Kiire elu ehk suvi läks kui unenägu...

Kiirelt, liiga kiirelt on läinud see suvi. Kevadest rääkimata. Nagu unenägu, tõepoolest.
Eriliselt kiire on muidugi korilasel, kui üksteise järel või tegelikult üheaegselt valmivad mustad ja punased sõstrad, tikrid, õunad, suvikõrvitsad, rohelised oad, isegi pihlakad ja arooniad, ma vaatan, rääkimata veel metsasaadustest.
Ma tean, olen selle koha pealt hull. Aga kindlasti on hullemaidki. Ma väga ei viitsi kevadel taimi ette kasvatada ja seetõttu ei ole mul (õnneks!) kurgi- ega tomatisaaki. Kahjuks ei kasva ka meie maa peal porgand, vähemalt pole mina suutnud saada sealt suuremaid kui mu väike sõrm:) Nii et pole mõtet. Õnneks on see kraam poes ka suhteliselt odav, nii et pole lugu.
Miskipärast on aga mööduva suve märksõnaks kujunenud naat. Täiesti uskumatu, kui mitu korda olen ma põõsaaluseid ja aiaääri puhastanud ja ikka tulevad nad uuesti ja uuesti, see on midagi pöörast.
Viimased saavutused on punase sõstra rindel. Lookas põõsad on tänaseks peaaegu koormast vabastatud, mahlaks saanud või ära jagatud.

Aga ma ei ole vist näidanud siin ka oma mustika ja mustsõstra saaki. Selgub, et mustsõstraid ei ole ma pildile püüdnudki, vaid üks pisike ämbrike. See-eest mustikaid olen presenteerinud siin erineval moel juba varemgi.

Nüüd on siis suvikõrvitsa hooaeg. Kasutamiseks viiel või seitsmel erineval moel:)
Ja rohelised oad (türgi oad) vohavad sel aastal eriliselt!
Veel päevake ja läbi on ka august ja põhimõtteliselt võib suvele joone alla tõmmata. Kuidagi väga sügiseseks on ilm ära kiskunud. Ehk antakse veel ikka päikest ja sooja, seda lootust ei maksa siiski maha matta...

"Minu Leedu"

Enne Leetu sõitmist on paslik ka postitus loetud raamatu kohta ära teha:) Loetud juba ammu, muidugi mõista. Lihtsalt pole olnud aega arvutis olla. Kiire aeg - korilus ju!
Aga siit ta siis tuleb!:)

Sven Vahar "Minu Leedu: see kolmas Baltimaa"?

Üle hulga aja taas üks väga mõnus, muhe ja ehe lugemine. Nautisin iga lehekülge, iga lauset. Suurepärane sõnaseadmise oskus ja keelekastutus! Olen tõeliselt lummatud! Ja kui palju Leedut! Lisaks uutele teadmistele Leedu kohta sai ka pisikese keelekursuse. Ehk jääb midagi külge ka?!?
Kahjuks olen tehtud (keeleõppe) märkmed kuhugi liiga hästi ära pannud ja ei saa siinkohal ühtegi näidet tuua. Ja nagu näha, meelde pole midagi jäänud:):) Ei tea, kuidas siis Leedus küll hakkama saab?!?

Aga siia ikka mõned valitud väljakirjutused ka:

Paljudele leedulastele ei mahu pähe, et keegi võiks tahta tulla Leetu elama, Ja kui tullakse, siis kindlasti elukaaslase pärast. Vahel tundub, et leedulased justkui ei usu, et neil on täiesti normaalne ja toimiv riik, kus on hea elada.

Paveli vene hing on suur kui Volga jõgi ja vahel tõuseb see vahutades üle kallaste.

Kummalisel kombel läheb nii, et kõige aktiivsem olen loengutes mina, eestlane. Kuumaverelised leedulased istuvad enamasti vaikselt nagu seened samblas pea õlgade vahel, et mitte silma torgata, sest äkki keegi küsib veel midagi. Võimalik, et nad lihtsalt ei teadvusta endale, et lektor ongi seal küsimustele vastamiseks ja nemad millegi selgeks saamiseks. Minul on seevastu kogu aeg tunne, et aeg lendab, iga tunni eest olen ma ju maksnud ja tahaks ikka täie raha eest teadmisi saada. Ja saan ka. Tõenäoliselt mõjun selle käigus kohati heal juhul aktivistina, halval juhul tülika jobuna, aga mul on suva. Ma tahan aru saada, millest jutt käib.

Sündinud ja elanud on ta [Yohan] India läänerannikul Mumbais, aga rahvuselt on ta pärslane. Tema enda jaoks on see väga oluline vahe. Leedus elab ta sellepärast, et tal on leedu naine. Yohan räägib, et nad kohtusid Mumbai ülikoolis, kuhu tüdruk tuli semestriks õppima. Algul vaatas Yohan, et vau, milline püss, sellist on kindlasti kallis pidada! Tegelikult ei olnud asi sugugi nii, tüdruk osutus täiesti normaalseks inimeseks, noorte vahel puhkes armuleek ja siin nad nüüd siis on, Leedus. Talvel lükkab kuumast Mumbaist pärit pärslane Vilniuse lähedal maja ees teed lumest lahti. Ta ei häbene sellest rääkida, vastupidi, ta teeb seda meeleldi ja mahlakalt.

