Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)

Koos koolilapsega

Täna oli üks eriline päev. Osalesime ristitütre 1. klassi aktusel, mis oli väga armas ja südamlik. Pärast ametlikku osa koolimajas oli fotostuudios fotosessioon. Kuigi peategelane oli väike esimese klassi tüdruk, ei pääsenud meiegi kaamera eest. Väga põnev oli jälgida noore fotograafi tööd. 45 minutit möödus lennates. Kuigi see ei olnud lapsele just kerge - end tähelepanu keskpunktis tunda ja pidevalt naeratada, mitte silmi kissitada, mitte pinges olla jne. jne. Samas on see püsiv mälestus nii olulisest päevast. Saime igal juhul ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks.

1. september

On 1. september. Algamas on uus kooliaasta. Kellele esimene, kellele juba ei tea mitmes, kellele viimane. Aga vaatamata sellele, et ise pole juba aastaid sel päeval kooli läinud, on ikka alati pisut teistsugune tunne, väike ärevus või ootus või nukrus või... Kunagi ütles üks mu hea töökaaslane, kui esimesel septembril vaba päeva võtsin, et meenuta siis sel päeval kõiki oma esimesi septembreid. See oli ilus soovitus. Üritasin seda ka täita. Ilmselt see õnnestuski, ei mäleta enam, aga igal juhul oli see tore tagasivaade käidud kooliteele.
1. september on, nagu jõulud ja jaanipäev või aastavahetus, omamoodi pöördeliseks hetkeks, seda mainis ka president oma tervituses kooliaasta alguseks. Elu läheb taas teistsugustesse rööbastesse, tuleb uus rütm päevatoimetustesse. Suvi jääb seljataha, algab teatud sissetallatud rada, mis on ühelt poolt nii tuttav, teisalt aga täis uusi avastusi, üllatusi, ootamatusi. Olgu see aeg kõigile, nii väikestele kui suurtele, rõõmsate avastuste aeg, teadmisi ja oskusi lisav aeg ning sõbralike ja heatahtlike suhete aeg. Head kooliteed, kallid väikesed ja suured koolilapsed!

Innustunult ja vaimustusega Hiiumaast

Selle, peagi mööduva, suve üheks suursündmuseks tundub saavat või jäävat augustikuine Hiiumaa reis. Meie igasuvine "musketäride" rännak viis tänavu Hiiumaale ja nii sobivalt, et saime osa mitmest toredast sündmusest, mis just augustikuu alguspäevadesse jäid. Plaanides oma reisi ei osanud me aimatagi, et meil avaneb võimalus külastada ühepäevakohvikuid Kärdla kohvikutepäeval ja kuulata imelist Kukerpillide juubelikontserti Kärdla lauluväljakul. Seega saime need boonusena kaasa!
Juba mandritolmu jalgadelt pühkimine oli märgilise tähendusega. Pikk meresõit häälestas hoopis teisele, rahulikumale lainele. Päikseline päev Hiiumaal algas kauni hetkega Pühalepa kirikus, kus täiesti ootamatult olid uksed avatud ja lahke perenaine meid vastu võttis nagu kaugeid külalisi, keda ammu oodatud. Vaatasime ringi kunagises Suuremõisa mõisakompleksis, kuhu täna on mahtunud kaks kooli ning kus käis vägev remont.
Esimeseks öömajaks oli Tondilossi külalistemaja Käinas, kus lahke pererahvas juba päevasel ajal meile toad kätte juhatas ja edasisi soovitusi päeva veetmiseks andis. Läheks vist pikaks, kui kõiki neid kauneid paiku ja vaateid püüda kirjeldada ja edasi anda. Ent siiski mõned märksõnad Sõru sadam, Kassari, Sääre tirp, Orjaku sadam (õhtul käisime seal pannkooke maasikamoosiga söömas, mmm, kui hea!) ja võrratult ilus ilm...
Teisel päeval saime tunda suve veidi vesisemat ja jahedamat poolt. Siiski ei jäänud ükski vaatamisväärne koht seetõttu külastamata. Oli tuletornide päev - Kõpu, Ristna, Tahkuna. Reigi kirik ja surnuaed. Mänspe kabel ja Vanajõe org - millised imelised suured mustikad seal olid ja enamus meist ka sinna maha jäi! Aga sõrmed ja suud said igatahes siniseks:) Õhtuks jõudsime Kärdlasse ning vihmasadugi taandus. Ööbimiskohaks võrratu Kivijüri külalistemaja. Mõnusalt soojas ja sumedas augustiõhtus seadsime sammud Kärdla lauluväljakule Kukerpillide kontserdile. Oli tõeliselt rahvalik üritus, lausa laulu- ja tantsupidu!
Laupäeval ootasid avastamist Kärdla ühepäevakohvikud. Et aga jaksaksime pea terve linna läbi kõndida, selle eest hoolitses külalistemaja perenaine fantastilise hommikusöögiga. Kohvikutepäev ületas kõik ootused ja tekitas isu järgmisel aastal tagasi tulla.

