24. mai 2024

"Petlikud pisitraumad"

Dr. Meg Arroll "Petlikud pisitraumad: kui ei saa aru, mis on valesti, kuid miski ei tundu päris korras olevat". - Tallinn: Äripäev, 2024. - 304 lk.

Raamatu tagakaanelt (või kust iganes, ei mäleta enam täpselt) lugesin:

"Dr. Meg Arroll, pikaaegse kogemusega käitumispsühholoog (ja akadeemik), aitab kolmsesammulise TTT-lähenemise - teadvusta, tunnista, tegutse - abil mõista oma vaimseid väljakutseid, ületada pisitraumade mõju ja kasvatada emotsionaalset vastupidavust."

Psühholoogiline eneseabiraamat, mida hakkasin suure hoo, innu ja vaimustusega lugema. Ent ühel hetkel avastasin end taas "psühholoogilise jura" keskelt🤭🤔 Nokkisin siiski veel siit ja sealt. No täitsa toredaid ja asjalikke mõttekesi sattus ette. Ma ei tea, mida ootasin või ette kujutasin...

Aga mõned nopped, mõtteterad siis:

...kuigi pisitraumad ei ole sinu süü, oled sina ainuke, kes saab nendega midagi ette võtta.

...mõne lapse vanemad tunduvad olevat tulnukad ega ole üldse oma laste moodi. Ekstravertne isa veab oma poega igale jalgpallimängule ja igasse skaudirühma, samas kui poeg tahab ainult teki all taskulambi valgel jutte kirjutada. Keegi ei nimetaks seda halvaks kasvatuseks ja ilmselt paljud ütleksid, et laste surumine mugavustsoonist välja on kasulik. Uuringud aga näitavad,et selline ebakõla võib kiindumustundesse tekitada mõned väiksed kriimud. Tegelikult on asi selles, et me tahame, et meid armastataks ja aktsepteeritaks sellisena nagu me oleme - tingimusteta.

... "Ma oleks siis õnnelik, kui..." Mitu korda on see mõte sulle pähe turgatanud? Kui teenid pisut rohkem raha, kui sind edutatakse, kui leiad ideaalse elukaaslase, kui sul on lapsed...  jne ... jne. Ma nimetan seda püüdluste oravarattaks. Kui püüdleme kõigi nende saavutuste või elu verstapostide poole lakkamatult rügades, siis tegelikult vaevleme nagu oravad rattas. See on igikestev, lõputu ja ääretult kurnav, kui me just ei astu julget sammu ja hakka keskenduma sellele, mis on praegu, mitte sellele, mis tuleb kunagi.

...ohtratest teadusuuringutest on teada, et emotsionaalne kirjutamine ja päevikupidamine võib toimida teraapiana.

...me ei peagi pidevalt õnnelikud olema...  Kohe, kui annad vabaks soovi olla kogu aeg õnnelik, saad hakata elama autentset ja hetkes kulgevat elu. Seeläbi saab luua elu, kus rahulik ja sügav rahulolu on sinu jaoks norm, mitte hedonistliku jooksulindi tõusud ja mõõnad.

Madal emotsionaalne kirjaoskus on muutunud laialdaseks ning see on kahjulik, sest inimestena peame kogema ja väljendama laias ulatuses emotsioone ning leppima, et tunnete tundmine on täielikult okei.

Me vajame emotsionaalset mitmekesisust sama palju, kui meie kehad vajavad neid triljoneid organisme, kes meie soolestikus paiknevad.

Sõprus peab andma energiat ja rahustama, mitte sinust elu välja imema.

22. mai 2024

Niisama - ajast ja elumärki

22. mai. Milline ilus kuupäev! On mu vanemate pulma-aastapäev. 58 aastat tagasi nad abiellusid. Päris elus nad aga kuldpulmadeni ei jõudnudki. Pisut üle aasta jäi puudu. Isa väsis enne ära ning läks taevastele radadele...

