Väikesed suvised imed

Peaasi, et kiiruga mööda ei läheks
neist võlutud radadest rohu sees.
Peaasi, et ükskõikselt üle ei läheks
sa rohust, mis õitseb su jalgade ees.

Peaasi, et alati kuulata oskaks,
kui puhtad hääled on tuulel ja veel.
Peaasi, et lähedast kuulata oskaks
seni kui on ta su lähedal veel.

Peaasi, et tühjaks ja tähjaks ei pillaks
ei heledat rõõmu, ei kurbustki suurt.
Et silmitult tagasi öösse ei pillaks
sa valgust, mis ükskord said Isalt nii suurt.

Kahjuks ei tea ma luuletuse autorit. Ent see luuletus on mind juba pikki aastaid oma lihtsuse ja sügavusega puudutanud.

Tihtipeale on nii, et ajame taga suurt ja võimast, märkamata elu väikeseid rõõme ja õnnehetki. Harilikult on suurte asjadega nii, et neid ootad ja see ootus on magus, hea ja võimas. Ent peagi see suur möödub. Paremal juhul jääb sellest kaunis mälestus, rahulolu. Halvimal juhul nukrus, tõdemus või kergendav ohe - mööda sai. Seepärast ongi oluline osata elu igapäevast leida rõõmu ja kosutust südamele ning hingele. Harjumused ja rutiin ei ole halvad. Pigem loovad need turvalise tunde ja keskkonna. Samas selle turvalisuse keskel otsime midagi erilist, väikest puudutust argipäevas või ka pühades. Minna kaunil suvisel pühapäeva hommikul harjumust mööda oma kodukirikusse, kui kosutavale allikale, see on suur eesõigus ja õnnistus. Piiblis Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel."

Olulistest asjadest

Paar aforismi Eino Tambergilt:

Mõnikord võib lühike lõik teosest, mis sind tervikuna ei huvita, olla palju olulisem ja püsivamat jälge jättev kui mõni terve lemmikraamat.

Asjad, mis tulevad kergelt, ilma pikema kaalutluseta, nii-öelda spontaanselt, avaldavad tihtipeale suuremat mõju, saavad rohkem tähelepanu.

See oli minu jaoks avastus. Helilooja Eino Tamberg - luuletaja ja aforismide kirjutaja. Hetkel ei meenu raamatu pealkiri, aga tahaksin seda endale saada. Sellised head ütlemised tundusid põgusal sirvimisel. Ja üks luuletus, millesse süvenesin, avaldas samuti sügavat mõju. Seega esimene aforism kajastab täielikult ka minu kogemust. Tihtipeale jäävad minu lugemised just sellisele tasandile, et avastan raamatut lehitsedes mingi lõigu või lause, mis mind puudutab. Siis panen raamatu käest kas igaveseks või  tõotusega kunagi see uuesti ette võtta.

Kevad!!!

Näe, õitseaeg on ligi, täis pungi põõsas, puu.
Suur rõõm, et ometigi on aland kevadkuu.
Kus õrn ja kuldne soojus, seal ärkab ellu taas
kõik see, mis talvel hääbus, saab elu mullas maas.

Täis lilli jälle aasad ja põllul orashein.
Puud kandvad õrnu loore - on unund talvelein.
Ja kevad vestab juttu meil Jumalast, kes loob
me rõõmuks selle ilu, mis õitsev kevad toob.

Rootsi rahvaviis/-laul, tõlkinud Silvia Airik-Priuhka

Täna on see laul tõeks saanud:) Oli esimene tõeliselt kaunis ja soe kevadpäev. Loodus on õrnas roheluses, värske ja alles puhkev. See loob erilselt õnnestava tunde. On õnn elada sellisel laiuskraadil, kus saab kogeda midagi nii imelist.

See pilt on pärit küll Hollandist, aga iseloomustab suurepäraselt minu tänast kevadist meeleolu.

