Korilase pidupäevad!:)

Väike fotopostitus suvisest lemmiktegevusest - korilusest. Metsad on täis mustikaid. Ja aiaski mammud muudkui valmivad. Lõpetuseks pärn, siis, kui ta veel täies õiteilus oli ja saak kuivamas.
Kaunist suve jätku! Loodame, et ilm jälle kõike ära ei nöögi.

Päike, tuul ja merevesi - need me sõbrad kolmekesi

Siit tuleb nüüd üks südasuvine heietus. Rubriigist: vingun ja virisen. Pealkiri on eksitav:)
Polegi sel kuul blogisse ühtegi rida kirjutanud. Nii et see on ka ühtlasi vigade parandus:)

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mul on juba esimesel puhkusepäeval tunne, et kohe saab puhkus läbi... Draama, traagika missugune! Ja juba ma nukrutsen, ilma, et oleksin nautima hakanudki.
Aga mis siin ikka nii väga nautida. Kui olen linnas, siis tundub, et raiskan aega, sest maal kõik põleb, st et tuhat ja üks tööd tahab tegemist - muru niita, aiamaa kasta, peenrad rohida, umbrohi kitkuda, põõsaalused, aiaäärsed ja -tagused niita, marjad, piparmünt, pärnaõied jne korjata... Kui olen maal, siis mõtlen, et linnakodus lilled kõrbevad, neid oleks vaja kasta, oleks vaja koristada, kraamida, remonti teha, õmmelda jne.
Puhkamine ja mängimine ei kuulugi nagu puhkuse repertuaari. Sest ikka, nagu eestlane muiste, puhkus ja nautimine on saadanast. Töö on see mis õilistab ja õndsaks teeb! Kõik ju rabavad ja rügavad. Julge sa öelda, et ma nüüd olen niisama ja midagi ei tee. Kus sa sellega, siis lintšitakase sind ära.
Ometi näen ma (sotsiaalmeediast), et mitmed naudivad kaunist Eestimaad, rännates ringi ja viibides mererannas. Kas neil pole töid teha, küsin ma karmil toonil. Mis ringihulkumine see on?
Mul on juba teine puhkusenädal lõpukorral. Pool juulikuud on läbi. See tähendab, et ka pool suve on läbi. Vähemalt selline tunne on mul alati olnud.
See kevadsuvi on olnud tegelikult nagu üks suur puhkus pisukese tööga. Ja mul on tohutu, lausa kohutav vastumeelsus saabuva sügise ees, kui peab jälle päev päeva kõrval tööl käima hakkama, iga Jumala päev... Oi, kuidas ma ei taha... Nii ma ei suuda ka üldse puhkust nautida. On tunne, et peab ennast kogu aeg tagant piitsutama, et valmistuda tööeluks.
Olengi pea iga hommik ärganud 6.30, et saata mees tööle. Ikka mõtlen, et mul ju puhkus ja pärast magan edasi, aga võta näpust. Selleks ajaks on uni läinud ja tuhat muud toimetust ees ootamas.
Ja ikka on tunne, et kõik on tegemata ja midagi ei jõua.
Vaat' selline melanhoolik olen praegu.
Aga täna käis mul sõbranna külas. Korjasimegi pärnaõisi ja piparmünti ja herneid... Mõnus!
Päike soojendas (lausa küpsetas!), tuuleke jahutas veidi. Ainult merevett ei olnud.
Ehk järgmisel nädalal saab ka merele ja mere äärde. Plaan on igatahes üks saar vallutada:)
Ega ma ju tegelikult ei ole eriline merefänn. No ses mõttes, et iga hinna eest end laintesse heidaks, aega, kohta ja ilma valimata. Kaugel sellest. Ainult siis, kui väljas on 30+ kraadid, tahaks kaelani vette. Aga sellist ilma on meil siin väga vähe ja harva. Ja enamasti olen siis ikka merest kaugel.
Päike on tore, aga liigselt tema paistel peesitamine kahjulik. Tuul on mõnus, kui ta kuuma ilmaga jahutab, aga nagu juba mainisin, selliseid ilmu meil ju peaaegu pole. Seega enamasti on tuul külm ja vastik, mis paneb kraed püsti  ja kapuutsi pähe tõmbama. Sel aastal kuidagi eriti.
Sai selline peibutuspealkiri pandud, aga jutt oli heitlik nagu eestimaine ilm.
Olge mõnusad! Ja nautige Eestimaa suve!

"Kuidas kultuuritegelased lahkuvad"

Andres Pulver. Kuidas kultuuritegelased lahkuvad. (330 lk.)

Lakooniline entsüklopeediline ülevaade paljudest kultuuritegelastest pisut omapärases võtmes - eluõhtust ja kalmistule jõudmisest. Iga isiku lühieluloo juures on foto hauakivist või -monumendist.
Kel pole viitsimist rohkem süveneda, siis siit saab täiesti asjaliku, küll äärmiselt minimalistliku ülevaate huvitavatest persoonidest. Kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad jne.
Kokku 96 nime, kelle hulgas näiteks Ervin Abel, Mait Agu, Urmas Alender, Betti Alver, Gunnar Graps, Jaak Joala, Urmas Kibuspuu, Kaljo Kiisk, Eri Klas, Jaan Kross ja Ellen Niit, Heli Lääts ja Peeter Saul,  Hardi Tiidus, Voldemar Panso, Valdo Pant, Mati Unt, Silvi Vrait ...
Näiteks üks huvitav fakt, mille teada sain: Rudolf Tobiase tütar Helen Tobias-Duesberg sündis enam kui pool aastat pärast isa surma.
Teine huvitav fakt, et kunstnikud Kristjan ja Paul Raud olid kaksikvennad ja sündinud erinevatel kuupäevadel, (vastavalt siis 22. ja 23.10.1865)

Eriliselt sümpaatselt mõjuvad ja meeldivad käekirjalised hauakirjad. Näiteks Kalju Lepiku, Valdo Pant'i, Mart Saare, Juhan Smuuli, Anton Hansen Tammsaare, Kalmer Tennossaare, Friedebert Tuglase hauakivil.

Selline, mõne jaoks ehk veidi morbiidne suvelugemine siis:) Aga põnev oli, sest surnuaiad on põnevad paigad.
Mulle meeldib kabeliaias kõndimas käia, kui parafraseerida klassikuid:)

Ilusat suve ja jaaniaega!

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled

Öövaikuses lauludest helisev nurm...

Just sellisel heinamaal peamegi pidu,

kus hämarik koidule ulatab käe...

Ei, ma ei olnud sel jaaniööl Saaremaal, vaid oma kodusel, majatagusel lõkkeplatsil (heinamaal või nurmel, kui soovite). Ja siis meenusid need laulusõnad, mis sobisid kuidagi hästi minu mõtete-tunnetega. Eks need rohkem sellised nostalgilised olid seal lõkke ääres. Meenusid erinevad jaanituled jm lõkkeõhtud nooruspäevilt, kui ühe armsa pundiga sai koos oldud, lauldud, mängitud ja tuld vaadatud...

Head jaanipäeva! Olgem hoitud!

P.S: Vanaema saanuks täna 111. aastaseks! 

"Elu eesliinil"

Elo Selirand. Elu eesliinil: koroonalahing Kuressaare haiglas.

Režissöör Elo Selirand töötas käesoleva aasta aprillis (koroona-epideemia kõrghetkel) kümme päeva vabatahtliku hooldajana Kuressaare haiglas ning pani oma kogemused ja läbielamised kirja.

Väga aja- ja teemakohane raamat, mis on juba nii kiirelt ilmuda jõudnud.
Aus, otsekohene, ilustamata lugu otse sündmuste epitsentrist. Kirjutatud mõnusalt, mahlaka huumoriga. Vaatamata tõsistele teemadele on see väga muhe lugemine. Edeneb kiirelt, kuna jutt on ladus ja hästi, huvitavalt kirjutatud.
Oleks mitmeid kohti tahtnud teiega jagada ja ennekõike enda jaoks talletada, aga kuna lugesin seda niigi vargsi töö kõrvalt, siis ei jõudnud märkmeid teha.

Autor on esile toonud hooldajatest Lindad ja Marjud, kes teevad oma igapäevast rasket hooldajatööd pühendumusega, kuid kes ei hooli presidendi vastuvõttudest.
Veel üks hea näide oli see, mida või keda televiisorist vaadatakse. Jõekalda ja Margna on tõelised meelelahutajad haiglatöötajate silmis ja seega igati õigustatult väärinud aasta meelelahutajate tiitli.
Ajalehes "Sirp" on hea arvustus Ülo Mattheuselt, soovitan sedagi lisaks lugeda.

Elu keeruliseks elamise kunst:)

Kas pole mitte sobiv pealkiri armastuse aastapäeva tähistamiseks?!?:)

Elu keeruliseks elamise kunst... ??? See on üks omaette kunst:) Kõrgem pilotaaž, võiks isegi öelda:)
Olen minagi seda teinud, mis salata. Täna, elukogemusest lähtudes julgen väita, et milleks küll ometi. Alles vabaks või lahti lastes saab tulla see päris õige. Vägisi tahtes (ühiskonna survel?) ei olegi võimalik saavutada head (õnnelikku?; loe: rahulduspakkuvat) elu.
Muidugi - oma vead peab igaüks ise ära tegema. Kuigi võiks ju õppida ka teiste vigadest. Oleks lihtsam, jääks üks ebameeldiv/keeruline etapp vahele. Aga ikkagi - inimene armastab käänulisi teid, siis on, millest hiljem kõigile, järeltulijaile, soovijaile jutustada. Sile ja sirge tee on ju igav. Kuigi vahel igatseks ikkagi sellist enam-vähem tasast, ilma konarusteta teed.
Võib-olla päris ise, vabalt valides, lihtsalt elus kohtudes, poleks ma oma abikaasat leidnud või valinud, pelgalt välise vaatluse, välimuse järgi. Meie puhul sai oluliseks hoopis muu - ligikaudu poolteist kuud kestnud kirjavahetus (e-maili teel). Oli see hingesugulus või mis iganes, ent õige pea, üsna kohe, tundsime ära, et me oleks nagu ammu tuttavad. See oli imeline aeg, imeline äratundmine. Eks aastate jooksul on igasuguseid asju (raskusi/haigusi) ette tulnud, aga oma põhiolemuselt on meie suhe säilitanud oma algse olemuse.
Siia sobib nagu valatult Ott Leplandi lugu. Justkui meist ja meile...

Täna 17 aastat tagasi algas meie ilus kirjavahetus, armas, südamlik suhtlus, mis 14 aasta eest vormus abieluks. Käisime pisut tähistamas restoranis Weis, ääretult hubane ja mõnus koht Kristiine linnaosas (omab ka FB kontot). Soovitan soojalt!

Isutekitamiseks teile paar hõrgutavat pilti meie tänasest valikust:

Õhuline unelm

Pikalt küpsenud veisepõsk

Tänane väljakutse:)

Väike harjutus silmale. Leia pildilt mesilane!

Aga muidu ka veel paar paremat ülesvõtet ebaküdooniast:

Ikka selline eriliselt ilus aeg on praegu. Nii palju erinevaid õitsejaid. Ega palju pole enam jäänud. Varsti on jaanipäev... Ja siis jõulud:)