3. november 2021

Kolmandat päeva positiivse otsingul

Öeldakse ju - las sadada, saab magada!😀 Oleks saanud, siis oleks võinud sellega piirduda.
Aga vihm on hea ja vihma on vaja. Üks töökaaslane ütles, et enne talve peab maa kastetud saama...

Täna oli taas hambaarsti manu asja - läks kiirelt. 5 minutit või veidi rohkem ja tehtud! Sedapuhku oli implantaatide kattekruvide vahetus. Töö kiire ja korralik! Meeldiv teenindus, nagu alati. Raha läks ka, aga see on ju teada... Veel mõned käigud ja saan taas 2 kikut suhu😀

Hambakliinikust põrutasin otse tööle, läbi vihma. Täitsa tore oli ja sai ka midagi asjalikku siiski tehtud.

Ja näe, täitsa on võimalik igast päevast leida see miski, mis rõõmu teeb ja positiivse poole kaldub!

2. november 2021

Hingedepäev


Ilus päev.
Imeline ilm.
Hingedepäev.


Meenusid mõned lahkunud. Kõigepealt kõige lähem - oma isa. Nii ilus ja armas inimene... Mida kaugemale tema lahkumine jääb, seda lähedamaks ja armsamaks ta muutub...

Siis kaks sarnast naist, ämm ja pinginaabri ema. Kanged naised, sihikindlad. Inimesed, kellega olen tundnud end ... ebamugavalt. Kes on mulle "koha kätte näidanud". Ja see tegi haiget, teeb omal kombel siiani... Sest, ma olen ju omamoodi perfektsionist, ma ju põen hullult, kui midagi "läheb pekki" või ebaõnnestub... Ja kui keegi sellele "ebaõnnestumisele" veel ekstra ja eriliselt tähelepanu pöörab, nö haavale soola raputab, lausa halvustab, siis jääb "tempel mällu igaveseks"...
See läks nüüd teemast välja... Pidin ju ainult positiivset kirjutama sel kuul... Aga need mõtted, mälupildid lihtsalt tulid täna...

Kauplesin endale kodukontori välja. Täna oli esimene katse.
Eile mõtlesin: Loodan, et olen õhtul sama positiivne ja lootusrikas kui hommikul😉
No peaaegu. Arvasin, et jõuan rohkem korda saata... Aga väsimus tuli kallale ja vara läks pimedaks ja muid tegemisi oli palju...

Homme jälle. Või siis ülehomme. Kodukontorit pidasin silmas...

1. november 2021

Novembri kiituseks

Mõtlesin siin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin!😄

No tegelikult ei mõelnud ikka küll, kui aus olla... 😔

Lihtsalt tuli selline idee, et kui igal päeval siin novembris blogida, siis see võiks olla üks hea mõte või hea asi päevast. Midagi positiivset. Et leidagi igas päevas see killuke rõõmu. Eriti novembris, kuus, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi.

Alustangi siis nüüd ja kohe!

Täna oli ilus, päikseline ja soe päev! Imeline! Üldse mitte novembri moodi. Kohati meenutas pigem kevadet - nagu 1. mai või siis 1. aprill, mitte 1. november. Palukski nüüd tervet sellist kuud!



 Fotod on küll septembri lõpust, aga samuti helged, nagu tänanegi päev!


31. oktoober 2021

Lobajuttu ja uitmõtteid

Ongi käes oktoobrikuu viimane päev. Uskumatu, kui kiiresti see mööda läks. Ikka ma ei saa aru, kuhu küll kõik need päevad kaovad. Vuhh ja vuhh vuhisevad mööda... Justkui üha kiiremini... Eks ole vist ikka õige see ütlus, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg lendab...

Mõtlesin, et nii paljust oleks tegelikult kirjutada. Aga kuidagi ei jõua selleni, et mõtted teoks teha, sõnadeks vormida ja tekstiks toksida.

