MAI TULI

Kangesti tahtsin kirjutada sellest, et mai on saabunud!:) Meenusid kooliajast, lastekooris laulmisest või laulutunnist, lauluread, mis kuidagi ei lähe meelest, vaid aina kummitavad: 

Juba jürikuu tujukais ilmades
oli aimata kevade algust.
Oli päikeses ja õite silmades
väike piisake soojust ja valgust.

Mai tuli. Ta hämarad hõõguvad ööd
olid jaanikuu õhtute vennad.
Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks
linnulaulust ja kevadest endast.

Püüdsin ikka kogu laulu meelde tuletada, aga kuidagi ei tulnud... Isegi autorit ei teadnud. Aga siinkohal tuli taaskord appi sõber internet, õigemini küll sõber Google:), kust leidsin, et sõnade autor on Juhan Smuul ja meloodia on kirjutanud Gustav Ernesaks ning pealkirjaks sobivalt "Mai tuli"! Miskipärast on mulle meelde jäänud viimane lause nii: "Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks linnulaulust/lõolaulust ja kevadest endast." Et siis kas "linnulaulust" või "lõolaulust". Kirjalikud versioonid annavad "teorõõmust", mingis variandis pakuti ka "töörõõmust." Kuna luuletus ja laul on kirjutatud sügaval nõuka-ajal, siis oli "töörõõm" muidugi see kõige suurem ja tähtsam rõõm ning ilmselt kohustuslik element ka loomingus. Kuulasin 1987. aasta laulupeo poistekooride ettekannet, seal oli samuti "teorõõmust." Olgu siis pealegi nii. Tekkis lausa sportlik huvi ja tahaks kohe raamatukokku Smuuli luulekogu laenutama minna:)
Siinkohal on siis paslik ära tuua kogu luuletus. Kahju, et meloodiat ei saa juurde kirjutada, lisan siia siiski lingi. Laul algab umbes 13.20
(https://arhiiv.err.ee/vaata/vi-koolinoorte-laulupidu-ja-tantsupidu-1987-laulupidu)

MAI TULI

Juba jürikuu tujukais ilmades
oli aimata kevade algust.
Oli päikeses ja õite silmades
väike piisake soojust ja valgust.

Mai tuli ja hallad ta soode pealt
kauge põhjala tundrasse ajas.
Oli laidudes, metsades, mere peal
linnulaulude erutav kaja.

Ja rannale lõbusalt laineid lõi,
tuuled riivasid väinu ja lahti.
Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi,
tegi südame suvele lahti.

Mai tuli. Ta hämarad hõõguvad ööd
olid jaanikuu õhtute vennad.
Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks
teorõõmust ja kevadest endast.

Juhan Smuul

Ülestõusmispühadeks

Halleluuja! Jeesus elab!
Surm ja põrgu võidetud!
Taevas kui ka maa peal kõlab
ingli rõõmus kuulutus:
Üles tõusnud Elutooja,
Jeesus elab, halleluuja!

Halleluuja, haud on tühi!
Ära leina asjata,
vaid sa silmad kuivaks pühi
rääkimata rõõmuga,
sest et tõusnud on su Looja.
Jeesus elab, halleluuja!

Halleluuja! Ärge nõudke
surnuilt enam elavat,
jüngritega vaatma jõudke,
kuhu ütles minevat!
Taevas on su Elutooja,
Jeesus elab, halleluuja!

(Jaan Bergmann, 1856-1916)

Aasta täis - taas on märts

Uskumatu! Juba aasta on möödas sellest, kui blogiga alustasin. Mõtetes olen siia muidugi palju rohkem kirjutanud ja siin hoopis rohkem aega veetnud kui tegelikkuses.
Mitmed tähtpäevad ja sündmused on möödunud koos lühikese ja tormilise veebruariga. Ega see märtski rahulikum tule. Aina üks asi ajab teist taga (aga seda lauset olen siin juba varemgi kasutanud; nii et ärgem korrakem end, seltsimehed:)) Võib-olla ei oska siis enda aega planeerida ja oma energiat õigesse kohta suunata?!? Arvan siiski, et inimesed on oma natuurilt erinevad. Ühed vajavad rahulikumat elurütmi, ka lihtsalt olemist, enesesse vaatamist ja enese kogumist. Teised rabelevad hommikust õhtuni ja pooled ööd takkapihta ning see annabki elule värvi, sisu ja mõtte. Vahel mind häirib jubedalt praegusaja pealiskaudsus. Kõike tehakse jooksupealt, justkui möödaminnes, nii muuseas, süvenemata. Mind teeb selline asi närviliseks. Isiklikult vajan mõtlemisaega, asjade üle juurdlemist, et nii leida rahuldustpakkuvaid lahendusi ja otsuseid. Ega alati ei pruugi neid ka muidugi tulla, ikka võib midagi kripeldama jääda. Või saab lihtsalt aeg otsa. See enesega olemise aeg. Neil hetkil on hea leida mõttekaaslasi, kui kuskilt, justkui juhuslikult, lugedes avastad, et keegi oleks sõnastanud nagu su enda mõtted. See on imeline äratundmine ja annab eriliselt positiivse emotsiooni. Niisuguste hetkede nimel tasub elada!

