Süda Itaaliast

Vahel on hea aeg maha võtta. Eriti kui sulle antakse veel märku ka. Seekord sai mulle selliseks märguandjaks haigus, palavik, mis tahtis maha murda. Aga ei murdnud ja jäin ellu. Paari päevaga tundsin ennast jälle inimesena ja nüüdseks on taas eluvaim sees ja teotahe peal:) Nii pea aga, kui end paremini tundma hakkasin, ei tahtnud enam niisama olla ja voodis vedelemine ka enam ei paelunud, läksin raamaturiiulist lugemist otsima. Mul on mitmeid raamatuid, mis on erinevaid teid pidi koju siginenud, mida on plaanis "kunagi" lugeda, ent milleni enamasti ei jõua, sest pole lihtsalt sellist aega. Nüüd aga äkki oli. Raamat, mis mulle riiulist käe ulatas, oli Kristin Aavakivi "Süda Itaaliast". See on tõestisündinud lugu noorest Eesti naisest, kelle rinnas tuksub Itaalia süda, kes tänu uuele südamele, aga ka kannatustele ja läbielamistele, eriti aga paljude inimeste toetusele, abile, armastusele ja palvetele, leidis iseenda ja elumõtte.

Ma ei tea, mis põhjusel see raamat mul omal ajal lugemata jäi, on ta ilmunud juba 2009. aastal. Nüüd igal juhul sain taaskord ühe elamuse osaliseks. Vist esimest korda lugesin läbi (ja lausa kaks korda, alguses ja lõpus) ka sellise osa nagu "Autori tänu". Enamasti ju ei tunne neid inimesi, keda seal nimetatakse. Ega ei tunne enamikke selleski raamatus, aga need inimesed said tänu Kristini kirjutatule kuidagi tuttavaks ja omaks.
Lugesin raamatu läbi praktiliselt ühe jutiga, vahepeale jäi ainult üks öö. Oli ladusalt ja huvitavalt kirjutatud, vaid kohati tajusin teatavat katkendlikkust, kui ühest ajast hüpati teise, Eestist Itaaliasse. Nii ei saanud vahepeal aru, millisest ajast on jutt. Aga see selleks, see polegi nii oluline.

Ja nagu mulle ikka kombeks, ei saa ma teisiti, kui pean üles kirjutama mõned raamatust pärit olulised, ilusad või valusad, mõtted:

"Keegi on öelnud, et väikesed mured viivad meid endast välja, suured toovad aga enda juurde tagasi. Kuidas leppida haigusega, mis kõige kallima inimese pikaks ajaks voodisse surub? See nõuab palju kannatlikkust ja alandlikkust kõigilt pereliikmetelt."

""Näiteks tänapäeva fotograafia. Mis te arvate, kui palju seal on loomingut? Kõik tehakse arvutiga, iga väiksemgi korts silutakse ära, aga see on nii võlts! Ülistame noorust ja peidame vanadust. Samas ongi kogemused need, mis elu rikkaks teevad," ütles Aime mõtlikult.
"Elame ühiskonnas, kus surmal pole kohta," mõtlesin teda kuulates. Kõik on igavesti noored ja kõige tähtsam on meelelahutus. Kui hakkab igav, tuleb lihtsalt uus liivakast leida, ehk seal on lõbusam. Ma sain aru, et kogu mu elu oligi just selline olnud."

""Näen, et tänu itaallastele olete elus," vaatas dr Vasar tõele otsa.
Minu lugu oli saladus, sellest ei tohtinud haiglas kõva häälega rääkida. Ravi Eestis oli ammendunud, aga mis edasi? Kes aitaks?
"Ega sotsiaalminister pea teile kontakte otsima," arvas prof Jaan Eha.
Ka hiljem, pärast siirdamist, lükati mind eemale.
"Las suhtleb ise oma Itaaliaga," öeldi nakkusosakonnast, kui viirus mind esimest korda jalust niitis.
Kas meil kõigil tuleb pärast välisravilt naasmist ellujäämise nimel arstiks õppida? Kus on meie, eestlaste hoolivus ja arstide eetika?"

""Mis lolli juttu sa ajad? Jumal päästis sind? Sellist asja pole olemas! Sind päästis eesti rahvas, kes andis sulle raha, ja arstid seal välismaal," rääkis Galja-tädi." Ent ka tädi Galja sai sära silmadesse tänu Kristini eestpalvetele.

"Ma avasin oma südame ja kirjutasin sellest, mida MINA tundsin, ometi pidasid paljud seda usupropagandaks. Mul oli kahju, et ma polnud sündinud Itaalias, kus usk on elu loomulik osa.
"Kui me Rooma tulime, küsis perenaine, mis usku me oleme. Tead, täitsa piinlik, aga ma ei usugi midagi... Ma isegi ei tea, mis usk meil on," tunnistas Evelin.
Ka mul oli piinlik. Koorem, mida õlul hoidsin, ei olnud enam perekeskne, see oli paisunud riigisuuruseks. Tundsin, et mind on omade seast välja tõrjutud, sest ma uskusin Jumalat."
Ja siinkohal kirjutab Kristin Bonzo laulust "Mees ja Jumal", mis on üks vapustavalt sügav lugu ja millest olen siin oma blogis rääkinud ja isegi muusikavideo üles pannud.

"Mõistsin üha selgemini Fiorenza sõnu, et Jumal aitab meid alati, kuid inimesed peavad oma osa ikka ise ära tegema."

Selline "väike" valik siis minu poolt meelevaldselt välja võetud katkendeid raamatust, mis pärinevad üsna lõpulehekülgedelt. Varem lihtsalt unustasin üles märkida kohti, mida jagada. Lihtsalt nii köitis see lugu.
Soovitan soojalt lugeda! Kõik oma mured ja pisikesed hädad tunduvad siis hoopis tühised...