Isadepäev

Et tänast päeva kuidagi kokku võtta, siis sobib selleks suurepäraselt kasutada klassikute sõnu. Juhan Liiv on kirjutanud luuletuse  "Mis isad ütlevad" 

Mis minu isa mulle ütles?

Ütles, et hukkas on praegused ajad,

ütles, et enne nad olivad paremad.

Mis sinu isa sulle ütles?

Ütles, et praegu on ilusad ajad,

ütles, et enne nad olivad pahemad.

Mis tema isa talle ütles?

Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,

ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

(See 1900. a. kirjutatud luuletus on ilmunud nii mitmeski J. Liivi valikkogumikus, näiteks “Sinuga ja sinuta” (1989))

Novembri esimene nädal

Üks nädal novembrist ongi läbi ja läinud 😮 Seega on ka möödas esimene nädal diviisi all "novembris blogin iga päev" Siinkohal tänud Ritsikule seda asja meelde tuletamast😊

Kui ülejäänud november ka nii ludinal läheb, siis oleme varsti jõulukuus 😄 ja kevadele lähemal 🤔

Igavust pole küll aega tunda. Tegelikult tahaks kogu aeg lugeda, kuna olen sattunud lugemise soonele või lainele või kuidas te soovite... Aga no see muu elu ja töö! Kõik segavad kogu aeg!😂

Nädalavahetus linnas. Oi, mul olid suured plaanid, mis ma kõik ette võtan ja korda saadan! Aga tutkit! Eile õhtul käisin teatris. Sõbranna kutsus kaasa. Ja täna läheme sama sõbranna sünnipäeva tähistama! No see oli muidugi plaanis ja linnajäämise põhjuseks. Ka Mardilaadale läheme, see on siis nn ühisüritus 🙂 Näis, kuidas see siis kujuneb. Olen harjunud seal üksi kondama ja silma nuumama 😁

Mardilaadale mõeldes tegin paar fotot:

Keerukoda ja Evelini tikand

Kõik selle aasta kraam😇

Keerukoda kohtab Mardilaadal kindlasti, Evelin oma kraamiga sinna vist ei tule. Keerukoda soovitan kindlasti, kui soovid olla isikupärane ja kanda ägedat ainukordset seelikut. Mul on neid lausa kaks!

Nostalgia 🥰

Nõud, mis tekitavad nostalgiat. Mõlemat tassi oli algselt kaks, taldrikuid kolm. Parempoolne kruus on ammuilma üksi ja väike kild on väljas. Vasakpoolne kaotas eile oma kaaslase, see lihtsalt kukkus kraanikaussi kildudeks. Taldrikud soetasin millalgi Sõbralt sõbrale poest ja õnnetul kombel on neistki vaid üks järel, sellelgi kild väljas... Aga nad on nii armsad ja on minuga seni kuni kestavad ❤️

Mardilaadal müüakse palju keraamikat. Olen kunagi ostnud sealt ühe armsa pihlakatega kruusi, millest on ainult mälestus järel, tegelikult vist paar fotot ka... Aga enam pole sedalaadi tooteid leidnud.

Sellised lood siis täna ja praegu. 

Võiks pikalt veel heietada, aga pean end minekuks sättima hakkama.

"Minu Madeira" Epiloog 2025

Marita Tambelt.

Minu Madeira. Epiloog 2025

Petrone Print, 2025

224 lk.: ill.

(Minu sari)

Siin olen bloginud 2018. aastal raamatu esmatrükist. Nüüd on ilmunud uustrükk koos epiloogiga, mille ma läbi lugesin. Uuesti tervet raamatut lugema ei hakanud, kuigi erilisi mälestusi mul sellest ka pole.

Mis eelmisel korral olen kirja pannud, see meeldib mulle endiselt - Madeira elanikel on sisse kodeeritud mittemidagitegemise rõõmu geen. 

Nii kahju, et Eesti inimestel sellist geeni pole🤔

Mõni mõte siis ka epiloogist:

Saareelu muutis mind palju soojemaks, iseseisvamaks ja kordades enesekindlamaks inimeseks. Usaldan oma sisetunnet nüüd rohkem kui eales varem ja usaldan ka seda, et asjad lähevad täpselt nii, nagu nad on mõeldud minema.

Minu väikesest ja vaiksest paradiisisaarest on vaid mõne aastaga saanud kaugtööparadiis.

Turismibuum on endaga aga kaasa toonud ka hulga probleeme kohalikele.

"Võta kaasa vaid mälestused ning jäta maha võimalikult väike jalajälg."