Küünlakuu

K ü ü n l a v a l g u s !
Mu Jumal, su riigil on saladus:
valgust saan anda vaid põledes,
vilja kanda – mulda langedes,
kohale jõuda – teele asudes.

Kuid sageli olen ma väsinud:
mu küünal on kustunud,
külimit saanud on tühjaks,
jaks jalgadest kadunud.

Sellepärast, mu Jumal,
süüta mind, et põleksin heleda leegiga,
luba kanda vilja, et teised saaksid lõigata,
toeta mind, et jõuaksin kohale.

Joel Siim – Eesti Kirik

Mida võtta kaasa uude aastasse?

See on üks vana võlg. Ennekõike iseenda ees. Lugesin mööduval aastal läbi raamatud "Liibanon 2011" ja "Antiliibanon". Mõlemad jätsid sügava jälje. Viimasest mainitud raamatust jäi eriliselt meelde ja läks hinge meie välisministri kohta kirjutatu - kui südamega ta võtab oma tööd ja kui väga lähevad talle korda kaasmaalased, Eesti inimesed; kuidas isegi tema väike tütar oma sünnipäeval soovis, et Eesti ratturid jõuaksid kiiresti oma perede juurde tagasi. See on imeline ja tekitab sügava lugupidamise niisuguse inimese vastu. Oleks meis kõigis terakenegi sellist hoolimist oma kaasteeliste suhtes.
Teine mõte, mille tasuks uude aastasse kaasa võtta, pärineb raamatust "Liibanon 2011":
"Räägitakse vähe, aga mõtted kihutavad meeste peas. Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeva peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"
Kuldsed sõnad! Et uue aasta teel ja elu argipäevades meenuksid need mõtted üha sagedamini. Seda soovin ennekõike iseendale, aga ka kõigile teistele. Rahulikku aastavahetust ja palju hoolimist uude aastasse!

Aastalõpulaule

Aasta lõpetuseks meenusid sobivad Ave Alavainu luuletused:

1.
Kaitse sellel kallil õhtul
kõiki kurja silma eest,
aga neid, kes praegu väljas,
kaitse kurja ilma eest.
Majasse too meeleolu, 
mis meid kõiki pühendaks 
elustule saladusse,
mis meid kõiki ühendaks.
Väikse küünlatule kaudu
lõkkega saad sideme,
aga sädametest õhus
kõiksusega pideme:
nähtamatu silla loome
Maa ja Taeva vahele,
sellel kallil pühal õhtul
miljoneile... kahele...

2.
Kui aastaring saab täis
Sa oled veidi vanem.
Ehk oled tänaseks ka
veidikene parem?
On elu leebemaks
ja lahkemaks
Sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga
läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid
selle aasta teile?
Mis oli Sinust kasu
teistele ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse. 
Ja sulad jälle
uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
Soovin rahu.
Neid soove liites 
soovin k o d u r a h u.

Jõulud

Saabunud on jõuluaeg. Kuidagi kiiresti ja märkamatult. Peaaegu poolteist kuud pole mahti olnud oma mõtteid kirja panna. Osalt olen küll tahtnud, osalt aga ei ole olnud jaksu ja viitsimist end kätte võtta. Kaelas, õigupoolest mõtetes, oli koguduse ajaleht. Algul lihtsalt teadmisena, siis tekstide valmimise ootusena, lõpuks toimetamisena. Nüüd on ta valmis ja sellega kaasneb suur heameel! Sai ilus, asjalik ja sisukas. On põhjust rahuloluks ja tänuks. Ent samal ajal pidid muud mõtted jääma tagaplaanile oma aega ootama. Jäävad veel tänagi. Sest nüüd algavad rõõmupühad.
"Rõõm nii suur ja taevane jõuluööl meil saabus", meenub üks laul lapsepõlvest.
Ja veel üks ilus laul (luuletus):

Armastus laulab jõuluööl,                                             
sõimest on saanud kannel.                                 
Laulavad tähedki kirkal ööl -
lõppenud aegade vanne.

Armastus laulab valgeks öö,
kaovad sünged loorid.
Kirgastub jumalik päästetöö,
hõiskavad inglite koorid.

Midagi sünnib südames:                               
rahu loob sinna kodu.
Välja viib valudest jõulutee,
piinade öödel on kadu.

Armastus laulab - kuulata!
Süda, jää rahule, vaikseks!
Armastus laulab, kas mõistad sa?
Sõime ees muutume väikseks...

(Peeter Sink)

Õnnistatud jõuluaega!