Ilmarindel on toimunud tormilised muutused. Kui kuu aja eest oli meil talv, lund oma 25 cm ja sai lumememme teha, siis tänaseks on toimingas õitsemist lõpetamas, õunapuud alles hakkasid ja tundub, et varsti ka lõpetavad õitsemise. Sirelid, kastanid, isegi juba pihlakad õitsevad... Meil on täiega suvi! Ei tea, kas päris suveks ka jätkub?!? Maarajoonides on muidugi tunduvalt soojem kui Tallinnas. Täna tulin aiatöid tegema. Ja kui linnas tundus kerge jope igati õige valik, siis siin kiskusin selle kohe maha. Lühikesed püksid jalga ja tegudele! Aga siis kohe olid jälle sääsed platsis. Ja ikka kohe karjakaupa korraldavad siin kambakaid 😝 Aga siiski ühe maalapil sain peenardatud, mõned seemnedki mulda torgatud. Teine lapike on veel kobestada vaja ja kartul ootab ka mulda saamist. Igatahes selline nädala keskel aias toimetamine on väga mõnus vaheldus kontoritööle. Tegelikult tahaks igal õhtul praegu õues olla ja aias nokitseda. Nädalavahetusest (loe: laupäevast) üksi ei piisa... Pühapäeval sai aeda võrkkiik üles pandud, aga seal mõnuleda enam aega polnud. Linnakodus üritasin rõdu mõnusaks paigaks muutma hakata, aga jäi pooleli. Kui tuhin pealt ära läheb, siis jääbki pooleli...

Selline mõtteuit siis tänaseks.











14. mai 2024

Kevadine tulbiilu😍

Kui siin ühel päeval rääkisin ohtratest tulpidest (maa)koduaias, siis miskipärast ei raatsinud ma ühtegi pilti panna. Teen siinkohal nüüd vigade paranduse. Tadaa! Palun väga - siin nad on, mõned jäädvustused: 







 

11. mai 2024

Laupäev, emadepäeva laupäev

Nagu pealkirjast nähtub, on käes laupäev ja juba 11. mai.

Nii kui aprilli viimane kuupäev kukkus, lõppes ka mu blogimise ind🤭 Õigupoolest indu isegi oleks, aga ei olnud enam seda kohustust, mille endale aprillis panin. Tegelikult selline väike sundus on isegi hea. Leida igas päevas midagi sellist, mida esile tõsta, mis kõnetab, mida tahad jagada. Muidu hakkab kuhjuma ja kui tekib kirjutamise hetk, siis võib hoopis tühimik tekkida... Aga! Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Hoopis sellest, et eestlased (või üldse kõik?) armastavad eriliselt laupäevi. No nagu täna, et emadepäeva laupäev või nii😀 Aga tõsiselt rääkides, siis on meil ju nt jõululaupäev tähtsam kui jõulupüha ise, samuti jaanilaupäev tähtsam kui jaanipäev. Ja vana aasta (iiv!😆) on tähtsam kui uus aasta.

Loodus on nädalaga palju edasi arenenud. Ma ei mäleta, et meil kunagi aias nii palju tulpe oleks olnud... Kust need küll tulid, küsin ma? See on muidugi väga tore ja ilus!

Praegu ongi mu meelest kõige ilusam aeg - see õrn rohelus, vahtra kollased õied, sädistavad linnud, kevadlillede värvikirevus... Lausa hingemattev.

Täna oli tõhus tööpäev. Surnuaias koristamas ja lilli istutamas. Tuul tahtis küll kõrvad ja mõistuse peast viia. Lehtede laiali puhumisest rääkimata. Kodus puhastasin küüslauku, et saaks need maha panna. Õhtusöögiks taas kartuli-hakkliha vorm.

Ja Eurovision on nüüd ju! Ja päikese magnettormid. Nautigem!