 

Täna on usupuhastuspüha. Reformatsiooni aastapäev. Halloween.  See on paras tingel-tangel, mis Ameerikamaalt ka meile jõuliselt sisse trügimas. Ometigi on see ju kõikide pühakute päevale eelnev päev (õhtu) ja seega peaks nagu kristlik tähtpäev olema, aga minu meelest on algne mõte küll täiesti olematusse haihtunud.
Vikipeedia ütleb, et: Halloween on lühenenud kuju inglise keelsest nimetusest All Hallow's Eve ja läänekristliku pühakutepäeva eelõhtul tähistatav kalendritähtpäev.
Algamas on seega hingedeaeg. Kell sai ka keeratud (ikka suve poole! Mäletate?😉). Ja sobivalt pikad, pimedad õhtud küünalde põletamiseks on käes. (Kuigi lugesin kusagilt pealkirja, mis väitis, et küünalde põletamine on kahjulik?!?) Ja mõtisklemiseks... Ka lugemiseks, käsitöö tegemiseks vms.

Mitmed lugemised on mul blogis kajastamata jäänud. Loodan ühel heal päeval need siiski ka postitus(t)eks vormistada.
Mõned inimesed korraldavad endale blogimise kuid. Et terve kuu jooksul iga päev üks postitus. Ühel aastal proovisin ka. Äkki oligi november? Aga see päriselt ei õnnestunud. Jah, kindlasti, mul oleks kirjutamist küll, aga ma lihtsalt ei jõua arvutisse... Seetõttu ei luba midagi. Nagunii tuleb elu vahele😛

 
Mõned uitmõtted, mis olen kinni püüdnud:

Üks mõte:
Mõni inimene elab juba praegu nii, nagu ei oleks ta selles(t) maailmas(t). Nt kirikuõpetaja Vallo Ehasalu tekste lugedes ja temale mõeldes, kuigi ma teda ei tunne, tean vaid, aga tunne on selline!

Valimised:
Seekord andsin mina usaldushääle, s.o. tunnustus tehtud töö eest.
(Aga küll mul on hea meel, et see totakas valimiste periood läbi sai. Mul oli iiveldamiseni vastik seda enesereklaami ja -upitamist vaadata, lugeda... )

***
Lauaviin ja mask.
Ja kollane on kask
(Selgituseks: Ühel päeval koju jalutades vedeles lauaviina pudel teepervel ja mask kollaste lehtede vahel)

***
Ülbe, mõttetu mölakas
(Selline oli ükskord mu reaktsioon ühe ilma maskita jobu/töllmoka/mehepoja (kuidas soovite!) kohta)

***
Tuvitädi tahtis tuppa tulla
(Kui ükskord üks tuviline aknaplekil maandus...)

***
Reedel hõiskasin: Hea päev! Leidsin üles mitu kadunud asja!😍 (Müts, kaelussall, juuste fileerimise käärid). Käisin surnuaias sügistöid tegemas. Riisusin lehti ja istutasin kanarbikke. Ilus ja soe oli! Juba hakkas hämarduma, kui oma mitmetunnise "ralli" lõpetasin. Ja nii hea ja turvaline oli... Ei mingit hirmu! Mulle meeldivad surnuaiad! Või oleks sobivam öelda: kalmistud? Igatahes... vahet pole. 

***
Nii võiks siin ju pikalt lobisema jäädagi... Aga "Minu Kihnu" ootab mind!😀 Lugemaaa!

20. oktoober 2021

Sügis

Annan siinkohal endast veidi elumärki.😏

Üle kuu aja on vaikus eetris olnud. Mitte, et elu sündmustevaene oleks. Kaugel sellest! Just pigem vastupidi. Taas on kiireks läinud. Üks asi ajab teist taga. Juba jälle hakkan taga igatsema (teate ju küll, mida), et saaks puhata ja mängida! Ammu pole saanud...

Täna olen veidi siis ekraani ees istunud ja mõtteid, lugemisi kirja pannud, pilte arvutisse tõmmanud ja sorteerinud... Pidin mõned tellimused tegema, selleni ei jõua enam vist...

Väljas on sügis... Ei meeldi mulle see, kui vihma päev läbi lödistab... Masendus tuleb peale.

