"Sammhaaval edasi"

 

Simsion, Graeme C., Buist, Anne.  Sammhaaval edasi
[Tallinn] : Eesti Raamat, [2022]
304 lk.

Palverännuromaan. Armastusromaan. Kulgemine selle kõige otsesemas ja ilusamas (ka valusamas) tähenduses.  Mulle väga meeldis! Olen mitmeid palverännakute lugusid lugenud. Enamasti on ikka need päris-päris rännakud. Iseasi, kes ja mis põhjusel rändab. See siin on aga ilukirjandus. Ja nagu juba ka mainisin, hea lugemine.

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Jaakobitee, tuntud ka kui Camino de Santiago, on sajandeid vana palverännutee. Igal aastal kõnnivad tuhanded palverändurid – nii usklikud kui ka need, kes Jumalat ei usu – sel ainulaadsel teekonnal läbi väikeste vanade külade ja mööda tiheda liiklusega maanteid. Kunstnik Zoe on abikaasa ootamatust surmast vapustatud ning loodab palverännakult leida lohutust ja juhatust. Insener Martin katsetab rännakul enda disainitud käru ... ja taastub keerulisest lahutusest. Nad alustavad teekonda ühest ja samast Prantsuse linnast, teadmata, mida tulevik neile toob. Zoe on arvestanud füüsiliste raskustega, kuid mitte sellega, et võõrad inimesed ja olukorrad sunnivad teda silmitsi seisma nii hiljutise kaotuse kui ka ta enda kinnistunud uskumustega. Martini jaoks on rännak oma oskuste ja käru vastupidavuse tuleprooviks, aga sedamööda, kuidas nad Zoega lähedasemaks saavad, tuleb tal proovile panna ka oma valmisolek taas teisi – ja iseennast – usaldada. 

Tabav, vaimukas, liigutav ja romantiline romaan „Sammhaaval edasi“ räägib sellest, et kõige tähtsamaid rännakuid ei mõõdeta kilomeetrites, vaid hoopis teekonnal leitud tugevuses, tarkuses ja armastuses.

Mardilaada lummus

Mardilaat, mis nädala eest Unibet Arenal kolmeks päevaks oma uksed avas, on selleks korraks möödanik. Ometi on järgmise aasta kalendris novembri alguses juba üks kindel märge kirjas - mardilaat! Nimetatud ka Eesti käsitöö laulupeoks. Sissepääs oli tänavu lausa 9 eurot juba. Aga võtsingi nii, et olen nagu muuseumis ja näitusel ning naudin täie raha eest. Nagu mu hea sõbranna ütleb - tõeline silmanuume!😍

Eks ikka rahakotti sai ka kenakesti kergendatud, aga üsna mõistlikult ja otstarbekalt, arvan ma.

Raamatuvahetus

Juba kaua-kaua aega tagasi sain ilmutusliku info, et eksisteerib selline tore platvorm nagu raamatuvahetus.
Ammu-ammu tahtsin ka sellega liituda, aga miskipärast tundus kõik jube keeruline ja ei olnud nagu pealehakkamist. Ühel hetkel aga sai nö mõõt täis. Hakkasin raamaturiiuleid kriitilise pilguga üle vaatama ja siis oli tarvis sinna ruumi tekitada. Nii jõudsin taas raamatuvahetuse mõtteni. Mõeldud. Tehtud. Hetke ajel sai end süsteemi möllitud ja siis läks lahti! Tõeline Raamatuvahetuse afäär😀 See oli uskumatu, mis toimus! Sain vaevu esimese raamatu pakkumiseks üles pandud, kui juba tuli sellele tellimus! Nagu päriselt! Olin üks suur küsimärk ja vahtisin ammulisui, et mis toimub?!? Siis laadisin ruttu ka ülejäänud 9 raamatut üles, et saada oma 10 punkti kätte. Järgmise poole tunni jooksul saabus teine tellimus. Ning samal õhtul veel kolm!
Oi, kui hasartseks selline asi inimese muudab! Kibelesin muudkui vaatama, mida pakutakse ja mida mina saan veel pakkuda... No ja vahelduva eduga kestab see kibelus ikka edasi. Juba kolm nädalat! Huvitav, kaua selline põnevus kestab?!?

Tänaseks olen saatnud 8 raamatut ja ise tellinud 7. Soovinimekirjas on palju. Pakkumises hetkel 18. Aga riiulites on raamatuid veel küll! Paljudest ei raatsi kuidagi loobuda. Ja on muidugi selliseid, mida keegi ilmselt ei taha ka või mida on pakkumises juba piisavalt. Huvitav fenomen on aga ka see, et mõnel raamatul on meeletult palju soovijaid ning pakkujaid null. 

