Ajavoogude sees

Ajavoogude sees kannab mind elu lootuste laev...

Maikuu on läbitud... Esimene dekaad möödus pööraselt kiirelt ja põnevalt, mil käisin peaaegu üle päeva pärast tööd mingil üritusel! Minu jaoks on seda kohutavalt palju!🤭🙈 Väga toredad üritused kusjuures. Armastan Tallinna kirikutest kõige rohkem käia Jaani kirikus. Seal sai käidud siis lausa kaks korda. Esmaspäeval, 5. mail Loodud sõna õhtul, kus Janek Mäggi vestles sakslasest Eesti vaimuliku Matthias Burghardiga. Oli meeldiv ja huvitav. Kolmapäeval, 7. mail toimus raamatuesitlus "Istudes taevases kohvikus", kuhu on kokku kogutud Marju Raabe (1971-2024) peamiselt kirikutekstiile käsitlevad artiklid. Marju oli armas inimene, kellega nooruses tutvusin. Malbe Marju, rahulik Raabe - nii iseloomustas teda Jaani koguduse kauaaegne õpetaja Jaan Tammsalu. Mina jälgisin tema, Marju, tegemisi distantsilt suure austusega. Nüüd mäletan ja mälestan tänus...

9. mail oli imekaunis kontsert Vanalinna muusikamajas, kus VHK muusikaharu lõpetas mu armas vennapoeg. Millised võrratud noored, andekad ja pühendunud!

Vahepeal oli veel mitmeid sündmusi, millest lihtsalt mööda libisen. Ent 25. mail oli rõõm ja au osaleda onu ja onunaise kuldpulmas. Suurepärane, kaunis sündmus.  

Nii ongi maiga ühel pool ja kuigi pidin ainult fotopostituse tegema, siis sai päris ülevaatlik kokkuvõte.

Täna oli esimene tõsine ja tõeliselt töine tööpäev aias. Olen kerest kange ja mitmed kohad annavad tunda...  Päris soe oli ka. Vaatamata jahedale kevadele on loodus siiski omas rütmis. Õunapuud on justkui õitsenud juba ja meelespeadki hakkavad vaikselt lõpetama... Aga väike valik siis:

Linnakodus said lõpuks rõduklaasid ette

Eluline

Püüdsin jälle kinni ühe mõttearenduse. Hea, et sain sabast kinni. Enamasti juhtub nii, et loen midagi head ja hiljem tahaks uuesti lugeda või jagada, aga enam ei leia üles... Siis on jube kahju. Ja see tunne jääb pikaks ajaks kummitama. Ikka mõtlen, et see pole ju nii suur pingutus ja ajaraiskamine: avada koht (blogi, dokument, märkmik vms) kuhu teha copy/paste ja ongi olemas!?! Aga vahel käib seegi täiesti üle jõu?!?

Helen Mirren ütles kord nii : "Enne, kui sa hakkad kellegagi vaidlema, mõtle selle peale, kas ta on vaimselt piisavalt küps, et mõista erinevat vaatenurka. Kui see nii ei ole, siis ei ole ju sellel kõigel mingit mõtet. Kõik vestlused ei ole väärt, et kulutada oma energiat. On hetki, mil hoolimata faktidest, mis sa välja tood, selgusest, millega sa räägid, teine inimene lihtsalt ei kuula sind selleks et kuulata, vaid selleks, et vastata. Ta hoiab kiivalt kinni oma isiklikust vaatenurgast. Ta ei tahagi näha ega mõista teisi vaatenurki ega võimalusi. Temaga mõtteid vahetades kurnad sa ainult iseennast ära.
Tühja vaidluse ja rikastava vestluse vahel on suur vahe. Vestlemine inimesega, kes on avatud ja tahab mõista ning aru saada, võib valgustada ka sind isegi siis, kui teie arvamused on erinevad. Panna aga mõistust pähe inimesele, kes keeldub nägemast teisi võimalusi, on nagu räägiksid sa seinaga. Ükskõik, kui loogiline ei ole ka su jutt või kui palju tõde ei peitu su sõnades, ta muudab ikka su sõnu ega tahagi sind kuulata. Mitte sellepärast, et sa eksid, vaid sellepärast, et talle lihtsalt ei mahu pähe, et maailmas võiks olla teist tõde peale tema enda oma.
Tark inimene ei ole see, kes vaidluses peale jääb ja kellele jääb viimane sõna, vaid see, kes õigel ajal aru saab, millal ei ole mõtet edasi vaielda. Tark inimene valib oma hingerahu ega hakka iga hinna eest teist ümber veenma, kes nagunii midagi ei taha kuulda. Kõik võitlused pole lahingut väärt. Kõik inimesed ei ole väärt seda, et sa neile hakkaksid oma tõde selgitama. Mõnikord on parem lihtsalt minna ära. Mitte sellepärast, et sul pole enam midagi öelda, vaid sellepärast, et sa tead, et mõned inimesed pole valmis su sõnu kuulma. Aga sina ei pea ju seda raskust kandma."
Tõlkinud - Kodused lood

"Suveõed"

Monika Peetz. Suveõed. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Tallinn: Varrak, 2024. 231 lk. Varraku ajaviiteromaan.

Oli tore lugemine. Minu jaoks püsis pinge lõpuni üleval. Igati positiivne elamus.

Perekonna lugu. Peresuhted, inimsuhted - need pakuvad alati pinget ja kõneainet. Tegevuspaik Holland. Kohake Põhjamere ääres, nimega Bergen, kus perekond Thalberg Saksamaalt Kölnist igal aastal puhkamas käib. Neli õde: Doro, Yella, kaksikud Amelie ja Helen. Perepuhkused lõppesid pärast autoõnnetust, mille tagajärjel isa hukkus. Ema Henriette kutsub perekonna 20 aastat hiljem samasse kohta kokku. Mis asjaoludel, see selgub romaani jooksul...

"Ja mida ma emale ütlen, miks sa kaasa ei tule?" oli Yella küsinud. "Mul on suva. Ta ju nagunii ei kuula." 

Yella hingas sügavalt sisse ja rääkis Dorole sõnasõnalt kõike, mida David oli talle näkku pahvatanud. "Ütle lihtsalt tõde," oli mees soovitanud. "Ma ei tulnud kaasa, kuna ma ei kannata teda. Mul on raskekujuline ämmaallergia." 

Doro naeris südamest. "Miski pole nii kurnav kui abikaasa perekond," tunnistas ta kohustades. "Küsi minult. Minu omad on nii baierlased, et kui nad minuga räägivad, ei saa ma mitte mõhkugi aru. Nad on veendunud, et ma olen kidakeelne, kuna ma ei suuda iial õigel kohal vastata."

Lucy asus parasjagu lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahelisel eikellegimaal. Ta T-särgi all joonistusid selgelt välja esimesed rinnakumerused. [Huvitav, millised need teised ja kolmandad on?!?😂]

"Kas sa oled õnnelik?" küsis Yella. Helen kehitas õlgu. "Kes on õigupoolest öelnud, et me peame alati õnnelikud olema? Töö tähendab alati ka stressi ja iga suhe väljakutset. Ja siis peame kõigele lisaks ka veel pidevalt õnnelikud olema." Yella naeris. "Keegi ei taha olla õnnetu." "Mulle on olulisem, et sellel, mida ma teen, on mingi mõte," ütles Helen. "Ma tahan midagi teiste heaks teha. Ja see teeb siis ka mind õnnelikuks."

"Armastus on alati ka äri. Ma aitan ta rahaliselt jalgadele, maksan isegi poisile, kellelt ta laenas 1000 eurot. Selle eest aitab tema uskuda mul homsesse." Kas ema oli armastust alati pidanud kapitalismi erijuhtumiks?

Mõni minut hiljem ilmusid nende vaatevälja valgustatud kirikuvaremed. Neli päeva tagasi oli ta seal kaevunud oma minevikku. Ta pilk oli muutunud. Hoone peegeldas suurepäraselt tema enda elu: üks pool oli varemetes, teine pool uuesti üles ehitatud ja terve. Varemete ja kiriku kooslus mõjus nagu harmooniline tervik, kuigi kirik ei saa enam iial tagasi oma endist suurust. Kes kirikusse sisenes, pidi paratamatult läbima varemed. Aga just see andis hoonele tema ainulaadsuse. Ilma hävinenud osata oleks kirik selline nagu paljud teisedki, ent just purustatud ja taastatud osa kooslus muutis kiriku oluliseks ka väljaspool Bergeni piire.