Üksinduse kiituseks

Mulle meeldib üksi olla. Saan iseendaga hästi läbi ja mulle meeldib see seltskond😁

Jaa, ma armastan oma meest ja ta lausa meeldib mulle endistviisi😍, naudin väga tema seltskonda, aga üksinda on väga mõnus! Sama lugu sõbrannaga ning teiste lähedastega. Mul on hea meel, et nad kõik mu elus olemas on. Aga vajan väga ka hingamise ruumi, isiklikku ruumi, oma aega, omaette olemist.

Mõned inimesed on väga väsitavad ja võtavad palju energiat. Siis on pärast kohe eriti palju enesekogumise ja üksiolemise aega vaja...

Veidi igavust, palun!🙂

Ma ei saa aru inimestest, kellel on (pidevalt) igav! Ei mõista! Mul ei ole mitte kunagi igav. Alati on midagi teha või mõelda või... Vahel tahaks kohe, et oleks igav või tekiks tunne, et mida nüüd ette võtta😊

Enamasti on nii, et teen "peab" asjad ära ja siis muud ei jõuagi, seda mida tahaks ja sooviks või mida hing päriselt ihaldab... See on tegelikult kurb... Elu pole ju ainult selleks, et kõik kohustused saaksid täidetud ja teiste soovid rahuldatud...

Nii et minu pisike, tagasihoidlik soov on: veidi igavust, palun!😀

"Minu Valga"

Kuido Merits.
Minu Valga: linn, mis ei mahu ühte riiki.
Petrone Print 2024
280 lk.
(Minu-sari)

Kuna mul lugemisega on viimasel ajal jälle (väga) kehvasti, siis seda raamatut venitasin ka nii nagu andis. Tirisin mitmeks nädalavahetuseks maale kaasa, kus lugesin korraga max 2 lk, sest uni ju tuli peale... Ega mujal ka parem seis polnud... Nüüd lõpuks tahtsin teha lõpuspurdi, mis päädis samuti unehõlma vajumisega. Siiski, olles tunnikese tukkunud sain järje peale ja peaaegu ühe jutiga lõpuni. Au ja kiitus iseendale😜

Raamat iseenesest oli ju loetav. Eks ta läbi kohaliku omavalitsuse prisma oli, aga kuna autor ise oli selles vallas sees, siis pole ka midagi imestada.

Olen ise üsna mitmeid kordi Valgas viibinud. (Tervitused siinkohal Karinile!) Seega linn laias laastus teada, nii et tuli palju tuttavat ette.

Väljakirjutused aga ikka minu stiilis😝 Võtke heaks või pange pahaks 😆

Hittloo "Depressiivsed Eesti väikelinnad" sõnade autori Leslie Laasneri peas olevat skandaalsed lauluread hakanud tõenäoliselt idanema just Valgas, kus mees suvitamas käinud ning kus "õhtul pole mitte kuhugile minna". Omalt poolt kinnitan rohkele elukogemusele tuginedes, et depressiivsus ei vali kohta, vaid asub inimese sees. Raskemeelsus võib sind samahästi või veelgi tõenäolisemalt tabada suurlinnas, sealset üksindust või läbipõlemist tundes ja tajudes.

Mis mulle tõepoolest arusaamatuks jäi, oli Saara pidev jutt, et tal on kiire ja pole aega. Ta ei elanud New Yorgis või Hongkongis, Tokios või Shanghais, hoopis Valga vallas. Sellestki hoolimata ütles kolleeg endal alalõpmata kiire olevat - olgu siis hommikul, päeval või õhtul. Ta mõtles selle kohta isegi lühendi välja: eoa (ei ole aega)

Nii või teisiti, töönarkomaania on tõsine asi. Vähemasti mind on sellest sõltuvusest säästetud, eriti kui Saaraga võrrelda. Naisterahval oli ülimalt rikas sisemaailm, palju huvitavaid hobisid ja kõike, sealhulgas pereelu (abikaasa ja lapsed kaasa arvatud), neetud töö ja lõputu kohusetunne (mida oleks jagunud kümnele - ei, mitmekümnele! - inimesele) ei andnud talle aga kuidagi asu, röövides hinnalist aega.

