See hääl. Vaikus. Sisekõne. Mõtteselgus. Mõtteerksus. Läbitajumine ja tunnetamine. ...
Raamat, mis minu jaoks liigitub sinna "hea tunde" raamatute hulka, mille võtan kätte siis, kui on see "õige tunne", mil vajan just mõnd tummist, läbitunnetatud mõtet, lauset, ütlemist...
Terve plejaad (peamiselt) Eesti inimesi, kes mõtestavad olemist seotuna Fred Jüssiga.
Heinrich Bölli "Iiri päevik" on teos, mis viib sind otse 1950. aastate Iirimaa südamesse. Kui sa oled kunagi mõelnud, milline oli elu Iirimaal sel ajal, siis see raamat on just sulle. Böll, tuntud saksa kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat, veetis koos perega aega Achilli saarel ning jäädvustas oma kogemused ja tähelepanekud selles meeldejäävas teoses.
Raamat pakub sulle intiimset pilguheitu Iiri igapäevaellu, kus kohtud inimestega pubides, rongides ja mujal. Bölli oskuslikud kirjeldused ja terased tähelepanekud loovad elava pildi ajastust, mis on küll minevikus, kuid mille mõju on tunda tänapäevani. Iiri huumor, rahvamuusika ja kultuur, mida Böll nii meisterlikult kirjeldab, köidavad jätkuvalt uusi lugejaid.
Kui sa plaanid külastada Achilli saart, siis võib-olla leiad end sealgi, raamat käes, avastamas neid samu paiku, mida Böll kirjeldas. Kuid nagu autor ise on öelnud, ei pruugi sa leida täpselt seda Iirimaad, mida tema koges – ajad on muutunud. Siiski on "Iiri päevik" suurepärane lähtepunkt sinu enda Iirimaa avastamiseks.
Heinrich Bölli looming, mille keskmes on inimlikkus ja sõjajärgse ühiskonna analüüs, on jätkuvalt oluline. Tema teosed, sealhulgas "Iiri päevik", on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse üle maailma. Kui sa otsid raamatut, mis on samaaegselt ajalooline ja ajatult köitev, siis on "Iiri päevik" just see, mida vajad.
Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.
„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.
Laupäevasida toimetusi ära viska pühapäeva varna, sest esmaspäev on ka päev😁 Uusaja vanasõna😆
Olen täna tubli olnud. Üks ammune töö sai tehtud, pikalt planeeritud ja hoogu võetud. Nimelt sügavkülmiku puhastamine. See nõuab suurt ettevalmistust ja eneseületust. Just see mõte, et ma pean seda tegema. Kui juba asja kallale saab asutud, siis on pool võitu käes😀 Igatahes nüüd on tehtud ja külmik sissegi lülitatud ehk siis seinakontakti pistetud. Põhjus ju ka väga proosaline, nimelt ei mahtunud enam tavalise külmiku sügavkülma riiulitesse kraam ära. Praegu on aiamaasikate aeg. Oma peenralt. Super! Vahel ikka tasub laisk olla ja mitte peenramaad vinks-vonks korda teha. Meie maasikamaa on nagu söötis põld. Kassitapp, ristikhein ja muu mudru vohab! Aga! Ka linnud ei pääse ligi ja päike ei küpseta, kuivata liialt ära. On parajalt niiskust ja sooja. No niiskust on ilmselgelt liiga palju, sest kohati kipuvad marjad mädanema ja hallitama. Vihma pole mõni päev sadanud, õnneks, aga öine niiskus, kaste püsib väga pikalt. Õhtul on üsna varakult rohi märg ja veel poole päeva ajal sillerdavad veekristallid päikesepaistes. Mis ma tahtsin öelda on see, et juba teist aastat järjest saab nn sügavkülma maasika koduaiast. Ei pea kalli raha eest ostma! Ehk saab natuke ka vaarikat. Suhu on juba mõned pistetud! Kuuldavasti on ka mustikad valmimas. Vaja seegi trett siis ette võtta. (Ehk homme?) Ega aiast suurt muud marjalist tulegi. Musti sõstraid on mõned üksikud marjad oksal. Vaja need nüüd muidugi kätte saada. Must sõstar on ainus mari, mida mu mees tunnistab. No mustikas ka mööndustega. Isegi punast sõstart on sel aastal vähevõitu.😮
Õnneks on meil nüüd ka suvi! Sellest on hea meel! Isegi nii hea, et saab oodatud õhtust jahedamat aega, et saaks midagi teha ilma higistamata. Vaat' niisugused proosalised lood siis täna.
