"Minu Prantsusmaa"

Hanna- Maria Laanet. Minu Prantsusmaa: bordoopunase varjundid. Petrone Print, 2024. 224 lk + fotod. Minu-sari 

Loetud. Oli loetav. Kommenteerida suurt ei oska ega tahagi (ja siin pole mingit tagamõtet ega intriigi). Kuna tegemist on suuresti veininduse ja veinipiirkonnaga, siis see teemavaldkond mind eriti ei paelu. Mõned väljakirjutused lihtsalt. 

Olen prantsuse lõunatajad enda jaoks liigitanud kolme kategooriasse. Laisk prantslane. Vinguv prantslane. Tõeline prantslane. (Loe lähemalt lk 51)

Gaby on väga külalislahke ja uurib mult, kas soovin veini juurde ning kas ma eelistan magusat või kuiva. Muidugi kuiva, ma pole kuulnudki, et keegi magusat eelistaks! Eriti veel mõtlen, et mis mõttes - me õpime ju veinindust, kuidas me saaksimegi magusat veini juua. Otsustan siis suurest üllatusesest teema algatada ja ka teistelt uurida, kas neile meeldib magus vein. Tundub, et prantsuse noorte seas on magus ja isegi maitsestatud vein vägagi populaarne. "No siis on küll hästi, et te veinindust õppima läksite, sest teil on, mida õppida," mõtlen ma endamisi naljatledes.

Nende armas kolmeaastane tütar Charlie sööb koos meiega ning ei pirtsuta tavaliselt mitte ühegi koostisosa üle. Aga vanemad ei Anna selleks ka võimalust. Kui tütar natukenegi viriseb, tõstavad vanemad häält. Kord on majas. Laps istugu õigel ajal lauda ja söögu taldrik tühjaks või olgu näljas. Siin ei peeta seda karmiks kasvatuseks, vaid hoopis hädavajalikuks miinimumiks, et lapsed oleksid sõnakuulelikud, manitsetud ja viisakad.

Peaasi, et mõni väike laps või lärmakam turist nende rahu häirima ei tuleks. Erinevalt meile harjumuspärasest kultuurist ei näe siinsetes restoranides peaaegu kunagi lapsi. Pigem on tänavapildis populaarsed neljajalgsed sõbrad. Lastele on siinsetel peredel kohtinguõhtuteks alati lapsehoidja leitud. Kui nautida, siis rahus ja täiel rinnal.

Pineau de Charentes on konjakijook, mis kindlasti suuremat tähelepanu väärib. 3/4 viinamarjamahlast ja 1/4 konjakist kokku segatud  ning seejärel mõni aasta laagerdatud imeline aperitiiviks sobiv magus, kuid äärmiselt värskendav jook võidab kõigi selle proovijate südame hetkega.

See siin on väga ehe ja maitsvate toitudega restoran, aga kogu selle prantsuse köögi kiitmise juures tekib mul päris tihti väljas einestades küsimus - kus on originaalsus?

"Paradiisiaed"

Elena Fischer. Paradiisiaed. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste. Kirjastus Tänapäev, 2025. Sari Punane raamat. 302 lk.

Kolmas Punase raamatu sarja raamat üsna lühikese aja jooksul. Hea. Väga hea! Lõpuni hoiti pinget üleval. Päris alguses ei tahtnud käima minna, oli kuidagi selline argine... Aga intriig oli kohe olemas!

Minu ema suri sel suvel. /.../ Neliteist on vilets vanus ema kaotada.

Ema muidugi ei tulnud. Selle asemel tulid mu esimesed päevad.

Päeval, mil mu ema suri, lagunesin ma koost. Järele jäi ainult täherida, mis oli kunagi olnud mu nimi. Ema hüüdis mind Billie'ks. B-i-l-l-i-e.

Tüdruku pärisnimi oli Erzsébet.

Mulle kangastusid mingid sarnased jooned viimati loetud "Kolm"ega. Kuidas väga noorelt on vaja ise oma eluga hakkama saada ja oma koht leida. Ennekõike aga iseennast leida, a la kes ma olen ja kust ma tulen...

[Vahemärkuseks ja meeldetuletuseks endale, head leiud: Juuste väljalangemine. Sõit autoga läbi Saksamaa lõunast põhja, 14-aastasena!]

Lõpetuseks lisan täiesti kontekstiväliselt paar imepärast leidu, tsitaati:

Ahmed kohe oskas tühjade kätega roose jagada.

Nüüd ei olnud emal igatahes enam midagi kaotada. Aga mis kasu on vabadusest, kui sa oled surnud?

Igaüks teab, et sa ei jõua edasi, kui vaatad liiga palju tagasi. 

P.S. Just äsja lõpetasin lugemise ja olen veel nii tugevalt raamatu sees, selles seletamatus lummuses...

