Elan praegu, õigemini juba mõnda aega säästurežiimil ehk energiat kokku hoides. Võib-olla on see läbipõlemine, ei tea... Igatahes ... Teen nii vähe kui võimalik ja suhtumisega: ehk läheb mööda... Vahel isegi läheb😁 Enamasti mitte. Iga väikseimgi asi tundub nii suure pingutusena. Esmane reaktsioon igale ettepanekule, ideele, plaanile, üritusele vms on EIIII! Vähemalt seesmiselt. Tööga saan hakkama, sest mu töö meeldib mulle ja see on parim osa päevast. Imelik, et ma seda praegu kirjutan 🤔😛 Üle kõige meeldib mulle ju puhkus, niisama olemine, molutamine, mitte midagi tegemine!!! Aga ma ju ei oska, ei saa, ei õpi... Tüüpiline eestlane, kelle elu eesmärgiks on töö, töötamine, enda surnuks töötamine. Sest kui ei ole töö töö, siis on kodutööd, aiatööd, remonditööd, vabatahtlikud tööd... Need igapäevased energia välja imejad, mis ei lase elada, elu nautida. Lugemine tundub aja raiskamisena, kuna teha on niiiiiiii palju. Käsitöö tegemisest võin ainult unistada, sest lihtsalt pole aega ja tõsi, ka energiat pole... Hirmsasti tahaksin midagi enda kätega luua, mul on nii palju ideid, mõtteid, mida tahaks teha, katsetada, proovida... Ehk ükspäev pensionipõlves? või kui ei pea igapäevaselt tööl käima? Aga töö=sissetulek=majanduslik toimetulek. Kahjuks on ju elamiseks vaja mingil määral seda va krabisevat või nn virtuaalraha, ilma ei saa süüagi, kui just naturaalmajandusega tegelema ei hakka. Aga ei hakka, sest pole sellist entusiasmi ja huvi ja muidugi energiat pole ka...
Armas emakeelepäevakene hakkab juba õhtusse veerema. Nii palju toredaid sündmusi on päeva mahtunud. Ei jõua kohe järge pidada ja kõigega kursis olla. Selleks oleks tarvis (töö)vaba päeva, aga ilmselt ei jõuaks siiski, kuna samaaegselt toimub mitu üritust. Olen ikka püüdnud jälgida lugemisaktsiooni presidendilossi eest, aga kuna see kestab päikesetõusust loojanguni, siis puhtfüüsiliselt pole sel reel võimalik püsida. Muidugi emakeelepäeva konverents "Rikas ja loov kirjakeel" RaRa-s. See video vahendusel nähtud-kuuldud. Oli hea, nagu alati! Sellel võiks muidugi pikemalt peatuda, aga hetkel ei jõua seda teha.
E-etteütlust kirjutama ei jõudnudki. Proovisin pärast nii oma lõbuks. Aga see lõbu sai ruttu läbi, sest ikka suutsin paar viga sisse sokutada. Keskendumisvõime, tähelepanu, enesekindlus - kuhu need ometi vajalikul hetkel kaovad?!? Aru ma ei saa! Ent tore ikkagi.
Nüüd veel pisut tööposti otsas istumist😝 ja siis kontserdile! Piret Rips-Laul autorikontsert “Mu süda usub õnne” metodisti kirikus.
Kaunist emakeelepäeva jätku!
Olgu siinkohal ka traditsiooniliselt ära toodud siis korrektne e-etteütluse tekst:
„Aktuaalsest kaamerast“ näeme ängitekitavaid sõjauudiseid, lakkamatuid päevapoliitilisi kemplusi, kuuleme väikesevõitu pensionidest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire käes vaevlemisest.
Võiksime tänavusel raamatuaastal õppida ajaloost, mis pole muud kui ülekohus ülekohtu otsa, ja kultuurist, mis teeb nähtavaks ebavõrdsusest läbiimbunud võimumustrid.
Trööstigu meid eestikeelse kirjasõna rikkalikkus, meeldigu siis modernne või traditsiooniline proosa, žanrikirjandus, ühismeedialuule või räpplüürika, e-raamatud või tekstid iidvanades koltunud katekismustes.
Tänavu möödub Noor-Eesti esimesest albumist sada kakskümmend aastat, seetõttu võiksime kiirtarbimiseks mõeldud vemmalvärsside või “Chuck Norrise anekdootide” kõrval ammutada vaimujõudu meie oma kõrgkirjandusest.
Küünlapäev tähendab minu jaoks jõuluaja lõppu. Alles sel päeval (või õigemini järgmisel) võtan aknalt advendiküünla, selle nn advendikolmnurga ja panen uue advendi ootele. Hoiaks kuuskegi senimaani toas, aga äi pidand vasta sel aastal ja eelmisel aastal polnudki teist.
Sünnipäev möödus õite vaikselt ja koos korontsikuga. Õnneks ei olnud midagi hullu, oli üsna kobe olla. Lill oli kodus olemas ja koogi sebisin endale järgmisel päeval.
Ja siis tuli vastlapäev 😁 Koos kohustusliku vastlakukliga. Sai ikka paar tükki manustatud. Minu lemmikuks osutus Talu&Deli kukkel:
Ja jõudsimegi omadega naistepäeva. Juba eelõhtul sain oma lilled kätte:
Kas tunnete lõhna? Levkoid. Ühed mu lemmikud! Õhkasin lillepoes neid nähes - ah, kui ilusad! Ja kallis kaasa ostis mulle kohe just need😍💓 8. märtsil linna peal kõndides olid liikvel mingid tohutud inimmassid. Eks ilus kevadilm ja ka pidupäev mängisid siin oma rolli. Aga ma selline inimpelgur, et mitte öelda inimpõlgur, oleksin tahtnud põgeneda. Ei saanud. Käisime hoopis sõpradega bowlingut mängimas (ka seal oli väga rahvarohke) ning pärast restoranis möödunud sünnipäevi tähistamas. Afterparty' le siirdusime ühe sõbranna poole, kes sattus küpsetamise soonele ja kostitas meid igasuguste hõrgutistega. Poole öö ajal sai koju naastud. Pühapäeva hommikul asusin jälle teele oma vabatahtlike kohustuste või ülesannete juurde. Nii et kiirelt, liiga kiirelt ja toimekalt on aeg läinud! Tänasega on märtsi esimene dekaad seljataga. Kuigi kohati on tunne, nagu oleks aprill hoopis. Ega ju õiget talve polnudki (siinkohal räägib muidugi talvelaps!)
Elukeskkond 2025 ehk rõdul viibimine rangelt keelatud ehk rõdupiirete vahetus (tellinguteta ja tellingutega):
