Jõulud

Jälle jõudsite jõulud nii kallid kuuse ja küünalde säraga. 

Jälle te panete särama palged, südamed täidate rõõmuga. 

Oh, et kõikide südameis säraks, kõikide kodusid soojendaks.

Suured ja väikesed - kõik Jõululast vajaks, kes õigesti eluteed valgustaks.

(Ilmi Liik "Vanaema jõuluvakast")

Ilusat teist jõulupüha ning rõõmu- ja rahurikast jõuluaja jätku! See kestab ju vähemalt kolmekuningapäevani😇

Minu pühad möödusid väga koduselt. Ei saanud kontsertidele laulma ega jõulukirikusse. Nii kahju, aga teha polnud miskit. See va haigusevimm pole siiani lahkunud. Viirusenõmedik ei suvatse kuidagi välja kolida... Nädal aega juba! Jube tüütu igatahes.

Pereringis sai muidugi koos oldud ja jõule peetud, aga see õige jõulutunne ei ole saabunudki...

Ega see ving ja hala siin ei aita, aga lihtsalt nendin, et nii on.

Mõtlesin, et loen pühade ajal kohe palju. Ent pole peaaegu üldse lugenud. Tegelikult on kolm raamatut pooleli. Küllap ühel hetkel saavad loetud ka ikka. Viimasel ajal olen imekombel suutnud ikka rahulikult raamatutest läbi närida 😁

Kummaline on aga see, et eelmisel aastal pole ma üldse jõulupostitust teinud😮🤔 See üllatas mind, kui vaatasin 2023. aastat. 

No nüüd igatahes 2024. a. jõulupostitus on tehtud😀

Detsember. Advendiaeg

Tere talv! Täna sa ju saabusid?!? Oi, kuidas igatsen praegu sellist talve, nagu fotol, mis tehtud 23. aprillil! Aga mis meil on? Nagu mingi lõputu sügis oleks alanud hoopis.

Postitus, millest vaid pealkiri oli, pidi tekkima siia nii umbes 3 nädalat tagasi. Ei, ei tekkinud miskipärast ja iseenesest. (?)

Aeg... 

Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline...; Aeg... lihtsalt lendab... Aeg kaob rõõmud jäävad... Ja muud sellised laululood meenusid.

Advendiaeg hakkab läbi saama. Jõulud on kohe käes ja ka möödas, nagu terve aastagi. 

Sain seekord kuidagi aegsasti maha meeldivate vabatahtlike kohustustega.  Millest oli tõeliselt hea meel. On kuidagi eriliselt rahuldustpakkuv tunne, et olen ennast ületanud ja samas ennastsäästvalt toime tulnud. Plaanis oligi tasa ja targu jõuludele vastu minna. Toimetada asju, milleks varem mahti polnud. Koristada, kodu pühadeks kaunistada, nii linnas kui maal. Ent ... Nagu ikka juhtub - läks teisiti. Ju lasin end liiga lõdvaks, sest viirus leidis, et on ruumi ja aeg sisse kolida 🤪 Nii olen nüüd peaaegu hääletu, kõik lõõrid on umbes... Just lõppes mu kalli koori kontsert. Ilma minuta... Ja nii veel teine ja kolmaski kord, sest minu laul on selleks korraks (aastaks) lauldud😝 Sain küll tänapäeva moodsate vahendite kaudu kõigest sellest osa, ilus, ilus, aga süda tilgub verd, sest igatsesin ju ka laulda... 

Ka millekski muuks ei ole energiat... Ainult vedelen. Köhin, rögisen ja valutan pead...

Veel paar päeva ja ongi jõulud, vaatamata ilmaoludele ja hukas tervisele.

Hoidke ennast ja püsige terved. Nii on palju mõnusam pühi pidada.

"Minu Aasia saared"

Margus Kalam.
Minu Aasia saared: kolm pühvlit ja kaks hobust
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Raamat on juba ammu loetud, keset suurt suve. Värskendasin pisut mälu ja meenus, et oli täitsa mõnus lugemine. Nii et saan vana võla kaelast ära ja postituse mustandikaustast välja. Samas ka tuleviku tarbeks märk maas.

Valik välja kirjutisi ka:

Toa jagamine võõra inimesega ei ole just meeldiv uudis. Vajan väga privaatsust ega jaga hea meelega tuba isegi sõpradega.

Samas ei tunne ma end kunagi teise inimese kodus hästi. Alati on tunne, et olen koormaks kaelas. Ega mulle ka meeldi teisi majutada.

"Nüüd on küll kõik. Selles elus olen edasi üksi. Olen juba õppinud üksi olema ja sa ei kujuta ette, kui palju parem see on." Nii ongi. Lähen, kuhu tahan, ja teen, mida tahan. Kui ei taha, siis ei tee üldse midagi.

Miks üldse peaks üks Euroopa mees vaatama Aasia poole selle pilguga, et sealt naine leida? Enda puhul olen selgeks saanud, et see on justkui allahindluse tegemine endale. See on suhe, kus ei pea nii palju pingutama, et olla oma kaaslase vääriline. Paljudel juhtudel on muidugi tegemist rahaga, kui naine teeb mehele järeleandmisi, et seeläbi saada lapsed ja vanemad toidetud. Aga alati ei ole isegi raha naisele nii oluline. Eurooplased lihtsalt suhtuvad naistesse lugupidavamalt kui mõned teised rahvusest.