"Minu Belgia"

Johanna Adojaan. Minu Belgia: raamidetagune pilt. Petrone Print, 2025. 208 lk. Minu-sari

Mõnusalt muhe lugemine väga noore inimese sulest, omamoodi kujunemise lugu ja eneseleidmise teekond. Kõik see on aga Belgia kastmes. Nii et muudkui lugema, mis siin ikka kommenteerida 😊

P.S. Eelviimane loetud raamat🙂

"Ei ütlemine teeb vabaks"

Michael J. Tougias. Ei ütlemine teeb vabaks.
Kirjastus Ersen, 2025.
208 lk.

Üks neist raamatutest, mida tahaks öökapi raamatuks ehk siis riiulisse aeg-ajalt sirvimiseks, et endale mõningaid asju meelde tuletada.

Enamik mõtteid, ideid ja nõuandeid ei olnud minu jaoks uued. Lihtsalt meeldetuletus, äratundmine ja kinnitus. Need tarkused on kuidagi naturaalselt minus (mu vereringes) olemas.

Järgnevalt mõned nopped raamatust:

Ma ei kavatse täita kellegi teise päevakavas olevaid punkte ja jätta enda asju tegemata.

Raha, võim ja grupisurve ei saa osta jah-sõna, kui sa joondud enda, mitte teiste sisemise kompassi järgi.

Jäta oma elust välja toksilised inimesed; need, kes ei tundu suutvat kontrollida negatiivset reaktsiooni nii paljudele elu väikestele viperustele. Nende energiaväli koosneb õiendamisest ja kurtmisest (lk 111)

Rubriigist: Ei ütlemine ei ole isekas (lk 134):
Kui tunned sisemist rahu, siis oled paremini teiste abistamiseks valmistunud. Aga esiteks on sul tarvis keskenduda iseendale. 

Iga kord, kui ütled ei palvetele, mis tunduvad koormavad, tekitad aega juurde selleks, et öelda jah sellele, mis on oluline; erilistele inimestele ja sellele, mis sulle korda läheb.

Rubriigist: Ei väikelastele inimestele (lk 192):

Inimesed, kes teevad sääsest elevandi, kuuluvad tohutute ajaraiskajate hulka ja sul on vaja nende suhtes ranget eitavat lähenemist. /.../ Ära neela alla sööta, mis on seatud sinu kaasatõmbamiseks nende dramaatilistesse elusituatsioonidesse, selle asemel jäta nad tähelepanuta.

• Ma ei tunne end süüdi, kui ütlen ei.

• Ma ei lase end survestada tegema midagi, mis ei tundu õige.

• Määrav tegur otsuse tegemisel on küsimus: "Kas see teeb mulle rõõmu?"

• Ma asetan esikohale inimesed, keda ma armastan, ja see võib tähendada ei ütlemist teistele.

• Mul ei pruugi olla alati täielikku kontrolli iga olukorra üle, aga mul on täielik kontroll oma reaktsiooni ja vastuse üle.

• Ma pingutan, et mul ei oleks midagi kahetseda hetkel, kui minu aeg siin planeedil läbi saab. Selle asemel valitseb minus rahutunne, et ma ei hoidnud end tagasi ja andsin endast parima, et täita oma unistused.

"Kolm"

Valérie Perrin. Kolm. Tõlkinud Pille Kruus. Kirjastus Tänapäev, 2024. Sari: Punane raamat. 638 lk.

Paks raamat (üle 600 lk). Põnev raamat. Ootamatute pööretega raamat. 

Sisu ümber jutustama ei hakka. Ütlen vaid niipalju, et: Kolm tähendab siin kolme sõpra. Nina, Adrien ja Étienne. Sõprus saab alguse, kui lapsed on 10-aastased. Ajaliselt kulgeb lugu kaasajas (2017), mil ollakse üle 30sed ja minevikus (lapsepõlves, gümnaasiumi lõpus, noorusajal). Kujunemisromaan, samas põnevuslugu. Inimsuhted. Saatuslikud valikud ja paljastused.

Minu jaoks oli lugu köitev lõpuni. Kuigi võinuks ehk ka kontsentreeritumalt üles ehitatud olla. Aga igav ei hakanud kordagi. Pigem tabasin ennast sellise vana, peaaegu unustatud, tuttava kibeluse käest - saaks ometi jälle lugema😊

P. S. Minu viimane lugemine enne laulupidu. Nüüd pole uuesti järjele saanud.

Kummikutega laulupeol😀

Nüüd on see siis tehtud! Ehk siis uus tava või mood on sündinud - kummikutega laulupeole. Rahvariiete uueks trendiks ehk siis vältimatuks koostisosaks on saanud vihmakeep ja kummikud! 😍 Vähemalt jalad on kuivad. Eks siin ole ka muidugi arenguruumi, et kuidas päris kuiva nahaga pääseda. Lausa kalamehe säärikud peaksid olema, no vähemalt põlvini, siis ei häiriks ka märg seelikusaba😆 Või siis seelik kilega vooderdada? Päris korralik vetthülgav vihmamantel kuluks ka marjaks ära. Kohe ikka selline suur, mille alla mahub ka (selja)kott ja ikka maani välja. Soovitavalt selline, et vett krae vahele ei tuleks.