Elu oli näidanud, et jäägitut pühendumist ei hinnata, vaid võetakse enesestmõistetavalt. Ise võtsin sisimas seisukoha, et Saara kombel endale lisatöid ei võta, täidan vaid elementaarseid kohustusi, vastasel juhul olen peagi läbi põlenud, stressis ja kriisis.

Nii palju siis Valga teemadel 🙂

Saama peal väljas🙂

Naeran endamisi, et mina olen ikka saama peal väljas 😆 Kui teised rajavad endale iluaedu, istutavad roose ja kujundavad kiviktaimlaid, siis mind see kõik absoluutselt ei kõneta. Jaa, muidugi, on ilus, ei väidagi vastupidist, aga ma ei viitsi! Ilu ju patta ei pane! Mina olen tarbeaia inimene. Et oleks midagi oma aiast võtta ja lauale panna. Nii et ikka saama peal väljas 😉 Möödunud aastast jäi nii palju kartulit järele, et polnud seda kuhugi maha pista🤭 Nüüd on iga põõsa all pisut kartulit🤣 Viimastele valasin veel kunagise naabrimehe soovituste kohaselt vett peale, et saada n-ö väetist. Oi, seda viga enam ma ei tee. (Rahu su põrmule, hea naabrimees!) See jõledalt haisev löga ajas mu südame pahaks. Pärast oli veel kaua aega see "aroom" hingamisteedes. Aga väetatud mõned taimed sellega said. Loodan, et oli abiks... Siiani ei ole olulist vahet väetamata taimedega märgata😝

Aga tänavu oli (on) hea maasika aasta. Aiamaasikad - neid pole oma aiast aastaid niiviisi korjanud. Tahtsin kevadel maasikamaa uuendada, värskendada. Korralikud vaod või peenrad teha. Praegu on üks suur umbe kasvanud lahmakas. Aga jäin oma plaanidega hiljaks, maasikad juba õitsesid ja siis ütlesingi, et las jääda selleks suveks (aastaks) veel. Muud midagi pole nende heaks teinud, kui pilguga paitanud ja hea sõnaga maininud 😇. On olnud abiks🙂 Isegi sügavkülma olen saanud oma aia maasikatest täita. Eriti ei ole sel aastal neid ostnudki.

Nüüdseks on juba mustsõstrad valmimas, esimene saak kogutud. Tikrid ja punased sõstradki otsapidi küpsed. Tegelikult on täitsa augusti alguse tunne. Oma 20 päeva varem on kõik asjad valmis.

Fotodel minu imeline maasikasaak 😍

Varsti, õige varsti on lootust ka suvikõrvitsale. Herned ja oad õitsevad mõnusalt. Eile sai esimesed kartulid võetud. Eks nad ikka veel pisikesed ole, aga sekka sattus mõni päris asjalik isend.

Lugemisega on kehvasti

Olen kuidagi rajalt maas... ja ei saa ree peale...

Mitmed raamatud olen raamatukokku lugemata tagasi tarinud ja need, mis käes, ei edene ka kuidagi...

Võin ju rääkida kevadtöödest ja kevadväsimusest. Nüüd juba suur suvi käes! Aga ikka seesama jaur : pole aega! No aga aiatööd ju! Seegi igasuvine joig - "kablutan maa ja linna vahet, aina üks "tulekustutamine" mõlemal pool. Nautimise hetki ei ole, aina töö ja töö." No mis teha, ei mõista inimene puhata. Vaja seda kunsti veel õppida!

Puhkamise juurde kuulub minu mõistes ka lugemine. Ehk lugemine = puhkus😇

Aga need minu (uneajast) varastatud lugemise hetked päädivad magama jäämisega. Raamat kukub ninale ja kogu lugemine😝 Oi, ühel päeval, kui ma linnas olin, siis lugesin hommikupoolikul oma 30 lehekülge ühe jutiga! Oli see vast õnnis tunne. Lausa uskumatu lugu!

Meenub, et kunagi oli mul lausa suvelugemiste rubriik 😮 Lugesin rongi peal, kui maa ja linna vahet sõitsin. Nüüd nagu ei viitsi raamatut vedada, muud träni on nii palju. Ja ikka nagu õiget tahtmist ka ei ole...

No paar raamatut ikka olen läbi lugenud... Üritan need siiski ära ka kajastada millalgi ehk...