Lobajuttu ja uitmõtteid

Ongi käes oktoobrikuu viimane päev. Uskumatu, kui kiiresti see mööda läks. Ikka ma ei saa aru, kuhu küll kõik need päevad kaovad. Vuhh ja vuhh vuhisevad mööda... Justkui üha kiiremini... Eks ole vist ikka õige see ütlus, et mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg lendab...

Mõtlesin, et nii paljust oleks tegelikult kirjutada. Aga kuidagi ei jõua selleni, et mõtted teoks teha, sõnadeks vormida ja tekstiks toksida.

 

Täna on usupuhastuspüha. Reformatsiooni aastapäev. Halloween.  See on paras tingel-tangel, mis Ameerikamaalt ka meile jõuliselt sisse trügimas. Ometigi on see ju kõikide pühakute päevale eelnev päev (õhtu) ja seega peaks nagu kristlik tähtpäev olema, aga minu meelest on algne mõte küll täiesti olematusse haihtunud.
Vikipeedia ütleb, et: Halloween on lühenenud kuju inglise keelsest nimetusest All Hallow's Eve ja läänekristliku pühakutepäeva eelõhtul tähistatav kalendritähtpäev.
Algamas on seega hingedeaeg. Kell sai ka keeratud (ikka suve poole! Mäletate?😉). Ja sobivalt pikad, pimedad õhtud küünalde põletamiseks on käes. (Kuigi lugesin kusagilt pealkirja, mis väitis, et küünalde põletamine on kahjulik?!?) Ja mõtisklemiseks... Ka lugemiseks, käsitöö tegemiseks vms.

Mitmed lugemised on mul blogis kajastamata jäänud. Loodan ühel heal päeval need siiski ka postitus(t)eks vormistada.
Mõned inimesed korraldavad endale blogimise kuid. Et terve kuu jooksul iga päev üks postitus. Ühel aastal proovisin ka. Äkki oligi november? Aga see päriselt ei õnnestunud. Jah, kindlasti, mul oleks kirjutamist küll, aga ma lihtsalt ei jõua arvutisse... Seetõttu ei luba midagi. Nagunii tuleb elu vahele😛

 
Mõned uitmõtted, mis olen kinni püüdnud:

Üks mõte:
Mõni inimene elab juba praegu nii, nagu ei oleks ta selles(t) maailmas(t). Nt kirikuõpetaja Vallo Ehasalu tekste lugedes ja temale mõeldes, kuigi ma teda ei tunne, tean vaid, aga tunne on selline!

Valimised:
Seekord andsin mina usaldushääle, s.o. tunnustus tehtud töö eest.
(Aga küll mul on hea meel, et see totakas valimiste periood läbi sai. Mul oli iiveldamiseni vastik seda enesereklaami ja -upitamist vaadata, lugeda... )

***
Lauaviin ja mask.
Ja kollane on kask
(Selgituseks: Ühel päeval koju jalutades vedeles lauaviina pudel teepervel ja mask kollaste lehtede vahel)

***
Ülbe, mõttetu mölakas
(Selline oli ükskord mu reaktsioon ühe ilma maskita jobu/töllmoka/mehepoja (kuidas soovite!) kohta)

***
Tuvitädi tahtis tuppa tulla
(Kui ükskord üks tuviline aknaplekil maandus...)

***
Reedel hõiskasin: Hea päev! Leidsin üles mitu kadunud asja!😍 (Müts, kaelussall, juuste fileerimise käärid). Käisin surnuaias sügistöid tegemas. Riisusin lehti ja istutasin kanarbikke. Ilus ja soe oli! Juba hakkas hämarduma, kui oma mitmetunnise "ralli" lõpetasin. Ja nii hea ja turvaline oli... Ei mingit hirmu! Mulle meeldivad surnuaiad! Või oleks sobivam öelda: kalmistud? Igatahes... vahet pole. 

***
Nii võiks siin ju pikalt lobisema jäädagi... Aga "Minu Kihnu" ootab mind!😀 Lugemaaa!

Sügis

Annan siinkohal endast veidi elumärki.😏

Üle kuu aja on vaikus eetris olnud. Mitte, et elu sündmustevaene oleks. Kaugel sellest! Just pigem vastupidi. Taas on kiireks läinud. Üks asi ajab teist taga. Juba jälle hakkan taga igatsema (teate ju küll, mida), et saaks puhata ja mängida! Ammu pole saanud...

Täna olen veidi siis ekraani ees istunud ja mõtteid, lugemisi kirja pannud, pilte arvutisse tõmmanud ja sorteerinud... Pidin mõned tellimused tegema, selleni ei jõua enam vist...

Väljas on sügis... Ei meeldi mulle see, kui vihma päev läbi lödistab... Masendus tuleb peale.

Aga ilusat on olnud palju ja isegi on meelde tulnud seda pildile püüda. Panengi siia lõppu mõned meenutused kaunist ajast.

Sõbranna soovitas fotodest kalendri kokku panna. Nüüd see mõte kummitabki mind... Aga kuidas ma suudan kõigest 12 fotot välja valida?!? Selles on küsimus...

Augustikuised tegemised

Siin on täiesti kajastamata jäänud meie suvepikendus Ida-Virumaal. Mõnulesime Narva-Jõesuus, Meresuu spaas. Promeneerisime Narvas. Igavesti vahva oli ja seega võib endale õlale patsutada küll, et selline eksprompt otsus sai tehtud.

Ilmadega vedas. Soe ja niiske:), aga vihma üldse ei saanudki.
Oleme olnud imelisel kombel hoitud kõigil oma rännakuil. Täheldan seda juba mitmeid aastaid. Mõnelgi korral, kui me oleme kuskil väljasõidul, spaas või mujal, siis enamikes paigus on olnud tõeliselt hull ilm, aga meie oleme saanud nautida normaalset (!) ilma ja olemist!

Alljärgnevalt siis väike (!) valik pilte meie reisikesest. Hotelli kordidor meenutas mulle mingi telesarja osa (Kelgukoerad või Kättemaksukontor?) Igatahes, nagu oleks sellist kusagil sarjas näinud. Aga võib-olla on kuskil veel sarnase sisekujundusega spaahotelle...)

Lubasin küll pealkirjas augustikuiseid tegemisi, kuid piirdun praegu ainult selle paari päevase puhkusega Ida-Virumaal. Ehk siis tuleb ka mingi järg sellele...

"Argipäeva imed"

Indrek Koff. Argipäeva imed: piiskop Philippe Jourdani lugu
Tallinn: Gallus, 2020
206 lk.

Homme on mõnel võimalus kohtuda isa Philippe Jourdaniga, katoliku kiriku piiskopiga Eestis, neil, kes seavad sammud Hagerisse ajalookonverentsile, mis kannab pealkirja "Taani misjon ja ristisõjad Eestimaal" ja kuulub Hageri Kogudus 800 sündmuste sarja ning on seega pühendatud Hageri Koguduse juubeliaastale. Kellel seda võimalust pole, aga sooviksid siiski temaga pisut tuttavamaks saada, siis soovitan lugeda seda raamatut.

Raamat annab põhjaliku ülevaate Philippe Jourdani elust, lapsepõlvest, kooliajast ning vaimulikust teekonnast. 

Philippe Jean Charles Jourdan sündis 30. augustil 1960. aastal Dax'i linnas, ristiti 12. septembril Labatut'is.

Tegemist on sügavalt uskliku inimesega, kes on preestriseisuses pühendunud täielikult Jumalale ja muidugi ka koguduse teenimisele. Ta oli koolipõlves väga õpihimuline, mis aga ei tähenda sugugi seda, et ta nohikuks kvalifitseerus. Ja ta õppis hästi, oli väga heade õpitulemustega. Raamatus öeldakse, et temale nimelt meeldis õppida. Paraku jäi ta aga napilt välja esimeseks peetud ülikoolist, ent sai sisse tasemelt teise. Noor Philippe ei asunud kohe vaimulikku õppeasutusse, vaid omandas kõigepealt insenerihariduse. Selle kõige kõrval ta kasvas, küpses usus ja tunnetuses kuni jõudis äratundmisele, et tema kutsumus on preestriseisus.

Isa Philippe'l on kaks nooremat venda, kellest noorim on samuti preester. Keskmise venna kaudu on aga ema ja isa saanud ka vanavanemateks.

Lõpetuseks ka üks ilus näide raamatust:

Kui on võimalik kellegi suhtes diskreetselt käituda, siis seda ta ka teeb. Kui teise inimesega arvestamiseks on võimalik teha rohkem või vähem, siis tema teeb alati rohkem.

 

Mõned suvised lugemised

Kui te siin mõtlete, et ma viimasel ajal üldse lugenud pole, siis pean kahjuks pettumuse valmistama😛

Algselt mõtlesin muidugi eraldi postitused teha, aga kuna pikka juttu teha ei kavatse, siis koondan need siia kokku.

Ilukirjandusest sattusid seekord kuidagi väga tõsised raamatud kätte. Elu, mis muud. Siiski mitte päris morbiidsed.

Audur Ava Olafsdottir "Arm"

Islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk 

Tallinn: Eesti Raamat, 2020

176 lk.

Raamat sarjast "Põhjamaade romaan".
Mehest, nimega Jonas, kes sõidab kuhugi nimeta riiki (see on autoril ilmselt taotluslik), kust on just sõda üle käinud, võtab toa Vaikuse (Silence) nimelises hotellis, et seal enesetapp sooritada... Seal kohtab ta aga inimesi (Mai, Adam, Fifi), kes on elus palju hullemat läbi elanud, kui tema ise. Jonas on lihtsalt sattunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud elujõu. Hiljuti on ta eksnaine avaldanud, et tütar (Gudrun Vesiroos) ei olegi ta bioloogiline laps; seniilne ema viibib hooldekodus - palju siis nii väga vaja ongi, et põhi jalge alt kaotada!? Nähes aga teiste inimeste armide sügavust, hakkab ta oma hingehaavu nägema hoopis uues valguses. Ta hakkab oma nõu ja jõuga tegema kergemaid ehitus- ja remonditöid, muutes nii teiste elujärge paremaks. Enesetapp jääb sooritamata.
Selline referatiivne kokkuvõte siis.

Sally Rooney "Normaalsed inimesed"
Inglise keelest tõlkinud Reti Maria Vahtrik
Tallinn: Varrak, 2021
231 lk.

Lugu kahest noorest - Marianne'st ja Connell'ist, kes on käinud ühes koolis ja seega tuttavad maast madalast. Nad on väga erineva taustaga, nii sotsiaalses kui emotsionaalses mõttes. Omamoodi autsaiderid mõlemad. Kuidas nende elud põimuvad ja kuidas nad on justkui teinteise jaoks loodud, aga... "normaalsed inimesed" ju elavad elud ikka keeruliseks:)

Minu jaoks see pealkiri jäigi mõistatuseks.
Eks mõiste normaalne olegi vist suhteline, kuidas keegi seda tõlgendab. Ilmselt nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid normaalsusi...

Kolmas raamat oli Minu-sarjast ja loetud tegelikult juba väga ammu, kõige enne:

Marju Gellert "Minu Hispaania: elu nagu mustlaskaravanis"
Tartu: Petrone Print, 2021
216 lk.

See on teine "Minu Hispaania", mis Minu-sarjas ilmunud. Mulle väga meeldis! Eelmist kahjuks üldse ei mäleta, ju siis ei jätnud nii tugevat emotsiooni.

Lisan siia veel vaid mõned üksikud väljanopped, mis lugemise hetkel kõnetasid:

Marju Gellert hääldatakse "Marhu Heijer" ja nad saavad  mind ikka mitu  korda hüüda, enne kui ma pihta saan, et just minuga on tegu.

Kuigi baarides on õlu iga korraliku jutuajamise juures nii-öelda kohustuslik element, siis purjus hispaanlane on väga haruldane vaatepilt. Loomulikult, kuidas nad saaksidki purju jääda, kui lakkamatult juttu räägivad? Õlleklaas aurab ennem päikese käes tühjaks, kui hispaanlane purju jõuab jääda. 
/.../ Kass on kodune loom, keskmine hispaanlane aga koduseinte vahel ei püsi, seega on koerad tõesti loogilisem valik. (lk. 33)

Kui Eestis tähendab kevade tulek looduse tärkamist ja õidepuhkemist, siis siin on loodus ennast teisiti toimima sättinud. Mida kevade poole, seda pruunimaks ja kuivemaks metsaalused muutuvad, kuni mais-juunis on enamik taimi ära kuivanud ja suveunne vajunud. Alles oktoobri lõpus ja novembris, kui palavus on järele andnud ja kuivanud maa mõned kosutavad vihmasajud saanud, hakkab loodus uuesti tärkama ja järgneb pool aastat rohelist perioodi. (lk. 93)

Läbipõlemine on mulle midagi uut, ma ei ole seda varem kogenud. Ajan end pidevalt mõttetult närvi, sest asjad, mis minust ei sõltu, ei suju nii, nagu peaks, kuid süüdlaseks jään justkui ikkagi mina. Panustan oma aega, energiat ja hoolt ning lõpuks ei ole rahul ei mina ega teised. Ei ole ju motivatsiooni, kui mingi negatiivsus pidevalt õhus on. Töö võiks olla inspireeriv, motiveeriv. (lk. 146)

Tegelikult oli neid häid mõtteid ja ütlemisi palju rohkem, aga ei jõua kõiki kahjuks siia üles kirjutada... Ja ma ju lubasin ka, et pikka juttu ei tule...