Jõe all mõtles ta mõistagi Nerist, seda suursugust aeglase vooluga jõge, mis jagab linna kaheks. Neris on Vilniuse selgroog, millele linn mõlemast küljest toetub. Üle Nerise viib Vilniuses kolmteist silda ja suurem osa Nerise kallastest on metsarohelised, ainult päris kesklinnas on kaldad lagedad. On kohti, kus keset linna on Nerise jõekäärudes väikesed liivarannad, eemal magistraalidest ja paneelmajadest. Keerad Zirmunais - see on Vilniuse Mustamäe - Maxima poe juurest viiekorruseliste paneelmajade vahele, sõidad kolmsada meetrit ja oled laugjal mururannal, kus saab linnakärast eraldatuna päevitada ja sulgpalli mängida. Pärast värskendavat suplust kuivatad end, pühid vähese liiva varvaste vahelt, lehvitad kaldal ringi tatsavatele luikedele ja oled 10-15 minutiga kontoris tagasi.

Naissaarel puhkamas

Siit tuleb taas üks pildiline postitus minu sellesuvisest suursündmusest - reisilt Naissaarele.
No oli ikka imeline reis! Tõeline puhkus, ma ütlen. Ja meeldiva seltskonnaga, üliägedaga, maailma parimaga. Aitäh, sõbrad! Teiega on alati tore!
Naissaarel on müstiliselt põimunud loodus militaarsega. Täiesti omamoodi kogemus ja elamus. Omamoodi puutumatus. Fantastiline loodus ja muidugi eriti võrratud metsad. Jään igatsema neid kauneid hetki...

Kihutab, kihutab vagun sinine

Imeline loodus

Naissaare kirik

Kaunis rand surnuaia taga

Matkaradu on 3: Lõunarada, Keskrada ja Militaarrada

Surnuaia värav

Metsad täis mustikaid

Merikotka puhkemaja

Ekskurseerimas

Metsmaasikad militaarobjektil

Virbi Ots (oleks nagu naise nimi:)) - Naissaare põhjatipp

Tuletorn, mille tippu jäi ronimata

Sõjamuuseum

Juuksurisse ehk?

Militaarobjekt

Militaarobjektid põimunud loodusega

Imelised vaated igal pool

Korilase pidupäevad!:)

Väike fotopostitus suvisest lemmiktegevusest - korilusest. Metsad on täis mustikaid. Ja aiaski mammud muudkui valmivad. Lõpetuseks pärn, siis, kui ta veel täies õiteilus oli ja saak kuivamas.
Kaunist suve jätku! Loodame, et ilm jälle kõike ära ei nöögi.

Päike, tuul ja merevesi - need me sõbrad kolmekesi

Siit tuleb nüüd üks südasuvine heietus. Rubriigist: vingun ja virisen. Pealkiri on eksitav:)
Polegi sel kuul blogisse ühtegi rida kirjutanud. Nii et see on ka ühtlasi vigade parandus:)