Elagu suvi! 🌞 Elagu puhkus! 🏖️ Elagu maasikad!🍓🍓🍓
Mereäärne armastuslugu tulvil soojust ja huumorit.
Raamat suvelugemiste rubriigist. Raamatuvahetuse raamat seekord, mitte raamatukogust laenatud, aga eks see Raamatuvahetus ole ka ju omamoodi raamatukogu.
Lühitutvustus tagakaanelt:
Claudia pole kunagi kahetsenud, et suurlinnaelu seljataha jättis ja ranna-äärsesse paradiisikildu põgenes. Toeks ninakas kass Puding, on ta ümbritsenud end ustavate sõpradega, kes on Claudiale kui perekond. Tema pood rannatee lõpus on täis asju, mis rõõmustavad nii kohalikke kui ka külalisi. Elu on viimaks loksunud täiuslikku mõnusasse rütmi. Seda seniks, kuni alevikku kolib lesestunud Jason koos teismelise tütre Milliega, otsides mõlemale uut algust. Claudia poekese põnev sortiment – ja naise vabameelne elustiil – tõmbab Milliet otsekohe. Kuid praktilise meelega arhitektile Jasonile ei ole tütre uued huvid meeltmööda. Ta ei häbene Claudiale oma arvamust öelda ja sädemed lendavad igal nende kohtumisel. Kuid Jason ja Millie ei ole sel suvel ainsad uustulnukad ning elu sadama ümbruses – iseäranis aga Claudia elu – muutub rohkem kui ühel moel. Kui Claudia tee aina ootamatumatel viisidel Jasoni omaga ristub, hakkab ta märkama seda, mis peitub mehe tulise temperamendi ja terava keele taga. Claudia oli kindel, et tema elus on kõik olemas, aga ehk oli midagi siiski puudu?
Täna siis lõpuks tunnen vist esimest korda puhkuse algusest saadik, et ongi puhkus või et nii võikski end puhkuse ajal tunda. Ja ma puhkan juba ametlikult 1. juulist 😮🤫 Et miks siis nii ja kuhu on kadunud see aeg? No esimene nädal läks laulupeo ootuses ja selleks valmistudes. Teine kulus laulupeost välja tulemiseks ja toibumiseks. Tagatipuks jäin ma veel haigeks ka. Nii hirmus köha, et kole kohe! Ja need muud jutud ka sinna juurde. Ikka kurguvalu ja nohu ning selline üldine haiglane olek. Täna tunnen end veidi paremini, kuigi köha on jätkuvalt ja nahk on kogu aeg märg. Viimane on ilmselt otsapidi ka ilmas kinni, aga eks see haigusevimm elab ennast ka nii välja. Nii kui veidigi rohkem ennast liigutan või, hoidku küll!, pingutan on kohe higi lahti😛 Sellised toredad, mitteapetiitsed jutud siis...
Teist päeva järjest on ilus ilm. See tuleb ka kindlasti ära mainida. Olgugi, et olen linnas, aga siin saabki seda tõeliselt nautida 😆 Aiatööd jms ei riku ära. Olen isegi tubli olnud. Istutasin lillekastidesse eile aiandist ostetud lilled. Suur saavutus! Muidugi olen totaalselt hiljaks jäänud sellega, aga siin olid omad põhjused (pikalt sai ju oodatud rõduklaaside paigaldamist, oli jahe kevad ja siiani suvigi ning muidugi energiapuudus, ehk pisut ka ajapuudus või isegi tahtmatus). Nüüd, kui olen veidi maha jahtunud ja ennast jälle kogunud, viin lilleredeli rõdule tagasi ja kujundan rõdu ilusaks🥰
Teist hommikukohvi nautisin peaaegu rõdul. Kuna seal oli otsene päike ja väga kuum, siis olin tegelikult rõduukse vahel tooliga toas🙃 Aga tore oli ikka! Linnuke ka kirjas, et olen rõdul kohvi joonud 😆
Oma lugemised olen vist nüüd ka jõudnud suuresti ära kajastada siin blogis. Ja uskumatu on see, et lugemine täitsa isutab ja edeneb ka! Tõeline puhkus tähendab minu jaoks kindlasti ka lugemist!
Täna saaks isa 85🌹🥀 Meenutan tänumeeles🙏🥰
 |
| Lilleampel ühest... |
 |
| ...ja teisest küljest |
 |
| Istutatud lilled päikeselaigus |
 |
| Ootavad õigele kohale tõstmist |
No mis ma oskan öelda?
Algas justkui tüüpiline Eesti romaan. Või nagu mu kallis kolleeg armastab öelda: tüüpiline Eesti film, kus midagi ei toimu 😀 Ehk siis palju kirjeldusi, vähe sündmusi. Siis läks huvitavaks, kui elu sisse tuli ja käima läks. Vahepeal kaotasin jälle lootuse, kui peategelane üheksa kuud iseendaga (leina)tööd tegi. Seda esoteerikat ei jaksanud küll lugeda lehekülgede kaupa. Ja kõik need kordused! Sa püha püss! Igal hommikul viie tiibetlase harjutused, ahjude kütmine, küünalde põletamine (9000 teeküünalt 9 kuu jooksul, kui õigesti mäletan, kolossaalne arv igatahes, pluss veel muud küünlad), palvehelmed jms ja tirpi ning tagasi kõndimine, iga ilmaga, iga jumala päev! Mulle kangastus üsna tüüpilise eestlase kuvand, kes väidab, et pole mingi usklik, aga igaks juhuks praktiseerib midagi kõigist erinevatest usunditest, esoteerikast jne.
Altareid oli mul kolm. Minu altar, leina altar ja elu altar - see, mis hoidis kõike, vähemalt nii ma lootsin. Elu. (Lk 181)
Lõpuks läks õnneks siiski jälle huvitavaks. Õnnelik mees see peategelane. Kolm naist. Ühega perekond ja lapsed. Ja pärast seda kaks tõelist armastust! Veidi ebarealistlik, aga samas: kõik on võimalik neile, kes usuvad ja ennast võimalustele avavad?
Väga segaseid ja veidraid tundeid tekitanud teos...
Siiski, mida kaugemale jääb kaane sulgemine, seda enam kaldub mu hinnang plusspoolele. Ei ole kerge lektüür. On hoopis väga mitmekihiline lugemine.
Mõned väljakirjutused ka:
Õnneks räägivad pildid alati enda eest ja mulle ei meeldinud juba ammu proovida sinna kõrvale ajada mingit süvatsevat udu diskursusest ja narratiivist. See oli igav ja seda pidi ajama siis, kui piltides ei olnud midagi erilist ja tuli proovida oma tegusid mingilgi moel õigustada. (Lk 63)
Tulin oma igapäevast üksi saarele, ma ei tahtnud kedagi näha. Ei tahtnud raamatuid lugeda, raadiot kuulata ega telekat vaadata, tahtsin lihtsalt olla. Ma olin väsinud inimeste mõtete merest. Iga sõna, mida keegi ütles, kandis endas soovi, tahtmist, ootust, pettumust. Keegi üritas sind igal päeval oma sõnadega muuta. Kõigil olid mingid mõtted ja soovid. Ma tahtsin end korraks neist vabastada ja kuulata enda omi. (Lk 75)
Vaesus on üldjuhul nagu seisund, mis on sinu sees, sinu hinges. Iga järgmine miljon ja järgmine maja ei muuda midagi. Ajapuudus on ka vaesus. Vabaduse puudus samuti, kui su enda raha hoiab sind vangis. Ühtemoodi võivad vangis olla nii rikas kui ka vaene. Ühel on mõnikord liiga palju ja teisel tihti liiga vähe. Ka vabadus on seisund. Kui seda pole, ei aita ka rohkem firmasid, veel rohkem raha. Isegi helikopter ei aita ja sa ei jõua ikkagi kunagi kohale. (Lk 222)
Miks peab igale inimesele sildi külge kleepima ja igale tegevusele hinnangu andma?
Kust võtab inimene julguse mingeid oletusi tõe pähe kuulutada?
Silt külge! Tempel peale! Alati! Iga kell! Kõigele.
Empaatia? Mõistmine? Kaastunne? Kahtlus? Skeptitsism?
Olen prantsuse lõunatajad enda jaoks liigitanud kolme kategooriasse. Laisk prantslane. Vinguv prantslane. Tõeline prantslane. (Loe lähemalt lk 51)
Gaby on väga külalislahke ja uurib mult, kas soovin veini juurde ning kas ma eelistan magusat või kuiva. Muidugi kuiva, ma pole kuulnudki, et keegi magusat eelistaks! Eriti veel mõtlen, et mis mõttes - me õpime ju veinindust, kuidas me saaksimegi magusat veini juua. Otsustan siis suurest üllatusesest teema algatada ja ka teistelt uurida, kas neile meeldib magus vein. Tundub, et prantsuse noorte seas on magus ja isegi maitsestatud vein vägagi populaarne. "No siis on küll hästi, et te veinindust õppima läksite, sest teil on, mida õppida," mõtlen ma endamisi naljatledes.
Nende armas kolmeaastane tütar Charlie sööb koos meiega ning ei pirtsuta tavaliselt mitte ühegi koostisosa üle. Aga vanemad ei Anna selleks ka võimalust. Kui tütar natukenegi viriseb, tõstavad vanemad häält. Kord on majas. Laps istugu õigel ajal lauda ja söögu taldrik tühjaks või olgu näljas. Siin ei peeta seda karmiks kasvatuseks, vaid hoopis hädavajalikuks miinimumiks, et lapsed oleksid sõnakuulelikud, manitsetud ja viisakad.
Peaasi, et mõni väike laps või lärmakam turist nende rahu häirima ei tuleks. Erinevalt meile harjumuspärasest kultuurist ei näe siinsetes restoranides peaaegu kunagi lapsi. Pigem on tänavapildis populaarsed neljajalgsed sõbrad. Lastele on siinsetel peredel kohtinguõhtuteks alati lapsehoidja leitud. Kui nautida, siis rahus ja täiel rinnal.
Pineau de Charentes on konjakijook, mis kindlasti suuremat tähelepanu väärib. 3/4 viinamarjamahlast ja 1/4 konjakist kokku segatud ning seejärel mõni aasta laagerdatud imeline aperitiiviks sobiv magus, kuid äärmiselt värskendav jook võidab kõigi selle proovijate südame hetkega.
See siin on väga ehe ja maitsvate toitudega restoran, aga kogu selle prantsuse köögi kiitmise juures tekib mul päris tihti väljas einestades küsimus - kus on originaalsus?
Ma ei kavatse täita kellegi teise päevakavas olevaid punkte ja jätta enda asju tegemata.
Raha, võim ja grupisurve ei saa osta jah-sõna, kui sa joondud enda, mitte teiste sisemise kompassi järgi.
Jäta oma elust välja toksilised inimesed; need, kes ei tundu suutvat kontrollida negatiivset reaktsiooni nii paljudele elu väikestele viperustele. Nende energiaväli koosneb õiendamisest ja kurtmisest (lk 111)
Rubriigist: Ei ütlemine ei ole isekas (lk 134):
Kui tunned sisemist rahu, siis oled paremini teiste abistamiseks valmistunud. Aga esiteks on sul tarvis keskenduda iseendale.
Iga kord, kui ütled ei palvetele, mis tunduvad koormavad, tekitad aega juurde selleks, et öelda jah sellele, mis on oluline; erilistele inimestele ja sellele, mis sulle korda läheb.
Rubriigist: Ei väikelastele inimestele (lk 192):
Inimesed, kes teevad sääsest elevandi, kuuluvad tohutute ajaraiskajate hulka ja sul on vaja nende suhtes ranget eitavat lähenemist. /.../ Ära neela alla sööta, mis on seatud sinu kaasatõmbamiseks nende dramaatilistesse elusituatsioonidesse, selle asemel jäta nad tähelepanuta.
• Ma ei tunne end süüdi, kui ütlen ei.
• Ma ei lase end survestada tegema midagi, mis ei tundu õige.
• Määrav tegur otsuse tegemisel on küsimus: "Kas see teeb mulle rõõmu?"
• Ma asetan esikohale inimesed, keda ma armastan, ja see võib tähendada ei ütlemist teistele.
• Mul ei pruugi olla alati täielikku kontrolli iga olukorra üle, aga mul on täielik kontroll oma reaktsiooni ja vastuse üle.
• Ma pingutan, et mul ei oleks midagi kahetseda hetkel, kui minu aeg siin planeedil läbi saab. Selle asemel valitseb minus rahutunne, et ma ei hoidnud end tagasi ja andsin endast parima, et täita oma unistused.
Paks raamat (üle 600 lk). Põnev raamat. Ootamatute pööretega raamat.
Sisu ümber jutustama ei hakka. Ütlen vaid niipalju, et: Kolm tähendab siin kolme sõpra. Nina, Adrien ja Étienne. Sõprus saab alguse, kui lapsed on 10-aastased. Ajaliselt kulgeb lugu kaasajas (2017), mil ollakse üle 30sed ja minevikus (lapsepõlves, gümnaasiumi lõpus, noorusajal). Kujunemisromaan, samas põnevuslugu. Inimsuhted. Saatuslikud valikud ja paljastused.
Minu jaoks oli lugu köitev lõpuni. Kuigi võinuks ehk ka kontsentreeritumalt üles ehitatud olla. Aga igav ei hakanud kordagi. Pigem tabasin ennast sellise vana, peaaegu unustatud, tuttava kibeluse käest - saaks ometi jälle lugema😊
P. S. Minu viimane lugemine enne laulupidu. Nüüd pole uuesti järjele saanud.
Nüüd on see siis tehtud! Ehk siis uus tava või mood on sündinud - kummikutega laulupeole. Rahvariiete uueks trendiks ehk siis vältimatuks koostisosaks on saanud vihmakeep ja kummikud! 😍 Vähemalt jalad on kuivad. Eks siin ole ka muidugi arenguruumi, et kuidas päris kuiva nahaga pääseda. Lausa kalamehe säärikud peaksid olema, no vähemalt põlvini, siis ei häiriks ka märg seelikusaba😆 Või siis seelik kilega vooderdada? Päris korralik vetthülgav vihmamantel kuluks ka marjaks ära. Kohe ikka selline suur, mille alla mahub ka (selja)kott ja ikka maani välja. Soovitavalt selline, et vett krae vahele ei tuleks.
Eelnevast võib järeldada, et olen veel tugevalt laulupeo lainel 😇 Ilus oli! Ilus pidu oli! Isegi vihm ei suutnud seda rikkuda. Rahvast oli meeletult palju. Poleks iialgi uskunud, et sellise ilmaga rahvas välja (ligunema) tuleb. Aga ennäe imet - Eesti inimene on visa ja armastab oma kultuuri ja LAULUPIDU!
Mulle ei meeldi massid. See sai mulle taaskord selgeks. Õigupoolest tuli uuesti meelde. See on ainuke põhjus, miks ma ei tahaks laulupeole minna. Aga ometi alati jälle lähen...
Korralduslik pool oli suurepärane. Vabatahtlike meeskond ülisõbralik ja abivalmis. Toitlustamises sujus kõik ladusalt, nagu kellavärk.
Millega aga alati arvestada tuleb on suur passimine ja oma järje ootamine lavale pääsemisel. Kui juba laval olla, siis on taas kõik hästi.
Kui millegi üle viriseda, siis see on transport. Lubati süstikbusse, mis pea nonstop laulupeo ja kesklinna vahet vuravad, aga õhtul, pärast kontserti ummistasid autod teed ära ja bussid ei pääsenud liikuma. Nii et tegelikult oli liiklus reguleerimata. Eks nad seal jooksvalt midagi aretasid, aga kas ja millal see kilomeetri pikkune bussirivi liikuma sai, jäi minul nägemata. Sain üsna ruttu ümbersõidul olevale liinibussile nr 40 ja seega oli juba jälle elu ilus. Buss, millega päris koju sain, tuli ka viie minuti jooksul. Nii et mul tegelikult väga vedas. Olin umbes tunni ajaga peolt kodus. (Seda siis ikka Tallinna piires).
Täna on mul peo järelmid ehk "ärajääma nähud". Lisaks peavalule ja üldisele teovõimetusele ei ole ka mingit tahtmist midagi teha. Nii olen siin laule järele vaadanud ja kuulanud. Lihtsalt olnud. Ikkagi puhkus ju! Siiski paar masinatäit pesu on ka pestud. Poes käidud. Süüa tehtud. Piisavalt!🙃
Juulit on juba nädal läinud ja pea sama palju ka puhkust...
Kummikud on aga selle suve aksessuaar number üks!😄 Kuni seda ära ei unusta, on kõik hästi!😂
Lisan mõned fotod ka:
 |
| Laulupeo tuli paistis ka😍 |
 |
| Laulukaare all oli võimas tunne ja vaatepilt |
 |
| "Ärajääma nähud"😂 ehk päev pärast pidu |
 |
| Austav ülesanne: jagada koorile staffi 😀 |
