Suur Reede

Suur Reede.
Päev täis vastuolulisust. Päev, mil seisame silmitsi surma reaalsuse ja tõsidusega. Või peaksime seisma, sest see on Suure Reede sisu. Kindlasti on neid, kes peavad tänast lihtsalt vabaks päevaks, üheks paljude seast. Võib-olla ka tööpühaks, sest suur kevad on käes ja nii palju on töid teha, ei saa ju aega mingile pühale raisata...
Ometi vajame elus järelemõtlemise hetki, enesesse vaatamise hetki, vaikuse hetki... Selleks on täna just sobiv aeg.
Süüvida Suure Nädala sündmustesse, Kristuse kannatuslukku, elada vaimus läbi see teekond. Sellel on puhastav ka kirgastav toime. Igatsen osa saada Suure Neljapäeva õhtusest vesprist või liturgilisest õhtupalvusest ja armulauaosadusest. See on minu jaoks kannatusaja ja Suure Nädala kõige imelisem osa. See puudutab mind eriliselt. Juba aastaid. Piiblitekstid vahelduvad teemakohaste kirikulauludega - see on vägev jutlus ilma jutluseta teenistusel. Ja siis on litaania palve. Ja kulminatsioonina Püha Õhtusöömaaja osadus, mille mälestuspäev Suur Neljapäev ka on.
Kirik on imeliselt turvaline paik. Ka surm ja lein leiavad siin lohutuse. Käies vaimus Kristusega kaasas ristiteed on ometi võimalik sellest raskest sündmusest leida rahu ja kirgastumist, ennekõike aga Ülestõusmise Rõõmu ning teadmist - minu eest! Tema läbi olen mina lunastatud ja vaba, miski ei saa mind lahutada Tema armastusest.

Meie ühiskonnas on surm justkui tabuteema. Sellest ei taheta rääkida, sellest ei taheta kuulda.
Oma lugemiste pagasist võtan Epp Petrone mõtte:
"Mu meelest tavatseb Ameerika kultuur täiesti eitada seda, et iga elusolend lahkub kord. Loomulikult, kui see juhtub, toimub korralik ärasaatmine. Aga enne seda on surma mainimine ja paljuski kogu vananemisprotsessi tunnistamine tabu."
Ja juba eelmisest sissekandest Kristin Aavakivi tõdemuse:
 ""Näiteks tänapäeva fotograafia. Mis te arvate, kui palju seal on loomingut? Kõik tehakse arvutiga, iga väiksemgi korts silutakse ära, aga see on nii võlts! Ülistame noorust ja peidame vanadust. Samas ongi kogemused need, mis elu rikkaks teevad," ütles Aime mõtlikult.
"Elame ühiskonnas, kus surmal pole kohta," mõtlesin teda kuulates. Kõik on igavesti noored ja kõige tähtsam on meelelahutus. Kui hakkab igav, tuleb lihtsalt uus liivakast leida, ehk seal on lõbusam."
Ent kõik päevad ei ole ühesugused. Elu ei ole ainult lust ja lillepidu, "fun" ja meelelahutus. Enamasti tuleb kõik hea ja ilus läbi katsumuste, kannatuste, ootamise. Aga see on siis puhastunud ja karastunud. Ja vahel on ootus parem, kui see, mida oodatakse. Sellisele tõdemusele jõudis ka filmis "Õlimäe õied" ema Ksenja, kes ootab jõudmist Suurde skeemasse ehk täielikku vaikusesse.