"Oled lõpuklassi tüdruk igavesti"

Tiia Kriisa. Oled lõpuklassi tüdruk igavesti

Nii äge on vahel sattuda mingite raamatute otsa, mida nagu otseselt polegi plaaninud lugeda, aga juhtuvad kätte, nii poolkogemata, ja siis loed ja naudid... Ja nii palju on põnevaid inimesi! Tihtipeale tead ju nime ja millega umbkaudseltki inimene tegeleb, aga ei midagi rohkemat... Ja siis hakkab hargnema! Aa-haa, nad on sugulased, oo, ma ei teadnudki, et nemad ka kuidagi sedakaudu seotud on jne, jne. 

Just üks selliseid oli raamat Tiia Kriisast, mis on õigupoolest tema päevik või katkendid päevikust. Sissepoole vaatav, mõtlik, pisut melanhoolse varjundiga... Mõtlen, et 90ndate alguses oli Kriisa viiekümne ringis ja ta toonitab sageli, kui vana ta on. Mina olen praegu samas eas, kui tema toona, ja ma ei tunne end absoluutselt vanana. Vahel võin ju naljaga pooleks öelda, et ah ma vana inimene, ei tea noorte asjadest midagi, aga enamjaolt tunnen nii, et ma ju nõnna noor, mis te minult ootate, ma ei tea veel midagi😂😛

P.S. Lugemisega päris lõppu ei jõudnud, enne tuli raamat raamatukokku tagastada...

Enese maandamine

Hing kargas jälle täis! Teist päeva on inimene (kallis kolleeg!) tööl ja mul on nii kõrini, et tahaks karjuda!!! Lihtsalt peab mölisema* kogu aeg. Kogu aeg kommenteerima oma tegevust, kõva häälega ette lugema kirju, uudiseid, kommentaare jne jne. Hulluks ajab!!! Nii hea rahulik, vaikne ja mõnus töömeeleolu oli eelmisel nädalal. Nüüd on pidev motivatsiooni maha kiskumine, negatiivne lihtsalt voolab pidevalt laviinina peale. Ainult see, mis tema mõtleb, arvab ja ütleb see on õige. See on karjuvalt ebaõiglane. Ma ei kannata enam välja! Midagi peab muutuma. Suveni, puhkuseni ehk suudan veel välja vedada (hambad ristis), aga sügisel nii enam jätkata ei saa!!!
Krt*, miks peab kogu aeg sinu tahtmise järgi tegema?!? See, mis sind huvitab, ei huvita mind! Niipea, kui mina hakkan oma soovitusi jagama, ajad sa kohe sõrad vastu!
Nt. Allahinnatud pagaritoodete ostmine. Mitte iialgi ei osta ma allahinnatud leiba! Ma ei taha tahket leiba! Mulle on oluline selle värskus, pehmus, LÕHN! Ja need mõned sendid ei päästa midagi! Koonerdamine ei ole kokkuhoid!
Vaata iseennast! Sa tahad kogu aeg olla parem ja targem ja... Aga ei ole ju! Targem annab järele, aga sina ei tee seda kunagi!!!
Ma (ja/või inimene üldse) ei pea kõigega kursis olema. Kui miski huvitab, siis viin ennast kurssi. Ei saa ennast killustada ja lõhkuda nii paljude asjade ja infoga...

Pidevalt käib tüütamine, pommitamine küsimustega stiilis - mis siis kui..., kas see või too ka seda või mida... Hulluks ajab! Ei tea, ei tahagi teada, ei huvita!
Ma tahan lihtsalt vaikselt ja rahulikult oma tööd teha, oma pisku palga kätte saada, muud midagi... Töö ju mulle meeldib, aga sotsiaalsed suhted ahistavad...

*P.S. Palun vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast! Ma tavaliselt ei kasuta selliseid sõnu, aga olin hirmus rööpast väljas, kui seda teksti kribasin...

Pühapäev, 22.5.22

Nii tahaks, et tänasest ilusast kuupäevast jääks märk maha... Aga ei ole hetkel mingit kandvat või ilusat ideed, millega seda jäädvustada ja kaunistada...

Kui, siis seda, et maarajoonides on kevad ka täiesti jõudsalt edenenud - võlill kollendas ja naat lokkas; kägu kukkus ja ööbik laksutas; paar peenartki sai tehtud, muruniiduk välja aetud ja esimene tiir aialegi peale; kolmas ja neljas nurmenukukorje ka läbitud (hakkab ehk aitama ka ja karta on, et järgmiseks nädalavahetuseks on ära õitsenud, kui siin nii kuuma ilma lubatakse), aga praegu neidki palju-palju.

Pildistamiseni ei jõudnud... nuuks! Õnneks on varust võtta paari aasta tagune jäädvustus:

Vanematel oli täna pulma-aastapäev, toona oli 22.05.66, täna 22.05.22. Kahjuks küll ilma isata, juba 7 aastat. Käisime täna ta haual, ema viis meelespäid - äraunustamind-lilli. Milline imeline nimi lillel!

Kirikutes tähistati täna Rogate - palvetage - pühapäeva ja pühapäeva teemaks oli "Südame kõne Jumalaga".
Kasutan siinkohal Arne Hiobi mõtisklusest üht lõigukest:

"Miks on vaja palvetada? Palve taotleb üleloomuliku maailma sissetungi meie hinge, mistõttu palve tähtsusest on ka väga palju räägitud. „Mõned inimesed ei soostu palvetama enne, kui on saanud veendumuse, et Jumal on tõepoolest olemas. Niisuguse meelestatusega on võimatu siseneda palvepühamusse. Pistik tuleb torgata vooluvõrku ja alles siis pääseb vool liikuma. Läbi palveühenduse kohtub inimene elava Jumalaga. Seejärel kingib Jumal usu,“ kirjutab Frederik Wislöff („Meie Isa palve“. 2004: lk 19).  /.../
Palve tähendab meile ülestõusmist surnuist – suundumist vaimus taevastele radadele, kus võime kohata ülestõusnud Jeesust. Palve toob kogu jumaliku „maailmaprogrammi“ meile lähedale ja võimaldab lahendusi meie isiklikus elus."

Ei taha tulla see meie kevad

On 17. mai. Ilus kuupäev. Aga ilm ei anna kuidagi mai mõõtu välja. Täna hommikul oli suisa külm! Ei saanud kõndideski sooja.

Nädalavahetusel siiski oli päikest (ja ka vihma!), aiatöid tehes sain naha märjaks, aga samas oli tuul külma kandi pealt, nii et pidevalt pidin jope selga tirima, kui aiast õue peale läksin.

Mul oli kohe mingi kinnisidee, et täna pean ühe postituse tegema. Juba pool maid läbi ja rohkemgi veel, aga mina siin uimerdan... No tegelikult on jälle (!) see kiire-kiire kallal, et on tähtsamaid asju (kuid kas see ka päriselt nii on, küsin ma nüüd kriitiliselt!?) Ja samas on selline jõuetus kallal - ei taha, ei viitsi... No tööl käimisest ma ei hakka rääkimagi, kuidagi nii kõrini on kõigest, kui keegi pakuks praegu mingit varianti, siis ... jah, eks siis vaataks ja mõtleks ja kaaluks... Üldse ei ole mingit motivatsooni, isegi kodustes tegemistes mitte. Koristada? - Milleks? Kellele? Küpsetada - Miks ometi? Söögitegu - Juudas Jeremija! - miks sellega pean end vaevama? Triikimine? Akende pesu? Potipõllundus? Jne. Maivõi!

Jaa, täna võin endale siiski õlale patsutada, suutsin ennast kokku võtta ja pisut koristada, ühe akna puhtaks pesta, isegi köögikardina ära vahetada ja ka ühe masinatäie pesu pesta (see on muidugi eriti suur töö😂).
Söögitegu piirdus eilse toidu soojendamisega. Ja näe - siin ma nüüd siis juba blogingi!😀 See oli ka üks päevakorra punkt😛

Avastasin ühe huvitava taime:

Põldosi = equisetum arvense = common horsetail

Ikka vist mingi osjaline on, arvasin. Ja ongi, tuleb välja - põldosi (ld. k. equisetum arvense; ingl. k. common horsetail). Pole justkui varem kunagi tähele pannud, et raudteel kasvab... Kui vanaks peab inimene saama, et asju märkama hakata?!?😏 

Terve rida põldosja, nagu kartulivagu😉

Ristilaps kinkis emadepäevaks. Armas!