Minu enda esimene tellimus oli täiesti suur üllatus. Olin just hiljuti vaadanud, et mu igatsetud raamatut tahetakse, aga keegi ei soovi anda. Panin end ikka igaks juhuks soovinimekirja, et ehk kunagi veab, kui üsna kohaselt tuli vastus, et raamat on olemas. ?!?!? Taas olin ma küsimärgikujuline😁  Kui vähe on õnneks vaja! Sain selle raamatu õnnelikuks omanikuks😇 Igati positiivne algus ja kogemus.

Fotol üks väike valik pakkumisest. Kaks neist on veel saadaval. Üks on leidnud õnneliku uue omaniku.

Täna hommikul sain uue tellimuse ( ja just eile õhtul mõtlesin, et nüüd on saabunud vaikus ja keegi pole mu raamatutest huvitatud) ning hetkel on saatmise ootel 5 raamatut. Kallis kaasa ütles, et tema küll ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. Aga mina olen vaimustuses! 😁 Nii tore, kui keegi minu raamatust või raamatuga õnnelikuks saab🥰😇

"Valged klaarid"

Ira Lember. Valged klaarid
Tallinn : Canopus, 2024
172 lk.

Ootamatult hea leid eesti kirjanduse varasalvest! Ja esimene tutvus meie oma kodumaise (eaka) kirjaniku loominguga, vist... Miskipärast seostus mulle Ira Lemberi nimi lastekirjandusega.

Raamatututvustus kõlab nii

Mis juhtub, kui viieteistkümneaastane tütarlaps saab äkitselt teada, et ta vanaisa, keda ta alati austanud ja imetlenud oli, osutus noorest peast reeturiks, kes paljastas pärast sõda NKVD mõrtsukatele metsavendade laagri asupaiga? Jaana usk inimeste headusesse kaob hetkega olematusse, ta mõistus lihtsalt keeldub seda uskumast. Samal ajal puuduvad ka tõendid, et seda laimu ümber lükata. Ja tema, kes terve kooliaja oma klassi parim õpilane ja liider olnud, sattub korraga paaria seisusse, kusjuures inimeseks, kes tema vanaisa laimava ajaleheartikli kooli kaasa tõi, osutus tema parim sõbratar. Sellest hetkest sai Jaana suurimast sõbrast tema suurim vaenlane, kelle reetlikkust tundus olevat võimatu andestada, ammugi veel unustada.

Mida siis teha? Kuidas käituda, kuidas edasi elada, kui elu on nii kole keeruline? Jaana valib enda meelest parima tee, milleks on kättemaks...

Põnevust ja pöördeid jagub viimaste lehekülgedeni. Seekord nautisin lugemist väga. Meenusid vanad head ajad, mil raamat oli miskipärast käest ära pandud ja kibelesin seda kannatamatult edasi lugema...

(Ongi sattunud viimased raamatud kuidagi jälle väga mõnusad!)

"Emalõvi"

Aasta hakkab lõppema. Vaja ikka mõni kord kinno ka jõuda. Ongi juba üsna tihedaks läinud😀 

Taaskord siis Eesti film. Sedapuhku "Emalõvi". Sotsiaaldraama ja trilleri vahealal jalgu kõlgutav film, nagu Rasmus Kuningas oma arvustuses sedastas. Või psühholoogiline triller ehk põnevik, nagu ka režissöör Liina Triškina-Vanhatalo seda ise defineerib.

Teadsin, et see on haige film, aga tegelikult oli veel haigem. Aga hea muidugi!
Palju segadust, muret, vägivalda jm negatiivset... ent ka midagi hingeminevat sealjuures.
Isegi mulle, tuimale tükile, tuli mingil hetkel pisar silma...

Tugevast näitlejatööst on räägitud. Ja tõesti, mulle sümpatiseeris tohutult Katariina Unt (ema Helena rollis). Milline ilus inimene, näitleja siis. Meenub minu esimene kokkupuude temaga - Julia roll Linnateatri "Romeos ja Julias". Sealgi ju elutraagika. On toimunud ainult rollide vahetus - toona tütar, nüüd ema...
Ivo Uukkivi isa - samuti hea sooritus.
Noored näitlejad tegid suurepärase etteaste: Teele Piibemann Stefina ja Joonas Mikk Stefi vennana.

Filmile on mitmeid arvustusi ja kommentaare kirjutatud. Paarile juba viitasin, aga siin veel üks ja "Sirbis" muidugi põhjalikum analüüs, autor Kadri Kõusaar.
Vaadake ja lugege ning kujundage oma arvamus...