Aga ilusat on olnud palju ja isegi on meelde tulnud seda pildile püüda. Panengi siia lõppu mõned meenutused kaunist ajast.








Sõbranna soovitas fotodest kalendri kokku panna. Nüüd see mõte kummitabki mind... Aga kuidas ma suudan kõigest 12 fotot välja valida?!? Selles on küsimus...

17. september 2021

Augustikuised tegemised

Siin on täiesti kajastamata jäänud meie suvepikendus Ida-Virumaal. Mõnulesime Narva-Jõesuus, Meresuu spaas. Promeneerisime Narvas. Igavesti vahva oli ja seega võib endale õlale patsutada küll, et selline eksprompt otsus sai tehtud.

Ilmadega vedas. Soe ja niiske:), aga vihma üldse ei saanudki.
Oleme olnud imelisel kombel hoitud kõigil oma rännakuil. Täheldan seda juba mitmeid aastaid. Mõnelgi korral, kui me oleme kuskil väljasõidul, spaas või mujal, siis enamikes paigus on olnud tõeliselt hull ilm, aga meie oleme saanud nautida normaalset (!) ilma ja olemist!

Alljärgnevalt siis väike (!) valik pilte meie reisikesest. Hotelli kordidor meenutas mulle mingi telesarja osa (Kelgukoerad või Kättemaksukontor?) Igatahes, nagu oleks sellist kusagil sarjas näinud. Aga võib-olla on kuskil veel sarnase sisekujundusega spaahotelle...)

















Lubasin küll pealkirjas augustikuiseid tegemisi, kuid piirdun praegu ainult selle paari päevase puhkusega Ida-Virumaal. Ehk siis tuleb ka mingi järg sellele...

10. september 2021

"Argipäeva imed"

Indrek Koff. Argipäeva imed: piiskop Philippe Jourdani lugu
Tallinn: Gallus, 2020
206 lk.

Homme on mõnel võimalus kohtuda isa Philippe Jourdaniga, katoliku kiriku piiskopiga Eestis, neil, kes seavad sammud Hagerisse ajalookonverentsile, mis kannab pealkirja "Taani misjon ja ristisõjad Eestimaal" ja kuulub Hageri Kogudus 800 sündmuste sarja ning on seega pühendatud Hageri Koguduse juubeliaastale. Kellel seda võimalust pole, aga sooviksid siiski temaga pisut tuttavamaks saada, siis soovitan lugeda seda raamatut.

Raamat annab põhjaliku ülevaate Philippe Jourdani elust, lapsepõlvest, kooliajast ning vaimulikust teekonnast. 

Philippe Jean Charles Jourdan sündis 30. augustil 1960. aastal Dax'i linnas, ristiti 12. septembril Labatut'is.

Tegemist on sügavalt uskliku inimesega, kes on preestriseisuses pühendunud täielikult Jumalale ja muidugi ka koguduse teenimisele. Ta oli koolipõlves väga õpihimuline, mis aga ei tähenda sugugi seda, et ta nohikuks kvalifitseerus. Ja ta õppis hästi, oli väga heade õpitulemustega. Raamatus öeldakse, et temale nimelt meeldis õppida. Paraku jäi ta aga napilt välja esimeseks peetud ülikoolist, ent sai sisse tasemelt teise. Noor Philippe ei asunud kohe vaimulikku õppeasutusse, vaid omandas kõigepealt insenerihariduse. Selle kõige kõrval ta kasvas, küpses usus ja tunnetuses kuni jõudis äratundmisele, et tema kutsumus on preestriseisus.

Isa Philippe'l on kaks nooremat venda, kellest noorim on samuti preester. Keskmise venna kaudu on aga ema ja isa saanud ka vanavanemateks.

Lõpetuseks ka üks ilus näide raamatust:

Kui on võimalik kellegi suhtes diskreetselt käituda, siis seda ta ka teeb. Kui teise inimesega arvestamiseks on võimalik teha rohkem või vähem, siis tema teeb alati rohkem.