"Minu Brüssel"

Inga Höglund. Minu Brüssel: nagu kaelkirjak šampusepokaalis
Petrone Print, 2025

224 lk. + fotod
(Minu-sari)

Väike kokkuvõte Raamatukodust:

"Kas oled kunagi mõelnud, milline võiks olla elu Brüsselis? Inga Höglundi raamat "Minu Brüssel. Nagu kaelkirjak šampusepokaalis" kutsub sind avastama linna, mis on täis ootamatuid kontraste ja lõputuid võimalusi. Brüssel on linn, mis ei võta end liiga tõsiselt – see on täis huumorit, loomingulisust ja vabadust. Kujutle, nagu astuksid sürrealist René Magritte’i maalile, kus kaelkirjak on šampusepokaalis – kõik on võimalik ja miski pole liiga veider.

Inga Höglund, kes alustas oma teekonda Brüsselis ajakirjanikuna, avab sulle linna, mis esmapilgul võib tunduda hall ja kõle, kuid peidab endas rikkalikku kultuuri ja elu. Brüssel ei paljasta oma tõelist olemust kõigile, vaid ainult neile, kes julgevad seigelda ja avastada. Iga tänavanurk pakub midagi uut ja ootamatut, ning just see teebki Brüsselist koha, kus kõik on suhtumise ja perspektiivi küsimus.

Raamat viib sind teekonnale, kus saad kogeda Euroopa Liidu poliitilist keskpunkti läbi Inga isiklike kogemuste. Tema lugu algab 2014. aastal, kui huvi Euroopa Liidu poliitika vastu tõi ta Brüsselisse. Pärast aastatepikkust tööd ja pingutusi on temast saanud eluaegne euroametnik alates 2020. aastast.

Kui otsid raamatut, mis pakub nii naeru kui ka sügavaid mõtteid, siis "Minu Brüssel" on just sulle. See on lugu sõprusest linnaga, mis avab end neile, kes on valmis vaatama kaugemale esmapilgust ja leidma ilu isegi kõige ootamatumates kohtades."

Aastaid tagasi on ilmunud "Minu Brüssel" Vahur Afanasjevi sulest. Pole lugenud. Ei ole olnud tõmmet. Sel korral sai aga Inga Höglund'i "Minu Brüssel'ile" end raamatukogus järjekorda pandud ja nii olin "sunnitud" lugema. Nö kohustuslik kirjandus😉

Euroopa Liidu kiitus, kuidas peaksime end kohandama ja teistele meeldima - see häiris tohutult. Nagu ikka tüüpiline eestlane, see orjamentaliteediga, et mina pole keegi, ma pean teenima välja lugupidamise tööga, lömitamisega. Ma tean, nii ei olnud raamatus kirjas, aga seda lugesin sealt välja mina (ridade vahelt, tunnetuslikult). Ja samas tuleb ülistus ja kiituslaul vabadusele (lk 169-171).

Suhteliselt samalaadsed mõtted on tekkinud raamatut lugedes ka Suvehiidlasel. Tasub lugeda ka Petrone kirjastuse kodulehelt taustainfot.

Paar väljakribatud mõtet ka siia lõppu:

- Ükskõik, kui palju Brüsselit kiruda, toiduvaliku poolest rikkalikumat annab ilmselt terves maailmas otsida.

- Inimesed tänaval ei võlgne sulle midagi, seega ei pea nad ka sinu pahurusega silmitsi seisma.

"Kuuba ühes hingetõmbes"

Annely Ramos Põder
Kuuba ühes hingetõmbes
Tõlkinud Toomas Kahur
[Tartu] : Toledo kirjastus, [2025]

342 lk.: fotod

Täiesti omamoodi lugemine. Eesti-kuuba päritolu naise lugu. Päris lõpuni ei jõudnud raamatuga, tagastusaeg tuli enne kätte. Ent kindlasti tahaks uuesti laenata ja lõpuni lugeda. Nagu eilseski postituses mainitud: vaatasin just raamatukogu kataloogist - on täiesti saadaval, keegi hetkel ei loe ja pole ka järjekorda. Aga hetkel pole üldse sobiv aeg lisalektüüri koju toomiseks. Vaja läbi närida olemasolevad ning kohe tulevad peale uued, mille järjekord minuni jõuab. Ja muud tegemised! Ah, see november on nii kiire ja tegus!😜 Pealegi nüüd veel igapäevane blogimine ka!😀

Naljakas oli nimelugu - Rammus põder😂

Kajastusi leiab raamatu kohta mitmeid, seega on loetud ja nauditud. Suvehiidlane väidab, et lausa kohustuslik kirjandus Kuubal käinule või sinna minejale

Raamatukodust saab lühiülevaate:

Anneli Ramos Põderi raamat "Kuuba ühes hingetõmbes" on sügavalt isiklik ja kaasahaarav teos, mis viib teid Kuuba ja Eesti kultuuride ristteele. Anneli, kes sündis 1967. aastal Kuubal, jagab oma elulugu, mis algab muretute lapsepõlveaastatega Kuubal ja viib lugeja läbi keeruliste aegade, mis sundisid teda kodumaalt lahkuma. Tema ema on eestlane ja isa kuubalane, mis lisab tema loole unikaalse perspektiivi.

