Jõulud

Saabunud on jõuluaeg. Kuidagi kiiresti ja märkamatult. Peaaegu poolteist kuud pole mahti olnud oma mõtteid kirja panna. Osalt olen küll tahtnud, osalt aga ei ole olnud jaksu ja viitsimist end kätte võtta. Kaelas, õigupoolest mõtetes, oli koguduse ajaleht. Algul lihtsalt teadmisena, siis tekstide valmimise ootusena, lõpuks toimetamisena. Nüüd on ta valmis ja sellega kaasneb suur heameel! Sai ilus, asjalik ja sisukas. On põhjust rahuloluks ja tänuks. Ent samal ajal pidid muud mõtted jääma tagaplaanile oma aega ootama. Jäävad veel tänagi. Sest nüüd algavad rõõmupühad.
"Rõõm nii suur ja taevane jõuluööl meil saabus", meenub üks laul lapsepõlvest.
Ja veel üks ilus laul (luuletus):

Armastus laulab jõuluööl,                                             
sõimest on saanud kannel.                                 
Laulavad tähedki kirkal ööl -
lõppenud aegade vanne.

Armastus laulab valgeks öö,
kaovad sünged loorid.
Kirgastub jumalik päästetöö,
hõiskavad inglite koorid.

Midagi sünnib südames:                               
rahu loob sinna kodu.
Välja viib valudest jõulutee,
piinade öödel on kadu.

Armastus laulab - kuulata!
Süda, jää rahule, vaikseks!
Armastus laulab, kas mõistad sa?
Sõime ees muutume väikseks...

(Peeter Sink)

Õnnistatud jõuluaega!

Lõikustänupüha

On suveilu otsa saand,

maa paljas, metsad kolletand           

ja vaikind linnukene.

Kuid sina ärka tänama

suurt Loojat lauluohvriga

kui ristiinimene!

Maa kallist vilja kasvatas,

ja seda Jumal õnnistas,
mis meil nüüd koristada.                                                  

Nii lase, Issand, hoolega

meid taevavara koguda,

Su armu ülistada!

Mis Isa heldus kinkinud,

see on nüüd kokku kogutud

ja varjupaika pandud.

Nii armuajal tahame

ka usuvara koguda, 

sest selleks aeg on antud.

Sõnad: Viktor von Strauss und Torney, 1809-1899
Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.

 

 

Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)

Koos koolilapsega

Täna oli üks eriline päev. Osalesime ristitütre 1. klassi aktusel, mis oli väga armas ja südamlik. Pärast ametlikku osa koolimajas oli fotostuudios fotosessioon. Kuigi peategelane oli väike esimese klassi tüdruk, ei pääsenud meiegi kaamera eest. Väga põnev oli jälgida noore fotograafi tööd. 45 minutit möödus lennates. Kuigi see ei olnud lapsele just kerge - end tähelepanu keskpunktis tunda ja pidevalt naeratada, mitte silmi kissitada, mitte pinges olla jne. jne. Samas on see püsiv mälestus nii olulisest päevast. Saime igal juhul ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks.

1. september

On 1. september. Algamas on uus kooliaasta. Kellele esimene, kellele juba ei tea mitmes, kellele viimane. Aga vaatamata sellele, et ise pole juba aastaid sel päeval kooli läinud, on ikka alati pisut teistsugune tunne, väike ärevus või ootus või nukrus või... Kunagi ütles üks mu hea töökaaslane, kui esimesel septembril vaba päeva võtsin, et meenuta siis sel päeval kõiki oma esimesi septembreid. See oli ilus soovitus. Üritasin seda ka täita. Ilmselt see õnnestuski, ei mäleta enam, aga igal juhul oli see tore tagasivaade käidud kooliteele.
1. september on, nagu jõulud ja jaanipäev või aastavahetus, omamoodi pöördeliseks hetkeks, seda mainis ka president oma tervituses kooliaasta alguseks. Elu läheb taas teistsugustesse rööbastesse, tuleb uus rütm päevatoimetustesse. Suvi jääb seljataha, algab teatud sissetallatud rada, mis on ühelt poolt nii tuttav, teisalt aga täis uusi avastusi, üllatusi, ootamatusi. Olgu see aeg kõigile, nii väikestele kui suurtele, rõõmsate avastuste aeg, teadmisi ja oskusi lisav aeg ning sõbralike ja heatahtlike suhete aeg. Head kooliteed, kallid väikesed ja suured koolilapsed!