"Emalõvi" Autor/allikas: Kaader filmist

"Vari"

Kodumaine film, tituleeritud kui ajalooline kriminaalfilm, vaadatud. Puhtalt kohustusest ja austusest. 

Jaa, kui mentaalne pool oli täiesti söödav, siis visuaal oli liiga vägivaldne, võigas, räige, verine... Päris õudusfilm kohe! Ei teagi... Ei julge küll soovitada... Eriti nõrganärvilistele. Samas - ikkagi nähtud ja oma silm on kuningas 😉 

Taska filmi kodulehelt sisu kokkuvõte:

Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Selles musta laega ajas võitleb õigluse eest Juhan Liiv, kannatav luuletaja ja sihikindel detektiiv. Ta suudab näha sügavale inimese hinge ja lahendab sünged mõrvalood 19. sajandi lõpu Eestis.

Tartu 1894, vaimuhaigla. Tulevane Eesti suur poeet Juhan Liiv põeb skisofreeniat ja jälitusmaaniat. Tema isamaa, millest ta laulda tahab, kannatab tagurliku Vene impeeriumi haardes. Toimub venestamine, millega on lämmatanud eestlaste vabaduspüüded. Liiv põgeneb ja läheb vanematekoju Alatskivile, et tervist kosutada, kuid satub hoopis kummalise mõrvaloo keskele. On tapetud talumees Madjus, kes nähtavasti on leidnud suure varanduse, mis nüüd on kadunud. Liiv ei lepi sellega, et mõrva eest võetakse kinni süütu mees ja ta otsustab uurimisse sekkuda. Ja maksab selle eest peaaegu oma eluga.

„Vari“ toob esmakordselt Eestis kinolinale Juhan Liivi tegelaskuju ja näitab teda ootamatu vaatenurga alt. Tegelaste seas on veel Alatskivi kontstaabel, ringirändavad tsirkusemaadlejad, mõisa opman, Liivi noorpõlvekallim, kooliõpetaja ja kõrtsimees, hulluarstid ja kirjastajad ja üks päris ehtne Kurat.

Teatris

Viimases otsas olen liiga tihti teatris käinud. Linnateatris, Salme kultuurikeskuses. "Nachtland" 26. septembril, "Muusikale" 14. oktoobril. Vahepeale sattus veel Ugala etendus "Surmkindlad asjad siin elus" Viljandis.

Kõik omamoodi head. Kõik omal kombel perekonna ja (pere)suhete lood.

Linnateatri mõlemas etenduses kõlas elav klaverimuusika. Vennad Teppod on rakendatud teatri teenistusse. Ja see on hea, võimas asi! Viimati istusin esimeses reas. Max 1,5 m lahutas mind klaverist ja pianistist (Theodor Teppo). See oli lummav. Veidi isegi hirmutav. Tõi mingil veidral moel meelde kooliaja ning muusikaklassi eksamid ja kontserdid (mis ei ole mu mälus positiivse varjundiga, välja arvatud lõpuklassi viimane eksam, mis kangastub mingi erilise saavutusena). Sirbis oli hea arvustus selle tüki kohta. Just Aksel Vinding Theodor Teppo muusikalises kehastuses oli eriliselt hõrk. Ja siinkohal ei räägi ma (mitte ainult) tema filigraansest klaverimängust, vaid sellest miskist, mis peitus ta silmavaates ja olekus ning mõnes üksikus sõnas... Akseli Vindingu füüsiline, sõnaline roll oli Sander Roosimägi kanda - see on fenomenaalne, kui palju teksti on suuteline näitleja omandama ja edastama. Ja need Hele Kõrve (Aksli ema) süsimustad silmad (no läätsed ilmselgelt või ongi tal nii eriline pilk?!?) Ja see pidev suitsetamine - mida kõike näitleja peab suutma?!?

"Nachtland" juudi, judaismi, antisemitismi jms teemad. Rasked teemad. Taustal, kuklas kumisemas praegune Lähis-Ida konflikt. ... Ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Jaa, seda siiski pean veel lisama, et klaveril musitseeris Jakob Teppo.

Viljandi Ugala oli meeldiv vaheldus Tallinna teatritele. Liiga tihti just ei satu Viljandisse, saati siis teatrisse. Vähe asju siin ilmas on surmkindlad. Kevad, suvi, sügis, talv. Öö ja päev. Surm ja maksud.

Ilmselt oli see tõdemus ikka ka selles etenduses, et alles "pärast ema surma sain ma täiskasvanuks" - võimalik, et seegi on üks (surm)kindel asi siin elus?!?

Julgen soovitada küll. Häid arvustusi leidsin ka!