Pidu- ja argipäevad

Ühel päeval (alles üleeile?) oli mul plaanis kogu päev ära kaardistada või no õigemini teha fotosüüdistusi oma tegevusest... Aga... läks nagu alati...

Pidin küpsetama hoovikohvikute päevaks koogi ja piruka. Mõtlesin, et nii tore oleks jäädvustada taasiseseisvumispäeva tegemised. Algus oli paljutõotav. Kui alustasin koogitaignaga, siis oli veel täitsa meeles pildistada:

Järgmine hetk oli aga juba kook ahjust väljas:

Kogu vahepealne protsess aga ununes.

Ja pirukas jäigi pildile püüdmata.

Siin vaid üks osa kohviku väljapanekust. Esiplaanil vasakul mu kreekapärane hakklihapirukas:)

Vaatamata minu küündimatusele oli siiski imetabane päev! Isegi ilm oli täiesti normaalne, lausa ilus!

Elagu Eesti! 

Kui ilm hakkab nöökima

Tere kaunist pühapäeva!

Ühel hommikul (reedel vist?) pärast vihma

See oli nüüd küll öeldud pisukese iroonianoodiga... Sest väljas sajab nagu oavarrest. Kogu mu marjakorjamise plaan on jälle ära nullitud. Üks liitrike musti sõstraid õnnestus mul veel päästa enne taevaluukide avanemist. Algul, kui vähem sadas, siis üritasin vapralt edasi korjata, aga paduvihmaga ei tee enam midagi. Kui nüüd ühel hetkel ka sadu järele jääb, siis peab ootama põõsaste kuivamist. Aga tõenäoliselt tuleb siis uus hoog...

Öeldakse, et pühapäevane töö ei õnnista või pühapäevasel tööl pole õnnistust. No ma ei tea... Siin kehtib juba mitu päeva sama jutt ka argipäevade kohta. Ei saa ega saa oma korilusega ühele poole. Täna mõtlesin veel metsvaarikaid korjama minna... Aga need on nüüdseks tõenäoliselt täitsa plögad. Nuuks!
Mõtisklesin siin endamisi veel veidi selle pühapäevase töötegemise ja selle õnnistamise või mitteõnnistamise üle... Et kas ma palusin õnnistust? Ei, otseselt, sõnadega mitte. Südames, mõtetes muidugi. Aga südamepalved on ju Jumalale teada niikuinii. Tema teab kõike enne veel, kui mõtted sõnadeks vormuvad. Ja pealegi - Jumal ei ole nii väiklane! Ja veel (kui ennast õigustada või nii) - mina isiklikult ei loe marjakorjamist tööks. See on pigem hobi, meeldiv tegevus.

On veel ütlus, et kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. Mulle ei meeldi see väljend. Rohkem meeltmööda on - inimene mõtleb, Jumal juhib. Aga täna tundus mulle tõesti, et kehtis see esimene variant. 

Teisalt on pühapäev oma olemuselt kaunis niikuinii. Ja selliselt tuleb võtta ka vihmasadu. Saab puhata ja  mängida. Lugeda, puhkust nautida. Tubaseid toimetusi teha.

Kahju ainult, et puhkus läbi saab. Need viimased päevad on küll ilm täiesti ära nöökinud.

Muidugi on olnud palju ilusat ja õnnistusrikast. Eelmise postituse just tegin meie vahvast suvereisist.
Sõbrannaga olen ka mõned päevad kvaliteetaega veetnud. Ja Kohila Hoovide Teatri etendust "Nukitsamees" nautinud. On ikka ägedaid ettevõtmisi siin mu lapsepõlvemaal!

Aga homsest jälle põhikohaga pealinnas ja täisajaga töölaua taga... Mis tegelikult ei rõõmusta absoluutselt. Lausa masendab. Kolmas K-laine on ka käes ja ühes sellega piirangudki... Ehk siis ei taheta ka igal päeval tööpostil näha?!?
Selles valguses tahaks hoopis maale, metsa või üksikule saarele.

Pildile sai püütud eilne oasaak ja tänased mustad sõstrad:

Üritasin ka vihma tabada, eriti ei õnnestunud, vist: