Aasta kokkuvõte ja tagasivaade jääb minust küll järgmisesse kuusse, sest elu... Ja kohe vahetubki aastanumber, ent peale selle ei muutu ju midagi. Nojah, uus kuu ka...🙃
Mõned aastalõpu hetked läbi kaamerasilma Haapsalust, kus pooleteiseks päevaks käisime aega maha võtmas ja veidi lõõgastumas-nautlemas🥰 On vähemalt midagi meenutada hallis argipäevade reas 🤭
Sai söödud ja nauditud:
Ja silma nuumatud:
Ja end mõnusalt tuntud:
Toredat aastavahetust! Kohtumiseni uuel aastal!
Igas väikeses kolhoosikeskuses oli pool sajandit tagasi oma söökla. Sööklatoit oli hea, hoolimata sellest, et töötajad mõisaköiel lohiseda lasid ning hapukoore, suhkru ja liha salaja oma kodustele pidulaudadele vedasid. Igatahes sai kõhu neis paikades alati täis ja toit ei tekitanud selliseid allergiaid, nagu tänapäeval kuuleb. Tunnistan ausalt, et sageli valin praeguste restoranide ja baaride praadide asemel lõunapausil pigem bensiinijaamast hotdog'i ja kokakoola ning püüan päeva lõpuks koduse toidulaua taha jõuda.
Tänu ema jooksule olen mina olemas. Ja kui ma nüüd kuulen, et rahaahne TREV-2 plaanib Rail Balticu liivakarjääri sinnasamma metsa, kuhu mu ema küüditamishommikul jooksis ja mis ta elu päästis, mis teda oma kasukaga varjas, siis ei saa ma aru, mis meil, vabaks saanud eestlastel, viga on.
On jõulud, jõulud, jõulud!
Mu südamesoov las täide see läeb,
et kodudes kõikjal jõulud on käes,
et ühtegi last, ei väikest ei suurt, ei oleks ilma rõõmust.
Jõulud on käes!
* * * * * *
Sa südames nüüd pane
kõik küünlad põlema
ja ära pimedusel
seal aset anna sa...
Sa südames nüüd pane
kõik küünlad põlema
ja ehi oma hinge
sa taevarahuga.
(A. Haava)
Kallist jõulurahu ja hingevalgust pühadeaega ja argipäeva! 🌟🎄✨
Raamatuke sisaldab kolme juttu, novelli: "Corrida", "Ohverdus" ja "Bürokraat".
Raamatust kogusin kokku taustainfo:
Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Mis neid kõiki ühendab? See, et need on päriselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on Eestiga seotud olnud juba 800 aastat.
Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga.
Novellikogu räägib mõjuvõimsa aadlisuguvõsa, von Rosenite, naiste saladustest. Põimides ajaloolisi fakte fantaasiaga, loob autor paralleelreaalsuse, mille sündmusi ei võimalik tõestada - aga ka mitte ümber lükata.
Sanderi näiliselt sujuv jutustamismaneer on tihedalt täis osavalt peidetud vihjeid ning detaile, millest ükski pole juhuslik. Sageli tekib pärast raamatu lugemist või filmi vaatamist soov see veel kord üle vaadata; kontrollida, kas tõesti langevad kõik killud veatult kokku ning moodustavad tervikliku mosaiigi.
Kuigi lood on lühikesed, siis põnevust jagub. Äkitselt tuli mingi sarnane tunne, mis valdas mind lugedes raamatut "Varjud kuuvalguses "...
Jätkuvalt olen lummatud Sanderi osavast sõnaseadmisest🥰
Anname raamatutele uue elu! Aita raamatud uuele elule!
Kas pole mitte vahvad loosungid või löövad pealkirjad?
Aga just nii ma mõtlen raamatuid Raamatuvahetusse üles pannes.
Kui ma olen raamatu läbi lugenud, siis enamasti sellega asi piirdub. Vahel harva tuleb tahtmine (või vajadus) teist korda lugeda. Jah, kindlasti on neidki raamatuid, mida võtan kolmas, neljas ja kümneski kord kätte. Ja selliseid ma hoiangi alles, enda ligi ja kui mul pole, siis soetan päriseks. Aga need nn esimese kategooria raamatud, mis on oma ülesande minu juures täitnud, neil lasen minna. Saab keegi teine õnnelikuks. Võib-olla on see kellelegi just see raamatu, mida tema tahab päriseks, enda ligi hoidmiseks. Aga hindan ja pooldan väga ka seda, kui raamat taas uue võimaluse saab, mitte ei jää riiulisse nukralt seisma. Kui järgmine lugeja raamatu läbi loeb ja saadab ta siis uuesti ringlusse.
Vahel paneb RV tellimus siiski ka veel raamatusse pilku heitma, et mälu värskendada. Mõnikord suisa veidi kahetsema, et olen raamatu pakkumisse pannud, aga tegelikult võinuks enne läbi lugeda või uuesti üle lugeda. Homme saadan teele need raamatud:
Eks veidi ikka kripeldab, aga olen kunagi need raamatud läbi lugenud ja kui siiani pole rohkem kätte võtnud, siis on aeg lahti lasta...
Täna on jälle see päev, mil valgeks ei lähegi...
Kuna otseseid kohustusi pole, siis olen siiani uimerdanud. Molutanud, kui soovite😊 Püüdnud blogida. Siit-sealt ühtteist lugenud. Midagi järele vaadanud, otsinud, leidnud ka või siis mitte. Mõtisklenud selle üle, mida kõike "peaks" tegema. Aga nende "peaksidega" on nii, et need ei kao kuhugi (vist? või enamasti?) ja eks on olemas ju ka see teine homme, kuhu saab edasi lükata 🤭🙈 No näiteks koristamine! Nii mõttetu tegevus. Pühid tolmu ära ja kohevarsti on ta tagasi. Ja kui sul on selline tore koduloom, ja maal neid ikka on, nagu ämblik, siis need armastavad võrku punuda ja on väga usinad. (Tervitused siinkohal Maele!😆🤗) Seniks, kuni sina jõuad need, ämblikuvõrgud siis, eks, ära likvideerida, asub tema teisest otsast jälle pihta. Ja üleüldse, teiste tööd pole ilus ära rikkuda, veel enam lõhkuda 😜
Sellised uitmõtted siis sel hallil ja pimedal laupäeval. Ühtegi vahvat pilti pole ka lisada. No tegin jooksvalt kaks. Just selline öö on praegu🤭😮 ning kuulen, et õues sajab vihma...
Ilusat saabuvat teist adventi!❤️ Kui süda on soe, ei siis muu loe🥰
P.S. Tegin molutamise vahele ka ühe väikese õuetiiru. Viisin prügi välja, tõin puid tuppa. Ja võtsin viimased porgandid üles!🤭 Detsembris polegi varem porgandeid võtnud peenrast 😁 Aga no ilm on rohkem küll septembrine, mitte jõulukuine 🙃
Fotosüüdistus ka 😆:
