Mõtlesin veidi Aasia suunal silmaringi avardada. Kuigi, jah, ega see ei ole ikka väga minu teetassike...
Eks raamatustki kooru välja, kui teistmoodi ja harjumatu ja võõras see elu ja olemine seal on.
Üha kauem Hiinas elades tajusin, et Hiina on elamiseks üks väga igav paik. See päris Hiina, hiinlaste Hiina, kus indiviidil kohta pole. See monotoonne Hiina, üllatusteta ja emotsioonideta igapäevaelu.
Juhtusin lugema ka ühte vana Kroonikat, kus Tuuli Roosma umbes sama väitis, et hiinlased on emotsioonitud ja kiretud. Oli ju talgi koos oma perega võimalus terve aasta Hiina eluga tutvuda.
Hiinas tuleb pidevalt mõistatada, mida hiinlased ridade vahel öelda tahavad. Mida ikkagi tegelikult mõeldakse. Ei saa salata, et isegi hiinlastele on selline pidev mõistatamine väsitav, kuid nad ütlevad, et ühiskond on juba selline ning siin pole midagi parata.
Raamatust saab palju huvitavat infot ja fakte:
*Pekingi keelteülikool on üks peamisi institutsioone, kuhu välismaalased Hiinasse sattudes esimesena hiina keelt õppima tulevad. Tegemist on kahtlemata kõige rahvusvahelisema ülikoologa terves Hiinas, sest nagu nimigi ütleb, on ülikool orienteeritud peamiselt keeleõppele. Siin võib ühe semestri jooksul kohata ligi 100 riigi kodanikke, kes on rändlindudena üle ookeanide, kõrbete ja mägede siia kohale lennanud. Ajaloo jooksul on siit läbi rännanud enam kui 160 riigi kodanikke. Välismaalaste huvi hiina keele ja kultuuri vastu on viimasel kümnel aastal hüppeliselt kasvanud.
*Hiina on viimasel ajal üha populaarsemaks muutunud. Eriti suur nihe toimus pärast 2008. aastal alanud ülemaailmset finantskriisi, kui Hiinast hakati rääkima kui vedurist. Kommunistlikust agraarmaast oli korraga saanud kapitalistliku süsteemi päästja, sest Hiina riigil ja hiinlastel on nii palju sääste, et nende paiskamine majandusse hoiaks majanduskasvu vee peal. Muide, hiinlastel on sääste ühe elaniku kohta 3500 eurot, mis teeb terve elanikkonna peale kokku rohkem kui kaks Saksamaa majandust.
*Meie kursus oli Eestis esimene, kes hakkas hiina keelt regulaarselt õppima (2003.a. sügisel)
Kuigi märgid jäid mulle suhteliselt hõlpsasti meelde, oli algus raske. Ma ei mäleta, mis ajaks me pidime 500 märki selgeks saama (võib-olla aasta jooksul), kuid nende 500 märgiga ei saanud ma lugeda ühtegi teksti peale õpikukatkete. See ajas mind närvi. Ma kuulasin hiinakeelset raadiot, kuid mitte millestki ei saanud aru. See ajas ka närvi. Ja ma kuulasin väga tihti, nädalas mitu korda, kuid ei mingit tolku. See ajas veel rohkem närvi.
... Kõrgtaseme saavutab Eestis teoreetiliselt kolme, Hiinas pooleteise aastaga (nagu näiteks mina). Kuid isegi kõrgtase ei ole veel see, kus saab erinevatel teemadel vabalt lehti ja raamatuid lugeda ning tele- ja raadiosaateid jälgida - tuleb veel natuke pingutada. See kõik tähendab, et kulub kolm kuni neli aastat, enne kui inimene saab sedavõrd hea keeleoskuse, et suudab meediat jälgida.
Hongkongile - idamaade pärlile - on pühendatud terve peatükk. See on tõeline õppematerjal (heas mõttes!) saamaks ülevaadet Hongkongi ajaloost ja staatusest. Hongkong oli nimelt 1842. aastast Briti võimu alla kuuluv koloonia. Alates 1. juulist 1997 läks aga tagasi Hiina võimu alla erihalduspiirkonnana, mille kohaliku valitsuse pädevusse kuulub kõik peale välis- ja kaitsepoliitika.
Üks omapärane mõte, mis mind tahtmatult köitis:
See liigutus, käe tõstmine ja pliiatsi järele haaramine on valus. Eriti Mi-cha oma, sest ma ei talu täiuslikku naist ja tema edu - aasialiku ilu ja distsiplineeritud tööga saavutatud tarkus ja harmoonia musta juukseseeliku all.
Veel üks tore naisisiku kirjeldus:
Mirjam, kes on kannatlikult juba pikemat aega ukse juures oma silmatorkavalt lilla mantliga oodanud, on viimased kaks päeva nõudnud, et me võiksime ülikoolis koos ühe tiiru teha. Tema emalikult hoolitsev ja kohusetundlik viis asjadega varakult valmis saada on mind alati võlunud. Kui tema on kaasatud mingisse ettevõtmisse, siis võib alati kindel olla, et asi ka realiseerub. Ta on projektide selgroog, tugiisik, kelle erimeelsusi mõistmatult vaatavad silmad on kindluse kehastus. Ei ole liialdus öelda, et tänane väljaminek on tema põikpäisuse triumf.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli hea raamat. Silmaring avardus taas pisut. Ent pean ikkagi nentima, et koduses Eestis on hea olla, ei kipu siit võõraste kultuuride keskele.