Kõpu tuletorn

Ristna tuletorn

Tahkuna tuletorn

Imeline suvi

Imeline suvi! Hiiumaal. Vanajõe org

Säravvalge Kõpu tuletorn sinitaeva taustal

Taamal terendab Sääre tirp

Pühalepa kiriku vitraaž

Kassari kabel

See on tõepoolest Eestis. Sõru sadamas asuv Sõru muuseum. Meretagune värk:)

Suurepärane Sõru sadama kompleks

Väikesed suvised imed

Peaasi, et kiiruga mööda ei läheks
neist võlutud radadest rohu sees.
Peaasi, et ükskõikselt üle ei läheks
sa rohust, mis õitseb su jalgade ees.

Peaasi, et alati kuulata oskaks,
kui puhtad hääled on tuulel ja veel.
Peaasi, et lähedast kuulata oskaks
seni kui on ta su lähedal veel.

Peaasi, et tühjaks ja tähjaks ei pillaks
ei heledat rõõmu, ei kurbustki suurt.
Et silmitult tagasi öösse ei pillaks
sa valgust, mis ükskord said Isalt nii suurt.

Kahjuks ei tea ma luuletuse autorit. Ent see luuletus on mind juba pikki aastaid oma lihtsuse ja sügavusega puudutanud.

Tihtipeale on nii, et ajame taga suurt ja võimast, märkamata elu väikeseid rõõme ja õnnehetki. Harilikult on suurte asjadega nii, et neid ootad ja see ootus on magus, hea ja võimas. Ent peagi see suur möödub. Paremal juhul jääb sellest kaunis mälestus, rahulolu. Halvimal juhul nukrus, tõdemus või kergendav ohe - mööda sai. Seepärast ongi oluline osata elu igapäevast leida rõõmu ja kosutust südamele ning hingele. Harjumused ja rutiin ei ole halvad. Pigem loovad need turvalise tunde ja keskkonna. Samas selle turvalisuse keskel otsime midagi erilist, väikest puudutust argipäevas või ka pühades. Minna kaunil suvisel pühapäeva hommikul harjumust mööda oma kodukirikusse, kui kosutavale allikale, see on suur eesõigus ja õnnistus. Piiblis Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel."

Olulistest asjadest

Paar aforismi Eino Tambergilt:

Mõnikord võib lühike lõik teosest, mis sind tervikuna ei huvita, olla palju olulisem ja püsivamat jälge jättev kui mõni terve lemmikraamat.

Asjad, mis tulevad kergelt, ilma pikema kaalutluseta, nii-öelda spontaanselt, avaldavad tihtipeale suuremat mõju, saavad rohkem tähelepanu.

See oli minu jaoks avastus. Helilooja Eino Tamberg - luuletaja ja aforismide kirjutaja. Hetkel ei meenu raamatu pealkiri, aga tahaksin seda endale saada. Sellised head ütlemised tundusid põgusal sirvimisel. Ja üks luuletus, millesse süvenesin, avaldas samuti sügavat mõju. Seega esimene aforism kajastab täielikult ka minu kogemust. Tihtipeale jäävad minu lugemised just sellisele tasandile, et avastan raamatut lehitsedes mingi lõigu või lause, mis mind puudutab. Siis panen raamatu käest kas igaveseks või  tõotusega kunagi see uuesti ette võtta.