Mida võtta kaasa uude aastasse?

See on üks vana võlg. Ennekõike iseenda ees. Lugesin mööduval aastal läbi raamatud "Liibanon 2011" ja "Antiliibanon". Mõlemad jätsid sügava jälje. Viimasest mainitud raamatust jäi eriliselt meelde ja läks hinge meie välisministri kohta kirjutatu - kui südamega ta võtab oma tööd ja kui väga lähevad talle korda kaasmaalased, Eesti inimesed; kuidas isegi tema väike tütar oma sünnipäeval soovis, et Eesti ratturid jõuaksid kiiresti oma perede juurde tagasi. See on imeline ja tekitab sügava lugupidamise niisuguse inimese vastu. Oleks meis kõigis terakenegi sellist hoolimist oma kaasteeliste suhtes.
Teine mõte, mille tasuks uude aastasse kaasa võtta, pärineb raamatust "Liibanon 2011":
"Räägitakse vähe, aga mõtted kihutavad meeste peas. Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeva peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"
Kuldsed sõnad! Et uue aasta teel ja elu argipäevades meenuksid need mõtted üha sagedamini. Seda soovin ennekõike iseendale, aga ka kõigile teistele. Rahulikku aastavahetust ja palju hoolimist uude aastasse!

Aastalõpulaule

Aasta lõpetuseks meenusid sobivad Ave Alavainu luuletused:

1.
Kaitse sellel kallil õhtul
kõiki kurja silma eest,
aga neid, kes praegu väljas,
kaitse kurja ilma eest.
Majasse too meeleolu, 
mis meid kõiki pühendaks 
elustule saladusse,
mis meid kõiki ühendaks.
Väikse küünlatule kaudu
lõkkega saad sideme,
aga sädametest õhus
kõiksusega pideme:
nähtamatu silla loome
Maa ja Taeva vahele,
sellel kallil pühal õhtul
miljoneile... kahele...

2.
Kui aastaring saab täis
Sa oled veidi vanem.
Ehk oled tänaseks ka
veidikene parem?
On elu leebemaks
ja lahkemaks
Sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga
läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid
selle aasta teile?
Mis oli Sinust kasu
teistele ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse. 
Ja sulad jälle
uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
Soovin rahu.
Neid soove liites 
soovin k o d u r a h u.

Jõulud

Saabunud on jõuluaeg. Kuidagi kiiresti ja märkamatult. Peaaegu poolteist kuud pole mahti olnud oma mõtteid kirja panna. Osalt olen küll tahtnud, osalt aga ei ole olnud jaksu ja viitsimist end kätte võtta. Kaelas, õigupoolest mõtetes, oli koguduse ajaleht. Algul lihtsalt teadmisena, siis tekstide valmimise ootusena, lõpuks toimetamisena. Nüüd on ta valmis ja sellega kaasneb suur heameel! Sai ilus, asjalik ja sisukas. On põhjust rahuloluks ja tänuks. Ent samal ajal pidid muud mõtted jääma tagaplaanile oma aega ootama. Jäävad veel tänagi. Sest nüüd algavad rõõmupühad.
"Rõõm nii suur ja taevane jõuluööl meil saabus", meenub üks laul lapsepõlvest.
Ja veel üks ilus laul (luuletus):

Armastus laulab jõuluööl,                                             
sõimest on saanud kannel.                                 
Laulavad tähedki kirkal ööl -
lõppenud aegade vanne.

Armastus laulab valgeks öö,
kaovad sünged loorid.
Kirgastub jumalik päästetöö,
hõiskavad inglite koorid.

Midagi sünnib südames:                               
rahu loob sinna kodu.
Välja viib valudest jõulutee,
piinade öödel on kadu.

Armastus laulab - kuulata!
Süda, jää rahule, vaikseks!
Armastus laulab, kas mõistad sa?
Sõime ees muutume väikseks...

(Peeter Sink)

Õnnistatud jõuluaega!

Lõikustänupüha

On suveilu otsa saand,

maa paljas, metsad kolletand           

ja vaikind linnukene.

Kuid sina ärka tänama

suurt Loojat lauluohvriga

kui ristiinimene!

Maa kallist vilja kasvatas,

ja seda Jumal õnnistas,
mis meil nüüd koristada.                                                  

Nii lase, Issand, hoolega

meid taevavara koguda,

Su armu ülistada!

Mis Isa heldus kinkinud,

see on nüüd kokku kogutud

ja varjupaika pandud.

Nii armuajal tahame

ka usuvara koguda, 

sest selleks aeg on antud.

Sõnad: Viktor von Strauss und Torney, 1809-1899
Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.

 

 

Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)

Koos koolilapsega

Täna oli üks eriline päev. Osalesime ristitütre 1. klassi aktusel, mis oli väga armas ja südamlik. Pärast ametlikku osa koolimajas oli fotostuudios fotosessioon. Kuigi peategelane oli väike esimese klassi tüdruk, ei pääsenud meiegi kaamera eest. Väga põnev oli jälgida noore fotograafi tööd. 45 minutit möödus lennates. Kuigi see ei olnud lapsele just kerge - end tähelepanu keskpunktis tunda ja pidevalt naeratada, mitte silmi kissitada, mitte pinges olla jne. jne. Samas on see püsiv mälestus nii olulisest päevast. Saime igal juhul ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks.

1. september

On 1. september. Algamas on uus kooliaasta. Kellele esimene, kellele juba ei tea mitmes, kellele viimane. Aga vaatamata sellele, et ise pole juba aastaid sel päeval kooli läinud, on ikka alati pisut teistsugune tunne, väike ärevus või ootus või nukrus või... Kunagi ütles üks mu hea töökaaslane, kui esimesel septembril vaba päeva võtsin, et meenuta siis sel päeval kõiki oma esimesi septembreid. See oli ilus soovitus. Üritasin seda ka täita. Ilmselt see õnnestuski, ei mäleta enam, aga igal juhul oli see tore tagasivaade käidud kooliteele.
1. september on, nagu jõulud ja jaanipäev või aastavahetus, omamoodi pöördeliseks hetkeks, seda mainis ka president oma tervituses kooliaasta alguseks. Elu läheb taas teistsugustesse rööbastesse, tuleb uus rütm päevatoimetustesse. Suvi jääb seljataha, algab teatud sissetallatud rada, mis on ühelt poolt nii tuttav, teisalt aga täis uusi avastusi, üllatusi, ootamatusi. Olgu see aeg kõigile, nii väikestele kui suurtele, rõõmsate avastuste aeg, teadmisi ja oskusi lisav aeg ning sõbralike ja heatahtlike suhete aeg. Head kooliteed, kallid väikesed ja suured koolilapsed!