Mis minust edasi saab? Olen samas punktis nagu neli aastat tagasi, kuid kindlasti targemana. Vähemalt selles osas, mis puudutab suhteid Kagu-Aasia naistega. Loodetavasti ei astu ma enam samasse ämbrisse. Kui, siis ehk mõnes teises riigis, et saaks sellest uue loo.

"Sammhaaval edasi"

 

Simsion, Graeme C., Buist, Anne.  Sammhaaval edasi
[Tallinn] : Eesti Raamat, [2022]
304 lk.

Palverännuromaan. Armastusromaan. Kulgemine selle kõige otsesemas ja ilusamas (ka valusamas) tähenduses.  Mulle väga meeldis! Olen mitmeid palverännakute lugusid lugenud. Enamasti on ikka need päris-päris rännakud. Iseasi, kes ja mis põhjusel rändab. See siin on aga ilukirjandus. Ja nagu juba ka mainisin, hea lugemine.

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Jaakobitee, tuntud ka kui Camino de Santiago, on sajandeid vana palverännutee. Igal aastal kõnnivad tuhanded palverändurid – nii usklikud kui ka need, kes Jumalat ei usu – sel ainulaadsel teekonnal läbi väikeste vanade külade ja mööda tiheda liiklusega maanteid. Kunstnik Zoe on abikaasa ootamatust surmast vapustatud ning loodab palverännakult leida lohutust ja juhatust. Insener Martin katsetab rännakul enda disainitud käru ... ja taastub keerulisest lahutusest. Nad alustavad teekonda ühest ja samast Prantsuse linnast, teadmata, mida tulevik neile toob. Zoe on arvestanud füüsiliste raskustega, kuid mitte sellega, et võõrad inimesed ja olukorrad sunnivad teda silmitsi seisma nii hiljutise kaotuse kui ka ta enda kinnistunud uskumustega. Martini jaoks on rännak oma oskuste ja käru vastupidavuse tuleprooviks, aga sedamööda, kuidas nad Zoega lähedasemaks saavad, tuleb tal proovile panna ka oma valmisolek taas teisi – ja iseennast – usaldada. 

Tabav, vaimukas, liigutav ja romantiline romaan „Sammhaaval edasi“ räägib sellest, et kõige tähtsamaid rännakuid ei mõõdeta kilomeetrites, vaid hoopis teekonnal leitud tugevuses, tarkuses ja armastuses.

Mardilaada lummus

Mardilaat, mis nädala eest Unibet Arenal kolmeks päevaks oma uksed avas, on selleks korraks möödanik. Ometi on järgmise aasta kalendris novembri alguses juba üks kindel märge kirjas - mardilaat! Nimetatud ka Eesti käsitöö laulupeoks. Sissepääs oli tänavu lausa 9 eurot juba. Aga võtsingi nii, et olen nagu muuseumis ja näitusel ning naudin täie raha eest. Nagu mu hea sõbranna ütleb - tõeline silmanuume!😍

Eks ikka rahakotti sai ka kenakesti kergendatud, aga üsna mõistlikult ja otstarbekalt, arvan ma.

Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

"Valged klaarid"

Ira Lember. Valged klaarid
Tallinn : Canopus, 2024
172 lk.

Ootamatult hea leid eesti kirjanduse varasalvest! Ja esimene tutvus meie oma kodumaise (eaka) kirjaniku loominguga, vist... Miskipärast seostus mulle Ira Lemberi nimi lastekirjandusega.

Raamatututvustus kõlab nii

Mis juhtub, kui viieteistkümneaastane tütarlaps saab äkitselt teada, et ta vanaisa, keda ta alati austanud ja imetlenud oli, osutus noorest peast reeturiks, kes paljastas pärast sõda NKVD mõrtsukatele metsavendade laagri asupaiga? Jaana usk inimeste headusesse kaob hetkega olematusse, ta mõistus lihtsalt keeldub seda uskumast. Samal ajal puuduvad ka tõendid, et seda laimu ümber lükata. Ja tema, kes terve kooliaja oma klassi parim õpilane ja liider olnud, sattub korraga paaria seisusse, kusjuures inimeseks, kes tema vanaisa laimava ajaleheartikli kooli kaasa tõi, osutus tema parim sõbratar. Sellest hetkest sai Jaana suurimast sõbrast tema suurim vaenlane, kelle reetlikkust tundus olevat võimatu andestada, ammugi veel unustada.

Mida siis teha? Kuidas käituda, kuidas edasi elada, kui elu on nii kole keeruline? Jaana valib enda meelest parima tee, milleks on kättemaks...

Põnevust ja pöördeid jagub viimaste lehekülgedeni. Seekord nautisin lugemist väga. Meenusid vanad head ajad, mil raamat oli miskipärast käest ära pandud ja kibelesin seda kannatamatult edasi lugema...

(Ongi sattunud viimased raamatud kuidagi jälle väga mõnusad!)