Raamat pakub põneva ülevaate Kuuba ajaloost ja poliitilisest olukorrast, mida Anneli kirjeldab läbi isiklike kogemuste. Tema lapsepõlv oli täis helgeid mälestusi, kuid aja möödudes muutusid olud keerulisemaks, viies lõpuks lootusetuse ja rusutuseni. Anneli elutee on tihedalt seotud ka Eestiga, kus ta on viimased 30 aastat elanud. Nõukogude Eesti ja laulva revolutsiooni aegne värskus pakuvad teravat kontrasti Moskva 1990ndate alguse viletsusele.

Anneli kirjutamisstiil on intelligentne ja humoorikas, pakkudes samal ajal sügavat analüüsi ja kriitikat režiimi manipuleerivate mehhanismide kohta. Tema lugu on täis värvikaid episoode, nagu vanaisa Anatoli Põderi pesumasina saatmine Kuubale või Ain Kaalepi basseini kukkumine Havannas. Need lood pakuvad Eesti lugejale äratundmist ja üllatusi, tuues esile kommunistliku retoorika ja tsensuuri absurdsuse.

Kui otsid raamatut, mis pakub sügavat sissevaadet Kuuba ja Eesti ajalukku ning kultuuri, siis "Kuuba ühes hingetõmbes" on kindlasti väärt lugemist. Anneli Ramos Põderi lugu on liigutav ja inspireeriv, pakkudes samal ajal ka mõtlemisainet ja naeru.

Lisapeatükid on leitavad Toledo kirjastuse kodulehelt, samuti võib sealt leida intervjuu autoriga.

Vastakad tunded

Just selliste, vastakate ja segaste tunnetega sõitsin täna hommikul ühistranspordis kesklinna poole...
Juba teist hommikut järjest olen häiritud sellest, et buss on nii täis. Mulle ei meeldi päeva alustada trügimise ja enda koha eest võitlemisega. Vaat' see on see, kui tahad hakata "õigeks" ajaks tööle jõudma! Kõik liiguvad sel ajal. Kui lasta 15 minutit üle, siis on olud juba hoopis lahedamad. Eile lasin lausa ühel bussil minna, et siis mõni minut hiljem pikemasse ja tühjemasse astuda.

Täna hommikul lasi üks vanem härra mind bussi sisenedes kenasti ette. Olin meeldivalt üllatunud. Bussis aga rääkis üks noor daam telefoniga, vene keeles. Oli veidi häiriv! Ma ise üritan põhimõtteliselt vältida ühistranspordis telefoniga lobisemist. Teised ei pea teadma minu tegemistest ja päevasündmustest või mida see või too ütles, arvas ja mõtles... Bussijuhil mängis raadio. Venekeelne. Olin häiritud. Mõtlesin, kus ma elan? Gorod Narva? Või mõni muu novembrikuine linn naaberriigis? Tunded keesid vist üle... või reageerisin (küll sisimas) üle?!? Aga hommikuti tahaks vaikselt omaette nohisedes istuda, aknast välja vaadata ja omi mõtteid mõelda... Kui noore daami peatus lähenes, siis lõpetas ta kenasti kõne, tundus, et emaga rääkis ja ütles vene rahvusele nii omaselt: tseluju (suudlen ehk siis musi-musi). See oli liigutav ja armas. Tõmbasin ennast koomale, et teda mööda lasta. Ja siis tänas ta selle eest ning märkis veel, kui tähelepanelik minust. Puhtas eesti keeles! Olin taas liigutatud. Eestlaselt poleks tõenäoliselt sellist kommentaari tulnud...

Selliste segaste ja vastakate tunnetega algas minu tänane päev. Kuidas see küll siis veel lõppeda võib?!?

Kokkuvõttes võib öelda, et oligi väga kirju ja vastakas päev. Ent õhtu olen endale siin molutades mõnusaks teinud. Asjalik olen jälle homme!😁

"Catherine"

 

Robert Jobson
Catherine: Walesi printsess
[Tallinn] : Hea Lugu, [2025]
262 lk.: ill.

Nii palju, kui lugeda jõudsin, oli ääretult sümpaatne raamat.

Mulle on printsess Catherine alati meeldinud. Temas on põimunud väärikus, sõbralikkus, armsus, lihtsus... Ta on oma olemuselt aristokraatlik. Selle kõige paremas tähenduses.

Kindlasti võtan ühel heal päeval taas kätte ja loen lõpuni. Just vaatasin raamatukogu kataloogist - on täiesti saadaval, keegi hetkel ei loe ja pole ka järjekorda. Aga mul endal on lugemisjärjekord pikk... Nii füüsiliselt juba kodus olevad (loe: koju tassitud😛) raamatud kui ka raamatukogus ootejärjekorras olevad...

Aga ükskord siis...

P.S. Lugemise aeg jäi ilmselt septembrikuusse, nii et päris kaua juba...