24. mai 2024

"Petlikud pisitraumad"

Dr. Meg Arroll "Petlikud pisitraumad: kui ei saa aru, mis on valesti, kuid miski ei tundu päris korras olevat". - Tallinn: Äripäev, 2024. - 304 lk.

Raamatu tagakaanelt (või kust iganes, ei mäleta enam täpselt) lugesin:

"Dr. Meg Arroll, pikaaegse kogemusega käitumispsühholoog (ja akadeemik), aitab kolmsesammulise TTT-lähenemise - teadvusta, tunnista, tegutse - abil mõista oma vaimseid väljakutseid, ületada pisitraumade mõju ja kasvatada emotsionaalset vastupidavust."

Psühholoogiline eneseabiraamat, mida hakkasin suure hoo, innu ja vaimustusega lugema. Ent ühel hetkel avastasin end taas "psühholoogilise jura" keskelt🤭🤔 Nokkisin siiski veel siit ja sealt. No täitsa toredaid ja asjalikke mõttekesi sattus ette. Ma ei tea, mida ootasin või ette kujutasin...

Aga mõned nopped, mõtteterad siis:

...kuigi pisitraumad ei ole sinu süü, oled sina ainuke, kes saab nendega midagi ette võtta.

...mõne lapse vanemad tunduvad olevat tulnukad ega ole üldse oma laste moodi. Ekstravertne isa veab oma poega igale jalgpallimängule ja igasse skaudirühma, samas kui poeg tahab ainult teki all taskulambi valgel jutte kirjutada. Keegi ei nimetaks seda halvaks kasvatuseks ja ilmselt paljud ütleksid, et laste surumine mugavustsoonist välja on kasulik. Uuringud aga näitavad,et selline ebakõla võib kiindumustundesse tekitada mõned väiksed kriimud. Tegelikult on asi selles, et me tahame, et meid armastataks ja aktsepteeritaks sellisena nagu me oleme - tingimusteta.

... "Ma oleks siis õnnelik, kui..." Mitu korda on see mõte sulle pähe turgatanud? Kui teenid pisut rohkem raha, kui sind edutatakse, kui leiad ideaalse elukaaslase, kui sul on lapsed...  jne ... jne. Ma nimetan seda püüdluste oravarattaks. Kui püüdleme kõigi nende saavutuste või elu verstapostide poole lakkamatult rügades, siis tegelikult vaevleme nagu oravad rattas. See on igikestev, lõputu ja ääretult kurnav, kui me just ei astu julget sammu ja hakka keskenduma sellele, mis on praegu, mitte sellele, mis tuleb kunagi.

...ohtratest teadusuuringutest on teada, et emotsionaalne kirjutamine ja päevikupidamine võib toimida teraapiana.

...me ei peagi pidevalt õnnelikud olema...  Kohe, kui annad vabaks soovi olla kogu aeg õnnelik, saad hakata elama autentset ja hetkes kulgevat elu. Seeläbi saab luua elu, kus rahulik ja sügav rahulolu on sinu jaoks norm, mitte hedonistliku jooksulindi tõusud ja mõõnad.

Madal emotsionaalne kirjaoskus on muutunud laialdaseks ning see on kahjulik, sest inimestena peame kogema ja väljendama laias ulatuses emotsioone ning leppima, et tunnete tundmine on täielikult okei.

Me vajame emotsionaalset mitmekesisust sama palju, kui meie kehad vajavad neid triljoneid organisme, kes meie soolestikus paiknevad.

Sõprus peab andma energiat ja rahustama, mitte sinust elu välja imema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar