19. juuli 2025

Tänasida toimetusi

Laupäevasida toimetusi ära viska pühapäeva varna, sest esmaspäev on ka päev😁 Uusaja vanasõna😆

Olen täna tubli olnud. Üks ammune töö sai tehtud, pikalt planeeritud ja hoogu võetud. Nimelt sügavkülmiku puhastamine. See nõuab suurt ettevalmistust ja eneseületust. Just see mõte, et ma pean seda tegema. Kui juba asja kallale saab asutud, siis on pool võitu käes😀 Igatahes nüüd on tehtud ja külmik sissegi lülitatud ehk siis seinakontakti pistetud. Põhjus ju ka väga proosaline, nimelt ei mahtunud enam tavalise külmiku sügavkülma riiulitesse kraam ära. Praegu on aiamaasikate aeg. Oma peenralt. Super! Vahel ikka tasub laisk olla ja mitte peenramaad vinks-vonks korda teha. Meie maasikamaa on nagu söötis põld. Kassitapp, ristikhein ja muu mudru vohab! Aga! Ka linnud ei pääse ligi ja päike ei küpseta, kuivata liialt ära. On parajalt niiskust ja sooja. No niiskust on ilmselgelt liiga palju, sest kohati kipuvad marjad mädanema ja hallitama. Vihma pole mõni päev sadanud, õnneks, aga öine niiskus, kaste püsib väga pikalt. Õhtul on üsna varakult rohi märg ja veel poole päeva ajal sillerdavad veekristallid päikesepaistes. Mis ma tahtsin öelda on see, et juba teist aastat järjest saab nn sügavkülma maasika koduaiast. Ei pea kalli raha eest ostma! Ehk saab natuke ka vaarikat. Suhu on juba mõned pistetud! Kuuldavasti on ka mustikad valmimas. Vaja seegi trett siis ette võtta. (Ehk homme?) Ega aiast suurt muud marjalist tulegi. Musti sõstraid on mõned üksikud marjad oksal. Vaja need nüüd muidugi kätte saada. Must sõstar on ainus mari, mida mu mees tunnistab. No mustikas ka mööndustega. Isegi punast sõstart on sel aastal vähevõitu.😮

Õnneks on meil  nüüd ka suvi! Sellest on hea meel! Isegi nii hea, et saab oodatud õhtust jahedamat aega, et saaks midagi teha ilma higistamata. Vaat' niisugused proosalised lood siis täna. 

Elagu suvi! 🌞 Elagu puhkus! 🏖️ Elagu maasikad!🍓🍓🍓

18. juuli 2025

"Rannapood"

Helen Pollard. Rannapood. Inglise keelest tõlkinud Liina Saarm. Kirjastus Pegasus, 2021. 400 lk

Mereäärne armastuslugu tulvil soojust ja huumorit. 

Raamat suvelugemiste rubriigist. Raamatuvahetuse raamat seekord, mitte raamatukogust laenatud, aga eks see Raamatuvahetus ole ka ju omamoodi raamatukogu.

Lühitutvustus tagakaanelt:

Claudia pole kunagi kahetsenud, et suurlinnaelu seljataha jättis ja ranna-äärsesse paradiisikildu põgenes. Toeks ninakas kass Puding, on ta ümbritsenud end ustavate sõpradega, kes on Claudiale kui perekond. Tema pood rannatee lõpus on täis asju, mis rõõmustavad nii kohalikke kui ka külalisi. Elu on viimaks loksunud täiuslikku mõnusasse rütmi. Seda seniks, kuni alevikku kolib lesestunud Jason koos teismelise tütre Milliega, otsides mõlemale uut algust. Claudia poekese põnev sortiment – ja naise vabameelne elustiil – tõmbab Milliet otsekohe. Kuid praktilise meelega arhitektile Jasonile ei ole tütre uued huvid meeltmööda. Ta ei häbene Claudiale oma arvamust öelda ja sädemed lendavad igal nende kohtumisel. Kuid Jason ja Millie ei ole sel suvel ainsad uustulnukad ning elu sadama ümbruses – iseäranis aga Claudia elu – muutub rohkem kui ühel moel. Kui Claudia tee aina ootamatumatel viisidel Jasoni omaga ristub, hakkab ta märkama seda, mis peitub mehe tulise temperamendi ja terava keele taga. Claudia oli kindel, et tema elus on kõik olemas, aga ehk oli midagi siiski puudu? 

