Katriina - veel üks killuke Ahvenamaad

Sally Salminen. Katriina.
Veel üks killuke Ahvenamaad, sedapuhku siis ilukirjanduslikus võtmes.

 Raamatu tutvustus kõlab nii: 

"Sally Salmineni (1906-1976) «Katriina» ilmus esmakordselt rootsikeelsena 1936. a. ja pälvis Põhjamaade romaani võistlusel I auhinna.
Romaan käsitleb Ahvenamaa saarestiku olusid 20. sajandi algupoolel. See on saarestiku karmides oludes kannatava ja armastava naise romaan, mis sisaldab tõsielul põhinevaid elamusi ja sündmusi.
Eesti keeles ilmus «Katriina» 1939. a. Põhjamaade romaani sarjas."

Traagiline, kurb, samas lihtne ja ilus - need on mõned mõtted, mis raamatut sulgedes pinnale jäid.
Surm, kui loomulik elu osa, kui aeg saab otsa nö õigel ajal. Lapse surm (olenemata vanusest) on aga alati kuidagi ülekohtune. Äärmine vaesus popsitares vastandumas rikaste kaptenite villadega. 

Ei hakka siinkohal raamatut ümber jutustama. Igal juhul väärib lugemist. Eriti siis, kui Ahvenamaal käidud või plaanis sinna minna.

Hästijätt

Siiri Sisask. Hästijätt.

Nii palju tuttavlikku, tuttavaid kohti, nimesid, kohanimesid...
Mulle meeldib, kuidas Siiri kirjutab. Juba "Südamehääles" tajusin seda "miskit".
"Hästijätus" on nagu kaks paralleelselt jooksvat maailma, kaks - vanaema ja Siiri - lugu, kus nii palju sarnast ja kokkupuutuvat. Vahemaa on ainult pool sajandit. Igas kurbuses peitub rõõm ja igas rõõmus ka killuke kurbust - niisuguse tunde jättis see raamat.


Kaalukam osa meie kõnelusist sündiski just vanaema viimaseil elupäevil. Hoolimata ta üle õhkuvast nukrast aurast, nagu jääjaile ikka alati sellistel puhkudel tunnetada jääb, püsisid meie jututeemad endiselt erksad, seda nii oma lapsemeelsuses kui ka mõttesügavusis. Olin taas hämmelduses. Kuis küll suudab inimene sellisel viisil oma elu ära elada, kuuldavale toomata ühtki nurinat! See polnud ainult minu mulje, kõik teisedki meie suguvõsast olid selle üle imestunud. Nagu oleksid ööd tõesti õed ja päevad vennad, keda kõiki ühtviisi armastada tuleb. Elada samasuguses helguses ka oma viimset teadlikku hingamist, kella tasase viimse tiksumise saatel...

Meie ümber in veel palju nähtamatut, ka muusikat, mida inimkõrv ei kuule. Kui oskad kuulata - kuuled, sest liikumine tekitab muusikat ja universumis liikumine on alaline.
...Kordan siin uuesti neid sisukaid ridu oma vanaema mälestusist. Tema mõte tundub mulle nii oluline. 

 25. veebruaril 2006. aastal olen ise oma päevikusse kirjutanud:
"Elekter läks ära. On vaikne õhtu, küünlad põlevad. Olen üksi. On mitte lihtsalt vaikne, vaid imeliselt vaikne. Siin metsas, kõigest eemal, on võimalik sellist vaikust tekitada. Sellepärast mulle talv meeldib, muidu lõhuksid linnud vaikuse oma kädistamisega.
Vaikusega on nii, et ilma selleta ei suuda ma vist küll mitte elada. Paned teleka või raadio või arvuti vahepeal mängima ja mõtled:"Jumal tänatud, et see teeseldud maailm on võimalik välja lülitada!"
Ning kui välja lülitad, siis on jälle vaikus, see mittemidagisus, milles olles ja viibides mitte midagi ei tea! Kui mõnus ja vaba, puhastav. 
Aga millest puhastav? Tegelikult on selline vaikus alguses talumatu, kuid lõpuks hakkad iseend kuulma, hakkad tajuma oma teadmatust, aga samas tõde, et niipea kui väidad, et midagi tead, näitad juba, et oled tõest kaugel. Umbes nii.
Pikema aja peale ravib vaikus hinge tühistest sosinatest-särinatest, nagu haigusest. Elamise valu asendub mingi läheduse-osaduse õnneliku tundega.
Kahjuks peavad paljud inimesed seda tunnet õnnetuseks või haletsusväärseks, saamata ehk aru tegelikust asja sisust. Igatahes eelistan mina olla täielikus vaikuses, üksi oma hinge lähedal, sest tal on mind vaja! Olen tohutult õnnelik inimene, et mul on see võimalus. Mitte kõigil tänapäeva maailmas pole võimalik kogeda sellist harukordset vaikust. Ja mina saan alles nüüd aru, kui õige valiku ma siia rabade keskele kolides tegin, hoolimata kõigist takistustest ja raskustest. See oli VAIKUS, mille järele ma tulin. See on nagu autasu, või kingitus, või pärjamine. Minu vaikus." 

Keeruline, aga nii ilus... ja kuidagi nii... õige.

Haapsalu

Oh, need ilmelised Haapsalus veedetud päevad jäävad vist terveks aastaks mind saatma. No lihtsalt  nii head mälestused ja hüper-super äge puhkus oli. FraMare spaa! Üks parimaid seni külastatutest. Nautisin täiega. 

(No eks ma räägin seda igakord, kui kuskilt tulen! Värska sanatoorium, Lavendel Spaa Viimsis - sellest ma polegi kirjutanud, avastasin nüüd. Uskumatu! Jne.)

Siinkohal väike fotomeenutus:

Minu Lõuna-Aafrika vabariik

Gertrud Talvik. Minu Lõuna-Aafrika vabariik: katse-eksitusmeetod.

Jälle üks väga põnev ja vastuoluline raamat Minu-sarjast. Raamat, mida raske käest panna ja mida aina kibeled lugema. Ma pikalt siinkohal heietama ei hakka, mis meeldis ja mis häiris. Lasen jälle pigem mõningatel tsitaatidel enda eest rääkida. Keda peaks huvitama, siis siin on väga hästi ja minu maitse kohaselt kogu lugu kokku võetud:)
  
Huvitav, et õnn on devalveeruv nähtus. Terve inimkond on miskipärast üdini ärahellitatud ja mida rohkem inimesele võimaldada, seda rohkem on tal õnneks vaja. /../ Võib-olla ei ole õnn mitte devalveeruv, vaid vaikselt küpsev nähtus, mille vahendajaks on nooruses egoism, aga vanemaks saades altruism...

Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.

Jällegi olen tänulik oma põhimõttele, et kõik, mida omad, peab olema endal seljas kantav. 

Usaldus on üks kergemini lõhutavamaid ja raskemini parandatavaid asju üldse, aga ma olen selleks valmis.

Istun tundide viisi Niccolo basseini ääres ja vaatan, kuidas päike kohusetundlikult mööda oma ida-lääne trajektoori perfektset parabooli veab. See ei ole mingi kurvameelne passimine, vaid pigem aeg endale, mida mul pole aastaid olnud. 

Jutustame eluolust ja sireleme soojal rannaliival.

Olgugi et olen joonud siidri ja ühe džinni toonikuga, istun kahtlusteta autorooli ja sõidan koju. Paar esimest aastat oli see harjumatu ning igasugune alkohol ja autosõit oli tänu Eesti seadusandluse tehtud heale tööle välistatud. LAVis käivad autosõit ja alkohol käsikäes ja kaks klaasi veini õhtusöögi kõrvale on seaduse silmis normaalne.
Olgugi et enam-vähem kõik teedel sõitvad autod on dekoreeritud vähemalt ühe kriimu või mõlgiga, valitseb üsna suur tolerants, ilma paanilise pressimiseta antakse teed ning eranditult vilgutatakse tänutäheks tulesid ja viibatakse tahavaatepeeglisse. Eestis - kus on tihti mu äraolekul liikluskorraldus muutunud, leides ennast valest reast - võin oodata päikese kustumiseni, et keegi mind vahele laseks.

Laiskus on miski, millega peab Lõuna-Aafrikas harjuma. Siin on inimeste keskmine kõndimiskiirus ja ka mõtlemiskiirus väikesem. Meeldiv muretus vaheldub kõige labasema laiskusega, mis ajab eesmärgikindlaid eurooplasi nurisema ja emotsionaalsemaid rahvuseid kohalikes administratiivkontorites karjuma. Nii tean, et näiteks vihmase ilmaga on võimatu saada trahvi, ja ma ei imesta enam, kui teetöölõigul vaatab neli meest pealt, kuidas üks labidaga mulda viskab.

Absurdihuumor on tihti siinne reaalsus ja selle kirjeldamiseks ringleb ka väljend TIA - this is Africa (see on Aafrika) - mis on saanud minu sõnavara lahutamatuks osaks.

Ebavõrdsus valitseb kõikjal maailmas, LAV on aga ekstreemne näide, kus täielik puruvaesus ja kujuteldamatu rikkus on igipõlised naabrid.

Paanika õnneks ei sööbi igapäevaellu ja ma ei ole kunagi tundnud, et mu elu kuidagi ohus oleks. Aga ma tean, et ma elan riigis, kus kaasinimest tuleb karta ja kus öö kuulub meeleheitel kriminaalidele.

Põhiline muresõlm ei ole mitte otsene näost näkku rassism, vaid institutsiooniline, nii-öelda juriidiliselt-on-kõik-korrektne rassism.
/.../ On alanud ülikooli akadeemikute purgatoorium, et vabastada istekohad uutele mustanahalistele lektoritele ja professoritele.
/.../ LAVis puudub aga piisavalt haritud mustanahalisi - see on probleem, mis algab alg- ja keskhariduse kättesaadamatusest. /.../ Olukorra ohtlikkus seisneb aga kõrghariduse ja kogemustega ajude väljavahetamises täiesti ebaolulise teguri - rassi - alusel.


 

Minu Hiiumaa

Mae Lender. Minu Hiiumaa: ähk läheb tarvis.
Oi, kuidas ma seda raamatut ootasin! Ja kuna ma ei jõudnud raamatukogu eksemplari ära oodata, siis ma ostsin selle.
Muhe, humoorikas, suurepärane sõnakasutus... Vahvad lood ja hiiu külaelu vahetud ning värvikad tegelased. Nagu loeks Mae blogi. Lihtsalt nii hea.
Kuna lugemise kõrghetkel olin Haapsalus puhkamas, siis seal ümbruskonnas põldmarju kohates ja muidugi usinasti suhu toppides tuli mulle kohe ette, kuidas Hiiumaal neid lausa kaikaga pekstakse:)
Ja üldse oli nii mõnus puhata ja spaa hoolitsuste vahepeal raamatut lugeda. Tõeline nauding!

Voodis vedelemas koos raamatuga:)

Esimest korda ma kogen Minu-sarja raamatu puhul, et ma ei oska midagi välja kirjutada...
On see hea või halb, ka seda ei oska öelda...

Mulle tundub, et asukohast sõltumatult on väikestes külakogukondades tüüpiline see, et sinust teatakse rohkem kui sa ise. Ja sõpruse/tutvuse tekkimisel mängib olulist rolli aeg. Et kes kellega enne tuttavaks saab, siis selle poole hoitakse ja sellega suheldakse. 

Öökapi raamat:)

No nüüd on see vana võlg ka likvideeritud:) Et nii suvelugemistele viimasel suvekuu tunnil punkt panna...

Minu Fidži

Mariliis Alev. Minu Fidži: paradiisi varjud.

Ei olnud päris minu masti raamat - liiga kauge ja liiga võõras ja liiga arhailine kultuur. Ärgem unustagem, et ma olen ikka eurooplane ja valge turist, kes harjunud reisidel mugavustega (sest selle eest ma ju suuresti reisile minnes maksan):) Lugedes purjeka peal viibimisest, kus tuli 800 dollarit peale maksta, et saaks roppu moodi rügada ja puudus dušš ning vesiklosett, siis ... ahmisin ma õhku. Ei, sellisteks ekstreemsusteks ei ole ma (enam) valmis! No arusaadav ka muidugi - vanus teeb ikka oma töö. Olen ilma duši ja vesiklosetita pea üle poole oma elust elanud (maakodus põhimõtteliselt on selline olukord tänini, kuigi vesi tuleb kraanist), ent vanemaks saades ja mugavustega harjudes tahaks olmeasju lihtsamalt lahendada. Aga oli päris palju nauditavaid seiku ja sõnakasutus oli suurepärane. Siinkohal meenub mulle, et toimetaja oli ju Mae, kelle roll selles osas väga oluline. Raamatuga seonduvast kirjutab ta oma blogis lähemalt. Tänud siinkohal!:) Nii toimetajale, kui autorile.

Ah, mis ma siin ikka targutan, annan hoopis autorile sõna:

Kuningas on põlvnemistraditsioonide alusel selle maanurga vanem, siinsete saarte vanemate veri ja mõtteline juht. Olgugi, et tänapäevases "vabas" militaarkorraga vabariigis, kus peamiselt kõneleb raha, ei ole kuningal enam pärisvõimu, on kasvõi kohalike poiste käitumises ilmnenud muutused selge märk, et vanu traditsioone austatakse ja järgitakse. /.../ Siin ja praegu on tunda kahe maailma põrkumist. Noorte ärahellitatud kahvanägude rummine lällamine ja aastasadu põlvest põlve kantud rituaalid, millel on tulevastele põlvedele palju sügavam tähendus kui ühe üksikisiku aastaringi täitumine. See vastuolu siin kirjeldab minu meelest hästi kõikide pärimuskultuuripärandiga sihtkohtade dilemmat - säilitada või säilida? Rahakotina paradiisi ekspluateerima tulnud turist on kohalikele vajalik, kui mängu tuleb materiaalne käibevara. Kokkupõrge on paratamatu.

...homme ootab meid ees põgenemine veel kaugemale tsivilisatsioonist.

Külalislahkusest keeldumine solvab aga võõrustajaid silmnähtavalt. Iga päev kogen siin omal nahal tõelist lahkust. Lahkust, mis tuleb ilma igasuguse tagamõtteta. Lahkust, mis tuleneb sajandipikkusest traditsioonist ja juurdunud väärtushinnangute süsteemist, kus rikas on see, kes rohkem annab.
Kerekere (palve või nõudmine midagi laenata, ei eelda tagastamist) on mõiste, mis tähistab vennalikult jagamise kommet fidži rahva suurperes. Kogukond jagab kõike, mida jagada on. Olles läbinud sevusevu (külavanema vastuvõtutseremoonia uustulnukale) ja kogukonda vastu võetud, kuulub ka minu maine vara tinglikult kerekere alla. Lääne omandihimulises ühiskonnas on seda raske mõista, aga siin ei klammerdu inimesed maiste asjade külge. Ahnus on inimestel veres igal pool, aga vara ajutisus ja tühisus on siin kaugetel saartel nii iseenesestmõistetav.

...Taveuni asub 180 pikkuskraadil, täpselt teisel pool maakera Greenwichi nullmeridiaanist, ehk et siin muutub ametlikult kuupäev. Kokkuleppe kohaselt asub Fidži muidugi hommikupoolsemas ajavööndis ja meridiaani on mõtteliselt liigutatud kaugemale itta, et saareriigid saaksid ikka samas kuupäevas tegutseda. Siin asub ka Taveuni pooleks lõigatud kaart, suurepärane võimalus turistile - kumbki pool asub siis erinevas kuupäevas. Saab ühest teise hüpata. Või eilset päeva kinni hoida. Ajareis homsesse. Võib kaotada end kahe päeva vahele. Millal saab tänasest homme?
Veel segasemaks läheb olukord, kui oleme fotod pooleks lõigatud kaardi juures ära teinud ja peatume nüüd hoopis ühe tavalise maja juures, sest Raffa tahab tutvustada meridiaani tõelist asukohta, mitte turistivärki. Luurame hoovis ringi ja leiame kõrge muru seest peagi õige geodeetilise metallist maamärgi, mille järgi kaarte paika pannakse. Peagi ilmuvad majast vihased elanikud ja järgneb tuline sõnavahetus. Majaomanikele ilmselgelt ei meeldi näha seltskonda kahvanägusid hoovi peal paterdamas. Need on esimesed tõeliselt vihased fidžilased, keda kohanud olen.
Olukord naeruvääristab ennekõike just kogu kella küljes kinni rippuvat maailma. Viibime kokkuleppeliselt tänases päevas, sest nii on lihtsam majandada, olgugi et geograafiliselt pendeldame siin saarel eilse ja tänase vahel.

Eks siin maakeral olegi kõik kokkuleppeline. Ikka peavad mingid reeglid, alused jms olema, et saaks üldse enam-vähem rahumeelselt eksisteerida. Seda on ju iga päev näha, mida piiramatu vabadus endaga kaasa toob. Igaüks võib öelda ja teha, mida tahab ja mis iganes pähe kargab...

Fidži-stiilis dušš käib nii, et sulu, mis on muidu seotud ümber puusade seelikuks, on nüüd kehal, et mitte alasti olla. Ja siis jäseme haaval seebitad ja loputad kopsikuga vett peale valades. Alastust välditakse isegi džungliprivaatsuses.

Algab Fidži-time. Seesama määramatu ajaühik, et sa tead, et midagi peab juhtuma, ja tead, et see nii ka läheb, aga millal, seda ei tea keegi. Sinult oodatakse ainult valmisolekut igas hetkes. Nii me siis ootame paati. Selle ootamise jooksul jõuab imestada, kuidas ma küll nii ilusasse kohta jälle sattusin. Jõuab sügavalt sisse hingata ja hetke nautida. Jõuab pisut närviliseks muutuda ja nihelema hakata. Jõuab vihastada, et milline ajaraiskamine see on, et ometi võiks ju keegi end pisut organiseerida või vähemalt öelda, mis toimub ja millal toimub. Ja jõuab iseenda peas aru saada, kui naeruväärne see kõik on, mis vahet seal on, millal midagi juhtub. Mida mul siin muud ikka teha on, kuhu mul kiiret? Küll see paat kord tuleb ja me jõuame kohale just siis, kui kohale jõuda on võimalik. Ja jõuab uuesti imetleda, kui ilus siin on.

Kiribatilt pärinevad tänapäevases mõttes esimesed ametlikud kliimapõgenikud. Nad on sunnitud oma kodusaared hülgama, sest seal pole võimalik elu jätkata. Magevesi kaob, ettearvamatu ilmamuster annab vihmavett kord liiga palju ja siis üldse mitte. /.../ Põgenike üleskutse on ühene: kliima soojenemine tuleb kohe peatada, nende kodumaa häving ei ole nende süü. See on lääneliku eluviisi ületootmishullus, mis uputab inimesed, kes oskavad veel õnnelikud olla. /.../ Rahvusvahelistel kliimafoorumitel on teadlased teatanud, et kogu Tuvalu elanikkond tuleks Kioale üle kolida ja uppuvate atollide probleem oleks lahendatud. Siin on ju olemas viljakandev maa ja magevesi. Kas ükski rahvas oleks sellise ettepanekuga nõus?

Selline valik siis minu poolt. Aega läks, aga asja sai. Ehk lugemine venis päris pikaks, aga loetud ikka sai...See on puhtalt minu enda viga, tunnistan ausalt.

Imelik suvi sel aastal, kuidagi ei edene lugemine, olen väga vähe raamatuid läbinud. Mingi imelik rahutus, ärevus vms on sees. Kogu aeg on tunne, et ei jõua, ei jõua, ei jõua... Maakodus käin ka pidevalt nö tuld kustutamas. Marjad ja muud aiasaadused valmivad ülihelikiirusel, vaja rohida ja kasta ja muru niita ja seda ja teist ja kolmandat ja kuklas on pidevalt tunne, et ma peaks olema hoopis mujal ja tegema hoopis muid asju... Jah, olen jännis ühe kirjatööga. Kohati on juba nutumaitse suus... Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida...

Need silmad ei unune...

...juba 15 aastat on mul olnud õnn pea iga päev neid silmi näha ja nendesse vaadata ning vahel ka sinna sulada...
Oli ilus kuupäev siis - 08.08.03 - ja on tänagi 08.08.18.
Aeg on läinud lennates. On suur õnn ja omamoodi imegi, et esimesest kohtu/a/misest kasvas välja midagi ilusat ja püsivat. Aitäh Sulle, kallis, et oled olemas! Mu kõrval ja mu südames. Ja et ikka võin vaadata Su sügavatesse, ilusatesse silmadesse ning jätkuvalt sinna kaduda, uppuda... See on hea tunne, et Sa teaks...

Ah silmad, need silmad, ei iial unune.
Need ilusad sinised silmad mul võitsid südame...