Lugemiselamus

Üks viimase aja lugemiselamusi on minu jaoks Malle Pärna raamat "Minu elu hetked". Üle hulga aja kohtusin taas raamatuga, mida tahaks päriselt endale, sest peaaegu tervenisti tahtnuks kõik väärt mõtted enda jaoks üles kirjutada. Ei jõudnud:) Enne sai laenutähtaeg otsa:) Oli tore kohtuda ääretult sümpaatse inimesega, tema mõtete ja tunnetega, elu hetkedega. Paljuski tundsin sarnasust, hingesugulust, äratundmist, et ma pole ainus "imelik", kes nii mõtleb.

Mõned mõtted ma siiski üles kribasin ja nüüd ka siia kopeerin:

„Ärge hakake liiga vara täiskasvanuelu elama, olge võimalikult kaua lapsed, sest lapsepõlve ei saa te iial tagasi, täiskasvanuelu jõuate pärast kooli elada tüdimuseni.“

See on nii hea soov, et tahaks kahe käega alla kirjutada! Nagu ka järgnev mõte.

 

"Mehed ja naised peaksid minu meelest kuidagi harmooniliselt koos eksisteerima, sest inimene kui mõiste koosneb mehest ja naisest. „Meheks ja naiseks lõi ta tema,“ütleb Piibli loomislugu, mis on nagu sissejuhatus inimese elufilosoofiasse.
See, et meie maailm soorollides ja vahekordades kuidagi sassi on läinud, näitab inimese mandumist või mingi inimeksistentsi vormi pankrotti."

Ja veel kooli ja tänapäeva noorte teemal. Lugesin seda just vahetult enne emakeelepäeva, seega väga puudutas mind:

"...Oli õpilasi, kellele ma väga meeldisin, ja oli ka neid, kellele ma ei meeldinud. Püüdsin inglise keele kõrval juhtida nende tähelepanu ka eetikale, emakeele ilule ja kõne selgusele. See viimane on meie praeguse noore põlvkonna kõige nõrgem koht. Nad räägivad mingit oma keelt, millest pole enamasti üldse võimalik aru saada. Kõne tempo on ülikiire ja kõik häälikud sulavad kokku, ei eristu üksteisest. See on nagu mingi uus aktsent. Ka rääkisid nad väga vaikselt, peaaegu ilma hääleta, kuhugi kurku või ninasse. Maalisin tähed tahvlile ja lasksin neid hääldada nii, nagu nad peaksid kõlama, et a on ikka a ja o on o, mitte midagi vahepealset. Ja püüdsin neid õpetada oma häält kasutama, mitte ümisema.

Enamiku laste käekiri oli kohutav. Ent siiski oli üksikuid, kellel oli ilus käekiri ja korralikud vihikud. Igas klassis oli umbes viis õpilast, kes panid tunnis tähele, õppisid ja said aru.
Usun, et liialdamine televisiooni, interneti, mobiiltelefonide ja  eriti arvutimängudega on paljudel noortel suure osa ajupotentsiaali lihtsalt ära kustutanud. [Ja siis on omakorda tarvis loovustunde, et arendada loovat mõtlemist jms et õppida taas tundma ja kogema, mis tegelikult on inimesele loomulikult kaasa antud. (Minu kommentaar)]. Kohustuslik materialistlik haridus (ning usuvõhikutest vanemad) on nende elust maha lõiganud vaimse dimensiooni. Nad on nagu ulgumerel kaardita, tüürita ja kompassita hulpivad paadid."

"...Aga tänapäeval vist ei otsitagi lauludest enam mingit sõnumit.
...Ükski vaataja ei tulnud kaebama ei ropendamise ega valju muusika üle. Lõppu lisatud väike rokk-kontsert viis publiku peaaegu transsi...
Nojah, ju ma siis olengi mingilt teiselt planeedilt pärit."

Jah, seda tunnet olen minagi tihti kogenud, et vahel kohe mitte ei haaku selle keskkonnaga ja nende taustsüsteemidega, mis nii-öelda "in" on. Ju siis olen ka mingilt teiselt planeedilt:)

Igatahes - raamatut soovitan vägagi lugeda!