Huvitaval kombel tekkisid jälle mingid seosed eelmise loetud raamatuga. Viimasel ajal on see juba nagu seaduspärasus?!?  Raamatus "Kokkuleppelised imed" oli üks läbiv joon esoteerika ja meditatsioon ja nn kultusesemed. "Rannapood" jätkas sellel kursil, küll veidi kergemal toonil, ent siiski üsna läbivalt, kuna rannapood  "Tervendavad Lained" oligi just new age'i või esoteerika toodetele spetsialiseerunud. Kristallid, soolalambid, oraaklikaardid jne... Ja ka meditatsioonitunde viis Claudia läbi.

Muidu selline suvine, kerge ajaviitekirjandus. Võib lugeda küll!😊

P.S. Järelkommentaarina pean ikka juurde lisama, et tegelikult meeldis mulle see raamat väga! Kui postituse tegin, siis olin kuskil poole peal alles. Aga pärast kaane sulgemist elasin mitu päeva veel selles lummuses ja mõjusfääris. 

17. juuli 2025

17.07

Ei saa ju ilusat kuupäeva raisku minna lasta😊 Siis peab ikka midagi kokku kirjutama.
Hetkel ei ole küll ühtegi kandvat ideed ega ka ühtegi raamatut letti lüüa. Raamat on alles pooleli, kuigi ega ma seda pärast ka suurt kommenteerida ei kavatse. Selline suvine kerge kraam. Aga las jääda oma aega ootama veel...

Eile olin siis asjalik. Rõdu lilleredel või -riiul või -trepp sai taas sisse seatud. Jäin mõtlema, mitu aastat tema mul siin olnud ongi? Kolm? Või juba neli? Ikka kolm vist... Uurisin veidi siinseid sissekandeid. Augustis 2023 olen lõpuks ära õlitanud oma nn rõdumööbli. Ju siis ikka selsamal aastal sai soetatud ka, vast ei oodanud üle aasta. Siis järelikult kolmas suvi (aasta) leiab kasutust. Lillede proportsioonide arvestmisega läks veidi nihu. Ausalt öeldes ega ei arvestanudki ju... Lihtsalt muudkui valisin meeldivaid lilli. Piltidelt vaatan, et peaks ka seina veidi kõpitsema, tundub kuidagi väga väsinud... Õnneks hakkab tegutsemistahe ka vaikselt tagasi tulema! Ja tervis taastub tasapisi. Kuigi ikka köhin veel ja hetkel just pühkisin nohust nina. Aga linnasuvi on ka äge! Vaatamata sellele, et nahk on pidevalt niiske.

Mõtteid, ideid, plaane, soove jms on nii palju, et ei jõua kõike ritta ladudagi,  teostamisest rääkimata... Imetlen ikka neid, kes võtavad ette tuba toa haaval ja kapp kapi järel ning muudkui korrastavad, süstematiseerivad, organiseerivad... Ma tunnen, kuidas lähen närviliseks, kui kõik asjad on välja tiritud ja segadus ümberringi aina kasvab, siis tahaks hoopis midagi muud teha... Nii viskan kõik jälle sama targalt tagasi, uut võimalust ootama...

Eilse töö tulemus:
 




16. juuli 2025

Puhkus😮🤭

Täna siis lõpuks tunnen vist esimest korda puhkuse algusest saadik, et ongi puhkus või et nii võikski end puhkuse ajal tunda. Ja ma puhkan juba ametlikult 1. juulist 😮🤫 Et miks siis nii ja kuhu on kadunud see aeg? No esimene nädal läks laulupeo ootuses ja selleks valmistudes. Teine kulus laulupeost välja tulemiseks ja toibumiseks. Tagatipuks jäin ma veel haigeks ka. Nii hirmus köha, et kole kohe! Ja need muud jutud ka sinna juurde. Ikka kurguvalu ja nohu ning selline üldine haiglane olek. Täna tunnen end veidi paremini, kuigi köha on jätkuvalt ja nahk on kogu aeg märg. Viimane on ilmselt otsapidi ka ilmas kinni, aga eks see haigusevimm elab ennast ka nii välja. Nii kui veidigi rohkem ennast liigutan või, hoidku küll!, pingutan on kohe higi lahti😛 Sellised toredad, mitteapetiitsed jutud siis...