Innustunult ja vaimustusega Hiiumaast

Selle, peagi mööduva, suve üheks suursündmuseks tundub saavat või jäävat augustikuine Hiiumaa reis. Meie igasuvine "musketäride" rännak viis tänavu Hiiumaale ja nii sobivalt, et saime osa mitmest toredast sündmusest, mis just augustikuu alguspäevadesse jäid. Plaanides oma reisi ei osanud me aimatagi, et meil avaneb võimalus külastada ühepäevakohvikuid Kärdla kohvikutepäeval ja kuulata imelist Kukerpillide juubelikontserti Kärdla lauluväljakul. Seega saime need boonusena kaasa!
Juba mandritolmu jalgadelt pühkimine oli märgilise tähendusega. Pikk meresõit häälestas hoopis teisele, rahulikumale lainele. Päikseline päev Hiiumaal algas kauni hetkega Pühalepa kirikus, kus täiesti ootamatult olid uksed avatud ja lahke perenaine meid vastu võttis nagu kaugeid külalisi, keda ammu oodatud. Vaatasime ringi kunagises Suuremõisa mõisakompleksis, kuhu täna on mahtunud kaks kooli ning kus käis vägev remont.
Esimeseks öömajaks oli Tondilossi külalistemaja Käinas, kus lahke pererahvas juba päevasel ajal meile toad kätte juhatas ja edasisi soovitusi päeva veetmiseks andis. Läheks vist pikaks, kui kõiki neid kauneid paiku ja vaateid püüda kirjeldada ja edasi anda. Ent siiski mõned märksõnad Sõru sadam, Kassari, Sääre tirp, Orjaku sadam (õhtul käisime seal pannkooke maasikamoosiga söömas, mmm, kui hea!) ja võrratult ilus ilm...
Teisel päeval saime tunda suve veidi vesisemat ja jahedamat poolt. Siiski ei jäänud ükski vaatamisväärne koht seetõttu külastamata. Oli tuletornide päev - Kõpu, Ristna, Tahkuna. Reigi kirik ja surnuaed. Mänspe kabel ja Vanajõe org - millised imelised suured mustikad seal olid ja enamus meist ka sinna maha jäi! Aga sõrmed ja suud said igatahes siniseks:) Õhtuks jõudsime Kärdlasse ning vihmasadugi taandus. Ööbimiskohaks võrratu Kivijüri külalistemaja. Mõnusalt soojas ja sumedas augustiõhtus seadsime sammud Kärdla lauluväljakule Kukerpillide kontserdile. Oli tõeliselt rahvalik üritus, lausa laulu- ja tantsupidu!
Laupäeval ootasid avastamist Kärdla ühepäevakohvikud. Et aga jaksaksime pea terve linna läbi kõndida, selle eest hoolitses külalistemaja perenaine fantastilise hommikusöögiga. Kohvikutepäev ületas kõik ootused ja tekitas isu järgmisel aastal tagasi tulla.

Kõpu tuletorn

Ristna tuletorn

Tahkuna tuletorn

Imeline suvi

Imeline suvi! Hiiumaal. Vanajõe org

Säravvalge Kõpu tuletorn sinitaeva taustal

Taamal terendab Sääre tirp

Pühalepa kiriku vitraaž

Kassari kabel

See on tõepoolest Eestis. Sõru sadamas asuv Sõru muuseum. Meretagune värk:)

Suurepärane Sõru sadama kompleks