Inimhingede insener

Ei tea, miks just selline pealkiri...
Lõpetasin äsja raamatu "Piirilkõndija tee" lugemise. Kuu aega n.ö. alustasin ja nüüd paari päevaga lugesin läbi. Hea raamat! Väga hea lausa! Tahan veel mõningaid kohti üle lugeda ja endale üles märkida. Leidsin palju haakuvat. Seda ei juhtu just tihti... Eks ole me kõik omamoodi piirilkõndijad leidmaks iseenda piire ja maailma piire ja suhtlemise-suhete piire jne. Võib-olla selleks peabki olema omamoodi inimhingede tundja või tajuja või siis ka insener:)
Mõtlesin siin hiljuti, et suur osa inimesi elab teiste elu, osadel on jälle ainult enda mina tähtis. Suur kunst on aga olla seal kuskil vahepeal, nii et elad ise ja lased teistel ka elada. Et ei soriks pidevalt teiste isiklikus elus ja et ei laotaks ka oma isiklikku elu kõikide silme ette. Diskreetsus vist on sellise asja nimi?!? Või lihtsalt sügavaim sisemine äratundmine, mis on õige ja mis vale. Tore, kui see ajapikku ära õpitakse...

Vaikne laupäev

Homme on suurim kristlik püha - ülestõusmispüha. Päev, mil tervitatakse üksteist sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud!" "Ta on tõesti üles tõusnud!"
Täna on aga vaikne laupäev. Aeg mõtiskluseks ja enesesse vaatamiseks ning ette valmistamiseks suureks pidupäevaks. Et tõeline rõõm saaks tulla.
Aga täna on tõeliselt vaikne laupäev. Loodus on kaetud paksu lumevaibaga ja lund sajab aina juurde. Nagu oleks tegemist hoopis teiste pühadega - jõuludega, Kristuse sündimise pühaga. Mäletatavasti olid möödunud jõulud ju mustad:) Nüüd siis ülestõusmispühad ja lund kui palju. Natuke nagu pisut sassis see meie ilmake:)
Just eile lugesin oma päevikut aastast 1996, kus 31. märtsil oli lumesadu, mida siis mõtlesin ja tundsin. Ja nüüd on aprill. Need aprillikuu heitlikud ilmad. Meenub ka aasta 2003, kui aprilli alguses, ilmselt üsna samadel kuupäevadel, kui tänavu, sadas samuti lund. Olime sõbrannadega Saaremaal, sulistasime spaa-s mullivannis ja akna taga möllas lumetuisk. Täiesti omamoodi elamus!
Maa on saanud valgeks ja metsad ka,
valged on rajad ja majad
ning valge on süda ka...

Tee lootusele süda lahti, siis jõulurõõm on suur ja eht', on kirjutanud Leelo Tungal ja lauluks viisistanud Piret Rips-Laul. Praegu on just selline tunne, et "taas talv on tulnud"...
Ent vaatamata ilmale on homme esimene ülestõusmispüha. Kristus on meid lunastanud igavesest surmast ja patuorjusest. Säragu see ülestõusmispühade rõõm meie südameis!

Emakeelepäev

Täna rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeval arutleti eesti keele arengu, hetkeseisu ja saatuse üle. Eesti keel puudutab igaüht, kes end eestlaseks peab. Eesti keel peaks meile kõigile korda minema. Kuidas me end väljendame kõnes ja kirjas. Eriti just kirjas. Sest ega ikka päris kõike ei kõlba kirja panna, mida sülg suhu toob. See on eetika ja etiketi küsimus.
Jäi meelde mõte, kus üks vanaema ütles, et ta mõistab vene keeles rääkivaid kaasmaalasi, aga laste/noorte jutust ei saa midagi aru. Loomulikult - keel muutub ja areneb, aga kurvaks teeb, kui põlvkondlik lõhe niiviisi järjest süveneb. Veel jäi meelde, et "kui teadust tehakse ainult võõrkeeles, siis on tulemuseks võõrkeelne teadus. Ilma emakeelse hariduse ja teaduseta on etnos hukule määratud." Eks siit edasi peab igaüks ise mõtlema...
Lugesin raamatust "Samba, sake ja tšillikaun" autori kohtumist oma välismaal (Brasiilias) elava sugulasega, kes polnud aastakümneid emakeeles rääkinud, ent seda ometi nii soravalt tegi. Ainult et keel on vahepeal nii palju muutunud. Apteek - rohupood, tänav - uulits.
Tänaseks päevaks on lisandunud taristu, kärgpere, kestlikkus jne. jne.
Tegelikult on põnev jälgida arenguid, mis keeles toimuvad. Samas on aga meie kõigi ülesanne hoida ja säilitada oma emakeelt. Rääkida ja kirjutada ilusat eesti keelt.

Kevade ootuses

Varsti talvine tuju ja lumi -
kõik kaob kiiresti pärivett.
Igas suves
on sügisekumin,
igas talves on kevadet.
Leili Andre