Teist päeva järjest on ilus ilm. See tuleb ka kindlasti ära mainida. Olgugi, et olen linnas, aga siin saabki seda tõeliselt nautida 😆 Aiatööd jms ei riku ära. Olen isegi tubli olnud. Istutasin lillekastidesse eile aiandist ostetud lilled. Suur saavutus! Muidugi olen totaalselt hiljaks jäänud sellega, aga siin olid omad põhjused (pikalt sai ju oodatud rõduklaaside paigaldamist, oli jahe kevad ja siiani suvigi ning muidugi energiapuudus, ehk pisut ka ajapuudus või isegi tahtmatus). Nüüd, kui olen veidi maha jahtunud ja ennast jälle kogunud, viin lilleredeli rõdule tagasi ja kujundan rõdu ilusaks🥰

Teist hommikukohvi nautisin peaaegu rõdul. Kuna seal oli otsene päike ja väga kuum, siis olin tegelikult rõduukse vahel tooliga toas🙃 Aga tore oli ikka! Linnuke ka kirjas, et olen rõdul kohvi joonud 😆

Oma lugemised olen vist nüüd ka jõudnud suuresti ära kajastada siin blogis. Ja uskumatu on see, et lugemine täitsa isutab ja edeneb ka! Tõeline puhkus tähendab minu jaoks kindlasti ka lugemist!

Täna saaks isa 85🌹🥀 Meenutan tänumeeles🙏🥰

Lilleampel ühest...

...ja teisest küljest

Istutatud lilled päikeselaigus 

Ootavad õigele kohale tõstmist 

15. juuli 2025

"Kokkuleppelised imed"

Märten Kross. Kokkuleppelised imed. Kross Kirjastus, 2025. 285 lk.

Täiesti juhuslik kohtumine uudiskirjanduse näitusel. Polnud varem Krossi, Märten Krossi lugenud. Ikkagi kuulsate kirjanike järeltulija, ju siis on geenidega kaasa saadud kirjutamispisik 🙂; Eesti kirjandusele tuleb ikka aeg-ajalt ka võimalus anda, nii ma mõtlesin😊

Nüüd siis lugemislainel olles võtsin ühe soojaga ette ka "Kokkuleppelised imed", mis lugemise ootel raamatute virnas järgmine oli.

No mis ma oskan öelda? 

Algas justkui tüüpiline Eesti romaan. Või nagu mu kallis kolleeg armastab öelda: tüüpiline Eesti film, kus midagi ei toimu 😀 Ehk siis palju kirjeldusi, vähe sündmusi. Siis läks huvitavaks, kui elu sisse tuli ja käima läks. Vahepeal kaotasin jälle lootuse, kui peategelane üheksa kuud iseendaga (leina)tööd tegi. Seda esoteerikat ei jaksanud küll lugeda lehekülgede kaupa. Ja kõik need kordused! Sa püha püss! Igal hommikul viie tiibetlase harjutused, ahjude kütmine, küünalde põletamine (9000 teeküünalt 9 kuu jooksul, kui õigesti mäletan, kolossaalne arv igatahes, pluss veel muud küünlad), palvehelmed jms ja tirpi ning tagasi kõndimine, iga ilmaga, iga jumala päev! Mulle kangastus üsna tüüpilise eestlase kuvand, kes väidab, et pole mingi usklik, aga igaks juhuks praktiseerib midagi kõigist erinevatest usunditest, esoteerikast jne.

Altareid oli mul kolm. Minu altar, leina altar ja elu altar - see, mis hoidis kõike, vähemalt nii ma lootsin. Elu. (Lk 181)

Lõpuks läks õnneks siiski jälle huvitavaks. Õnnelik mees see peategelane. Kolm naist. Ühega perekond ja lapsed. Ja pärast seda kaks tõelist armastust! Veidi ebarealistlik, aga samas: kõik on võimalik neile, kes usuvad ja ennast võimalustele avavad?

