsad normid nõuavad kiiret kohanemist, aga inimene pole selleks loodud. Kui saad, ära teegi midagi. Istu. Mõtle. Ole."
"Linnaelus on nii palju sellist, millega on raske kohaneda. Siberisse minnes sukeldusime kohe lihtsasse ellu ja see oli loomulik. Seal sai kiiresti kõrvaldatud ebavajalik ja selle kadumist isegi ei märganud. Aga tagasi tsivilisatsiooni tulla on kummaline, sest see, mis siin toimub, on mõistmiseks liiga jabur. Siin tegeletakse staatusega, et meeldida neile, kes meile ei meeldi; käiakse tööl, et osta moodsaid riideid, et panna need tööl selga; värvitakse juukseid; sõidetakse kallite autodega; juuakse alkoholi. Sellega juba üleöö ei harju."

"Vannitoakapp. Silmitsen kõiki neid pudeleid, totsikuid ja purke täis erinevaid  vedelikke ja olluseid, kõik tundub võõras ja üleliigne. ... Aasta jagu oli meie pesuvahend üks saunaseep, seda nii juustele kui kehale. Loputusvahend nõgesevesi. Ning kreem ja ravim iga tõve vastu naistepunaõli. Kolm tualetitarvet."
"Oleme kõik rögased ja tatised... 30-kraadisest pakasest sattusime vaid 5-kraadisesse jahedusse, aga jube külm on! ...külm puges põue ja ära enam ei läinudki. Siinsed 5 külmakraadi on Siberi 30-st külmemad. ... Selg valutab, kurk kriibib, väsimus murrab. Nahk kisub, ketendab ja on punane. Juuksed lähevad ruttu mustaks. Selgub, et mul lähebki neid kreeme ja totsikuid vaja. Ilma saab hakkama ainult seal. Kus on parem õhk. Ning päike. Ning füüsiline töö. Ning ahjuküte."

Üks väga ilus mõte, mis jäi helisema - igatsus püha(duse) järele. Olen ka mõelnud, et meie elus on vähe püha/dust ehk siis puudub üldse selline asi või mõiste nagu pühadus. Justkui mitte midagi ei ole püha. Ometi inimese hing vajab argisest kõrgemale tõusmist või tõstmist, et jaksata olla ja elada.

"Mida oma sealsete sõprade elust kaasa võtta? Kindlasti pühadus. Meie igapäevases elus on liiga vähe pühitsemist. Liiga vähe püha. Ma nautisin pühapäevaseid liturgiaid, kus ärgatakse vara, pannakse selga pidupäeva riided, kogunetakse ühisesse ringi ning lauldakse üheskoos. Hiljem peetakse puhkepäeva - tullakse gruppidesse, vesteldakse, peetakse pidusid. Ka igahommikune ring oma kolme laulu ning kätest kinni palvega oli tegelikult väike pühadus igas päevas. Siberis olles hakkasime me Arbo eestvedamisel ütlema söögipalvet. ... Seda jätkame siiani. Ei ole paha leida igas päevas väike hetk, kus tõsta nina argitoimetustest kõrgemale."

Aitäh, teile, Tuuli ja Arbo, Andres ja Kristjan, et jagasite oma Siberi-elu seiklusi meiega!