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mul on juba esimesel puhkusepäeval tunne, et kohe saab puhkus läbi... Draama, traagika missugune! Ja juba ma nukrutsen, ilma, et oleksin nautima hakanudki.
Aga mis siin ikka nii väga nautida. Kui olen linnas, siis tundub, et raiskan aega, sest maal kõik põleb, st et tuhat ja üks tööd tahab tegemist - muru niita, aiamaa kasta, peenrad rohida, umbrohi kitkuda, põõsaalused, aiaäärsed ja -tagused niita, marjad, piparmünt, pärnaõied jne korjata... Kui olen maal, siis mõtlen, et linnakodus lilled kõrbevad, neid oleks vaja kasta, oleks vaja koristada, kraamida, remonti teha, õmmelda jne.
Puhkamine ja mängimine ei kuulugi nagu puhkuse repertuaari. Sest ikka, nagu eestlane muiste, puhkus ja nautimine on saadanast. Töö on see mis õilistab ja õndsaks teeb! Kõik ju rabavad ja rügavad. Julge sa öelda, et ma nüüd olen niisama ja midagi ei tee. Kus sa sellega, siis lintšitakase sind ära.
Ometi näen ma (sotsiaalmeediast), et mitmed naudivad kaunist Eestimaad, rännates ringi ja viibides mererannas. Kas neil pole töid teha, küsin ma karmil toonil. Mis ringihulkumine see on?
Mul on juba teine puhkusenädal lõpukorral. Pool juulikuud on läbi. See tähendab, et ka pool suve on läbi. Vähemalt selline tunne on mul alati olnud.
See kevadsuvi on olnud tegelikult nagu üks suur puhkus pisukese tööga. Ja mul on tohutu, lausa kohutav vastumeelsus saabuva sügise ees, kui peab jälle päev päeva kõrval tööl käima hakkama, iga Jumala päev... Oi, kuidas ma ei taha... Nii ma ei suuda ka üldse puhkust nautida. On tunne, et peab ennast kogu aeg tagant piitsutama, et valmistuda tööeluks.
Olengi pea iga hommik ärganud 6.30, et saata mees tööle. Ikka mõtlen, et mul ju puhkus ja pärast magan edasi, aga võta näpust. Selleks ajaks on uni läinud ja tuhat muud toimetust ees ootamas.
Ja ikka on tunne, et kõik on tegemata ja midagi ei jõua.
Vaat' selline melanhoolik olen praegu.
Aga täna käis mul sõbranna külas. Korjasimegi pärnaõisi ja piparmünti ja herneid... Mõnus!
Päike soojendas (lausa küpsetas!), tuuleke jahutas veidi. Ainult merevett ei olnud.
Ehk järgmisel nädalal saab ka merele ja mere äärde. Plaan on igatahes üks saar vallutada:)
Ega ma ju tegelikult ei ole eriline merefänn. No ses mõttes, et iga hinna eest end laintesse heidaks, aega, kohta ja ilma valimata. Kaugel sellest. Ainult siis, kui väljas on 30+ kraadid, tahaks kaelani vette. Aga sellist ilma on meil siin väga vähe ja harva. Ja enamasti olen siis ikka merest kaugel.
Päike on tore, aga liigselt tema paistel peesitamine kahjulik. Tuul on mõnus, kui ta kuuma ilmaga jahutab, aga nagu juba mainisin, selliseid ilmu meil ju peaaegu pole. Seega enamasti on tuul külm ja vastik, mis paneb kraed püsti  ja kapuutsi pähe tõmbama. Sel aastal kuidagi eriti.
Sai selline peibutuspealkiri pandud, aga jutt oli heitlik nagu eestimaine ilm.
Olge mõnusad! Ja nautige Eestimaa suve!

"Kuidas kultuuritegelased lahkuvad"

Andres Pulver. Kuidas kultuuritegelased lahkuvad. (330 lk.)

Lakooniline entsüklopeediline ülevaade paljudest kultuuritegelastest pisut omapärases võtmes - eluõhtust ja kalmistule jõudmisest. Iga isiku lühieluloo juures on foto hauakivist või -monumendist.
Kel pole viitsimist rohkem süveneda, siis siit saab täiesti asjaliku, küll äärmiselt minimalistliku ülevaate huvitavatest persoonidest. Kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad jne.
Kokku 96 nime, kelle hulgas näiteks Ervin Abel, Mait Agu, Urmas Alender, Betti Alver, Gunnar Graps, Jaak Joala, Urmas Kibuspuu, Kaljo Kiisk, Eri Klas, Jaan Kross ja Ellen Niit, Heli Lääts ja Peeter Saul,  Hardi Tiidus, Voldemar Panso, Valdo Pant, Mati Unt, Silvi Vrait ...
Näiteks üks huvitav fakt, mille teada sain: Rudolf Tobiase tütar Helen Tobias-Duesberg sündis enam kui pool aastat pärast isa surma.
Teine huvitav fakt, et kunstnikud Kristjan ja Paul Raud olid kaksikvennad ja sündinud erinevatel kuupäevadel, (vastavalt siis 22. ja 23.10.1865)

Eriliselt sümpaatselt mõjuvad ja meeldivad käekirjalised hauakirjad. Näiteks Kalju Lepiku, Valdo Pant'i, Mart Saare, Juhan Smuuli, Anton Hansen Tammsaare, Kalmer Tennossaare, Friedebert Tuglase hauakivil.

Selline, mõne jaoks ehk veidi morbiidne suvelugemine siis:) Aga põnev oli, sest surnuaiad on põnevad paigad.
Mulle meeldib kabeliaias kõndimas käia, kui parafraseerida klassikuid:)

Ilusat suve ja jaaniaega!

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled

Öövaikuses lauludest helisev nurm...

Just sellisel heinamaal peamegi pidu,

kus hämarik koidule ulatab käe...

Ei, ma ei olnud sel jaaniööl Saaremaal, vaid oma kodusel, majatagusel lõkkeplatsil (heinamaal või nurmel, kui soovite). Ja siis meenusid need laulusõnad, mis sobisid kuidagi hästi minu mõtete-tunnetega. Eks need rohkem sellised nostalgilised olid seal lõkke ääres. Meenusid erinevad jaanituled jm lõkkeõhtud nooruspäevilt, kui ühe armsa pundiga sai koos oldud, lauldud, mängitud ja tuld vaadatud...

Head jaanipäeva! Olgem hoitud!

P.S: Vanaema saanuks täna 111. aastaseks!