Väga segaseid ja veidraid tundeid tekitanud teos... 

Siiski, mida kaugemale jääb kaane sulgemine, seda enam kaldub mu hinnang plusspoolele. Ei ole kerge lektüür. On hoopis väga mitmekihiline lugemine. 

Mõned väljakirjutused ka:

Õnneks räägivad pildid alati enda eest ja mulle ei meeldinud juba ammu proovida sinna kõrvale ajada mingit süvatsevat udu diskursusest ja narratiivist. See oli igav ja seda pidi ajama siis, kui piltides ei olnud midagi erilist ja tuli proovida oma tegusid mingilgi moel õigustada. (Lk 63)

Tulin oma igapäevast üksi saarele, ma ei tahtnud kedagi näha. Ei tahtnud raamatuid lugeda, raadiot kuulata ega telekat vaadata, tahtsin lihtsalt olla. Ma olin väsinud inimeste mõtete merest. Iga sõna, mida keegi ütles, kandis endas soovi, tahtmist, ootust, pettumust. Keegi üritas sind igal päeval oma sõnadega muuta. Kõigil olid mingid mõtted ja soovid. Ma tahtsin end korraks neist vabastada ja kuulata enda omi. (Lk 75)

Vaesus on üldjuhul nagu seisund, mis on sinu sees, sinu hinges. Iga järgmine miljon ja järgmine maja ei muuda midagi. Ajapuudus on ka vaesus. Vabaduse puudus samuti, kui su enda raha hoiab sind vangis. Ühtemoodi võivad vangis olla nii rikas kui ka vaene. Ühel on mõnikord liiga palju ja teisel tihti liiga vähe. Ka vabadus on seisund. Kui seda pole, ei aita ka rohkem firmasid, veel rohkem raha. Isegi helikopter ei aita ja sa ei jõua ikkagi kunagi kohale. (Lk 222)

14. juuli 2025

Elust enesest

Miks peab igale inimesele sildi külge kleepima ja igale tegevusele hinnangu andma?

Kust võtab inimene julguse mingeid oletusi tõe pähe kuulutada?

Silt külge! Tempel peale! Alati! Iga kell! Kõigele.

Empaatia? Mõistmine? Kaastunne? Kahtlus? Skeptitsism? 

13. juuli 2025

"Pruudil olid jalas kollased saapad. 1."

Katherine Pancol. Pruudil olid jalas kollased saapad. I
Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Kirjastus Tänapäev, 2024. 
256 lk.

Prantsusmaa, taas Prantsusmaa. Just olin lõpetanud "Minu Prantsusmaa" lugemise ja siis jälle Prantsusmaa, Bordeaux, olgugi et nüüd ilukirjanduslikus võtmes.

Niisiis Prantsusmaa. Bordeaux. Berleaci veinimõis.
Vanaema, mõisaproua, perenaine Aliénor.
Tütre Muriel'i lapsed India ja Louis.
Poeg, Ambrois, Muriel'i vanem vend, laste onu.
Ambrois' kaksikud Francois ja Frédéric esimesest abielust ja tütar Gwendolin teisest abielust. Selline tegelaste galerii. 

Nüüd ootan, et saaks  kätte II osa ja selle lugemist, kuna siin jäi kõik pooleli ju...

"Kui sa hakkad end teistega võrdlema, oled terve elu õnnetu. Seda ei tohi teha! Mitte kunagi!"
"... Kuidas ühtedel inimestel saab olla kõike ja teistel mitte midagi! Ma ei harju sellega iialgi!"

Need paar tsitaati pärinevad õe ja venna dialoogist, kui nad on jõudnud oma vanaema veinimõisa, kus on liiga palju lühtreid laes, liiga palju maale seintel, liiga palju nuge, kahvleid ja klaase söögisaali laual, liiga palju kõike!  (lk 188-189)

"Kui naljakas väike poiss!" mõtleb Aliénor. Ja tüdrukuke, nii tugev, nii küps.

P.S. Mul on kogu aeg kiusatus kirjutada ja öelda: pruudil olid jalas kollased KUMMIKUD 😀