Eelnevast võib järeldada, et olen veel tugevalt laulupeo lainel 😇 Ilus oli! Ilus pidu oli! Isegi vihm ei suutnud seda rikkuda. Rahvast oli meeletult palju. Poleks iialgi uskunud, et sellise ilmaga rahvas välja (ligunema) tuleb. Aga ennäe imet - Eesti inimene on visa ja armastab oma kultuuri ja LAULUPIDU!

Mulle ei meeldi massid. See sai mulle taaskord selgeks. Õigupoolest tuli uuesti meelde. See on ainuke põhjus, miks ma ei tahaks laulupeole minna. Aga ometi alati jälle lähen...

Korralduslik pool oli suurepärane. Vabatahtlike meeskond ülisõbralik ja abivalmis. Toitlustamises sujus kõik ladusalt, nagu kellavärk.

Millega aga alati arvestada tuleb on suur passimine ja oma järje ootamine lavale pääsemisel. Kui juba laval olla, siis on taas kõik hästi. 

Kui millegi üle viriseda, siis see on transport.  Lubati süstikbusse,  mis pea nonstop laulupeo ja kesklinna vahet vuravad, aga õhtul, pärast kontserti  ummistasid autod teed ära ja bussid ei pääsenud liikuma. Nii et tegelikult oli liiklus reguleerimata. Eks nad seal jooksvalt midagi aretasid, aga kas ja millal see kilomeetri pikkune bussirivi liikuma sai, jäi minul nägemata. Sain üsna ruttu ümbersõidul olevale liinibussile nr 40 ja seega oli juba jälle elu ilus. Buss, millega päris koju sain, tuli ka viie minuti jooksul. Nii et mul tegelikult väga vedas. Olin umbes tunni ajaga peolt kodus. (Seda siis ikka Tallinna piires).

Täna on mul peo järelmid ehk "ärajääma nähud". Lisaks peavalule ja üldisele teovõimetusele ei ole ka mingit tahtmist midagi teha. Nii olen siin laule järele vaadanud ja kuulanud. Lihtsalt olnud. Ikkagi puhkus ju! Siiski paar masinatäit pesu on ka pestud. Poes käidud. Süüa tehtud. Piisavalt!🙃

Juulit on juba nädal läinud ja pea sama palju ka puhkust...

Kummikud on aga selle suve aksessuaar number üks!😄 Kuni seda ära ei unusta, on kõik hästi!😂

Lisan mõned fotod ka:

Laulupeo tuli paistis ka😍

Laulukaare all oli võimas tunne ja vaatepilt 

"Ärajääma nähud"😂 ehk päev pärast pidu

Austav ülesanne: jagada koorile staffi 😀

Juuni lahkumine

Tänasega lahkub juuni. Ühes sellega ka esimene poolaasta. Mu tore kalender-märkmik annab igasugust põnevat informatsiooni. Hommikul sain näiteks teada, et tegelikult aasta poolitub homme-ülehomme, kus siis vastavalt möödunud/saabuvaid päevi 1. juulil 182/183 ja 2. juulil 183/182.

Ei tahaks kõlada taas kord kui katkine grammofon, aga teha pole midagi, ikka pean nentima, et aeg läheb jube kiiresti, lausa märkamatult. Kuhu, kuhu ometi küll on see pool aastat kadunud?!? Ja see juuni?!? Ma pole jõudnud ühtegi postitust teha! Nagu päriselt?!? Aga nii on.

Kui mai oli sündmuste poolest rikas, siis ega juuni pole ka terakestki alla jäänud. Lõpetamised, leeripäevad, pulma-aastapäevad, sünnipäevad... Esmaspäeval (või siis pärast pühi) tööle tulles ohkan vahel lausa kergendatult - tulin tööle puhkama (paluks mitte segada!😆). Kõik need "pidutsemised" on röövinud kogu asjaliku aja ehk siis nii palju praktilisi töid ja asju on jäänud tegemata... Aga noh, koristamine ja akende pesemine ongi suht mõttetud tegevused ju!😂 Siiski linnakodus on enamik pestud, maal pooleldi.

Mu uus klaasitud rõdu ootab kujundamist-sisustamist. Pole olnud mahti ja energiat (!) tegeleda. Isegi amplitaime pole🙈

Homme on viimane tööpäev. Siis algab puhkus! Mis tähendab omakorda, et kohe algavad laulupeo proovid. Alles pärast seda tuleb päriselt puhkus. Hetkel olen väga äraootaval seisukohal. Ei mingeid konkreetseid plaane. Tean, et niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju on tegemata asju ja nimekiri saaks pikk, kui to-do listi tegema hakata. Meenus "Mamma lugudest" (Margus Tabori häälega): "Margus, tule koju, tööd on niiii pallju!"

Tahaks kuhugi spaasse või mõnusasse kodumaisesse väikelinna... Ka pisike välistrip oleks näidustatud (Riia näiteks?)

Lugenud olen päris tublilt, vaatamata pidevale ajapuudusele. Eks ühel heal päeval panen loetu siia ka üles, aga las jääda praegu...

Et sai siis nüüd märk maha ka juuni lõpuks ehk olen endast elumärki andnud😁

Veidi suvist lilleilu ka silmarõõmuks: