Innustunult ja vaimustusega Hiiumaast

Selle, peagi mööduva, suve üheks suursündmuseks tundub saavat või jäävat augustikuine Hiiumaa reis. Meie igasuvine "musketäride" rännak viis tänavu Hiiumaale ja nii sobivalt, et saime osa mitmest toredast sündmusest, mis just augustikuu alguspäevadesse jäid. Plaanides oma reisi ei osanud me aimatagi, et meil avaneb võimalus külastada ühepäevakohvikuid Kärdla kohvikutepäeval ja kuulata imelist Kukerpillide juubelikontserti Kärdla lauluväljakul. Seega saime need boonusena kaasa!
Juba mandritolmu jalgadelt pühkimine oli märgilise tähendusega. Pikk meresõit häälestas hoopis teisele, rahulikumale lainele. Päikseline päev Hiiumaal algas kauni hetkega Pühalepa kirikus, kus täiesti ootamatult olid uksed avatud ja lahke perenaine meid vastu võttis nagu kaugeid külalisi, keda ammu oodatud. Vaatasime ringi kunagises Suuremõisa mõisakompleksis, kuhu täna on mahtunud kaks kooli ning kus käis vägev remont.
Esimeseks öömajaks oli Tondilossi külalistemaja Käinas, kus lahke pererahvas juba päevasel ajal meile toad kätte juhatas ja edasisi soovitusi päeva veetmiseks andis. Läheks vist pikaks, kui kõiki neid kauneid paiku ja vaateid püüda kirjeldada ja edasi anda. Ent siiski mõned märksõnad Sõru sadam, Kassari, Sääre tirp, Orjaku sadam (õhtul käisime seal pannkooke maasikamoosiga söömas, mmm, kui hea!) ja võrratult ilus ilm...
Teisel päeval saime tunda suve veidi vesisemat ja jahedamat poolt. Siiski ei jäänud ükski vaatamisväärne koht seetõttu külastamata. Oli tuletornide päev - Kõpu, Ristna, Tahkuna. Reigi kirik ja surnuaed. Mänspe kabel ja Vanajõe org - millised imelised suured mustikad seal olid ja enamus meist ka sinna maha jäi! Aga sõrmed ja suud said igatahes siniseks:) Õhtuks jõudsime Kärdlasse ning vihmasadugi taandus. Ööbimiskohaks võrratu Kivijüri külalistemaja. Mõnusalt soojas ja sumedas augustiõhtus seadsime sammud Kärdla lauluväljakule Kukerpillide kontserdile. Oli tõeliselt rahvalik üritus, lausa laulu- ja tantsupidu!
Laupäeval ootasid avastamist Kärdla ühepäevakohvikud. Et aga jaksaksime pea terve linna läbi kõndida, selle eest hoolitses külalistemaja perenaine fantastilise hommikusöögiga. Kohvikutepäev ületas kõik ootused ja tekitas isu järgmisel aastal tagasi tulla.

Kõpu tuletorn

Ristna tuletorn

Tahkuna tuletorn

Imeline suvi

Imeline suvi! Hiiumaal. Vanajõe org

Säravvalge Kõpu tuletorn sinitaeva taustal

Taamal terendab Sääre tirp

Pühalepa kiriku vitraaž

Kassari kabel

See on tõepoolest Eestis. Sõru sadamas asuv Sõru muuseum. Meretagune värk:)

Suurepärane Sõru sadama kompleks

Väikesed suvised imed

Peaasi, et kiiruga mööda ei läheks
neist võlutud radadest rohu sees.
Peaasi, et ükskõikselt üle ei läheks
sa rohust, mis õitseb su jalgade ees.

Peaasi, et alati kuulata oskaks,
kui puhtad hääled on tuulel ja veel.
Peaasi, et lähedast kuulata oskaks
seni kui on ta su lähedal veel.

Peaasi, et tühjaks ja tähjaks ei pillaks
ei heledat rõõmu, ei kurbustki suurt.
Et silmitult tagasi öösse ei pillaks
sa valgust, mis ükskord said Isalt nii suurt.

Kahjuks ei tea ma luuletuse autorit. Ent see luuletus on mind juba pikki aastaid oma lihtsuse ja sügavusega puudutanud.

Tihtipeale on nii, et ajame taga suurt ja võimast, märkamata elu väikeseid rõõme ja õnnehetki. Harilikult on suurte asjadega nii, et neid ootad ja see ootus on magus, hea ja võimas. Ent peagi see suur möödub. Paremal juhul jääb sellest kaunis mälestus, rahulolu. Halvimal juhul nukrus, tõdemus või kergendav ohe - mööda sai. Seepärast ongi oluline osata elu igapäevast leida rõõmu ja kosutust südamele ning hingele. Harjumused ja rutiin ei ole halvad. Pigem loovad need turvalise tunde ja keskkonna. Samas selle turvalisuse keskel otsime midagi erilist, väikest puudutust argipäevas või ka pühades. Minna kaunil suvisel pühapäeva hommikul harjumust mööda oma kodukirikusse, kui kosutavale allikale, see on suur eesõigus ja õnnistus. Piiblis Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel."

Olulistest asjadest

Paar aforismi Eino Tambergilt:

Mõnikord võib lühike lõik teosest, mis sind tervikuna ei huvita, olla palju olulisem ja püsivamat jälge jättev kui mõni terve lemmikraamat.

Asjad, mis tulevad kergelt, ilma pikema kaalutluseta, nii-öelda spontaanselt, avaldavad tihtipeale suuremat mõju, saavad rohkem tähelepanu.

See oli minu jaoks avastus. Helilooja Eino Tamberg - luuletaja ja aforismide kirjutaja. Hetkel ei meenu raamatu pealkiri, aga tahaksin seda endale saada. Sellised head ütlemised tundusid põgusal sirvimisel. Ja üks luuletus, millesse süvenesin, avaldas samuti sügavat mõju. Seega esimene aforism kajastab täielikult ka minu kogemust. Tihtipeale jäävad minu lugemised just sellisele tasandile, et avastan raamatut lehitsedes mingi lõigu või lause, mis mind puudutab. Siis panen raamatu käest kas igaveseks või  tõotusega kunagi see uuesti ette võtta.

Kevad!!!

Näe, õitseaeg on ligi, täis pungi põõsas, puu.
Suur rõõm, et ometigi on aland kevadkuu.
Kus õrn ja kuldne soojus, seal ärkab ellu taas
kõik see, mis talvel hääbus, saab elu mullas maas.

Täis lilli jälle aasad ja põllul orashein.
Puud kandvad õrnu loore - on unund talvelein.
Ja kevad vestab juttu meil Jumalast, kes loob
me rõõmuks selle ilu, mis õitsev kevad toob.

Rootsi rahvaviis/-laul, tõlkinud Silvia Airik-Priuhka

Täna on see laul tõeks saanud:) Oli esimene tõeliselt kaunis ja soe kevadpäev. Loodus on õrnas roheluses, värske ja alles puhkev. See loob erilselt õnnestava tunde. On õnn elada sellisel laiuskraadil, kus saab kogeda midagi nii imelist.

See pilt on pärit küll Hollandist, aga iseloomustab suurepäraselt minu tänast kevadist meeleolu.

Inimhingede insener

Ei tea, miks just selline pealkiri...
Lõpetasin äsja raamatu "Piirilkõndija tee" lugemise. Kuu aega n.ö. alustasin ja nüüd paari päevaga lugesin läbi. Hea raamat! Väga hea lausa! Tahan veel mõningaid kohti üle lugeda ja endale üles märkida. Leidsin palju haakuvat. Seda ei juhtu just tihti... Eks ole me kõik omamoodi piirilkõndijad leidmaks iseenda piire ja maailma piire ja suhtlemise-suhete piire jne. Võib-olla selleks peabki olema omamoodi inimhingede tundja või tajuja või siis ka insener:)
Mõtlesin siin hiljuti, et suur osa inimesi elab teiste elu, osadel on jälle ainult enda mina tähtis. Suur kunst on aga olla seal kuskil vahepeal, nii et elad ise ja lased teistel ka elada. Et ei soriks pidevalt teiste isiklikus elus ja et ei laotaks ka oma isiklikku elu kõikide silme ette. Diskreetsus vist on sellise asja nimi?!? Või lihtsalt sügavaim sisemine äratundmine, mis on õige ja mis vale. Tore, kui see ajapikku ära õpitakse...

Vaikne laupäev

Homme on suurim kristlik püha - ülestõusmispüha. Päev, mil tervitatakse üksteist sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud!" "Ta on tõesti üles tõusnud!"
Täna on aga vaikne laupäev. Aeg mõtiskluseks ja enesesse vaatamiseks ning ette valmistamiseks suureks pidupäevaks. Et tõeline rõõm saaks tulla.
Aga täna on tõeliselt vaikne laupäev. Loodus on kaetud paksu lumevaibaga ja lund sajab aina juurde. Nagu oleks tegemist hoopis teiste pühadega - jõuludega, Kristuse sündimise pühaga. Mäletatavasti olid möödunud jõulud ju mustad:) Nüüd siis ülestõusmispühad ja lund kui palju. Natuke nagu pisut sassis see meie ilmake:)
Just eile lugesin oma päevikut aastast 1996, kus 31. märtsil oli lumesadu, mida siis mõtlesin ja tundsin. Ja nüüd on aprill. Need aprillikuu heitlikud ilmad. Meenub ka aasta 2003, kui aprilli alguses, ilmselt üsna samadel kuupäevadel, kui tänavu, sadas samuti lund. Olime sõbrannadega Saaremaal, sulistasime spaa-s mullivannis ja akna taga möllas lumetuisk. Täiesti omamoodi elamus!
Maa on saanud valgeks ja metsad ka,
valged on rajad ja majad
ning valge on süda ka...

Tee lootusele süda lahti, siis jõulurõõm on suur ja eht', on kirjutanud Leelo Tungal ja lauluks viisistanud Piret Rips-Laul. Praegu on just selline tunne, et "taas talv on tulnud"...
Ent vaatamata ilmale on homme esimene ülestõusmispüha. Kristus on meid lunastanud igavesest surmast ja patuorjusest. Säragu see ülestõusmispühade rõõm meie südameis!