Minu Saksamaa

Marianne Suurmaa. Minu Saksamaa: kirju lapitekk.

Seda raamatut ootasin ma ammu. No mitte just päris seda konkreetset, aga üldse, et keegi kirjutaks Sakamaast selles "Minu-"võtmes. Tahtsin välja pakkuda kirjutajana oma onutütart, kellel on Saksamaaga küllalt tihedad sidemed, aga see jäigi ainult mu mõtteks.
Käesolev aga siis igati tore ja ootustele vastav raamat. Lugesin huvi ja mõnuga. Saksamaa on üks neid riike, kus olen rohkem kui ühe korra käinud ja mis on jätnud väga sümpaatse mulje.
Eriti ilus on Baierimaa, kuhu tahaks minna. Olen Münchenis ja Nürnbergis olnud, aga väikeste külade-linnade võlu on veel oma silmaga nägemata. Küll aga olen alati nautinud filmides ja seriaalides Baierimaa muinasjutulisust.

Töö on küll oluline, aga selle juures ei tohiks unustada, mille nimel me üldse kõike teeme. Seda kipun isegi aeg-ajalt ära unustama. Kahrmannide peres tunneme end kui töönarkomaanide taastuslaagris.

Kui Stuttgart on nüüdisaegne mitmekultuuriline metropol, kus käib vilgas elu, siis ümbruskonna tillukestes nukulinnades on hoopis teine aura ja hingamine.
Saksamaal on kokku üle 2000 linna, Oberriexingen on elanike arvult üks väiksemaid, siin elab pisut üle 3200 inimese.

... inimesed on lõbusas meeleolus ja veini voolab ojadena. Ometi näeb päris purjus inimesi harva. Veinikultuur (ja oskus veini nautida) on omaette kultuur, mida õpetatakse maast madalast juba lastele. Selliste ürituste eesmärk on omavahel suhelda, mitte end pildituks juua, nagu näiteks slaavi rahvaste pidudel pigem reegel kui erand on.
Oskus elu nautida - das Leben geniessen - on äärmiselt vajalik oskus, eriti meie kaasaja hektilises maailmas. Lõuna-Saksamaal sündinud saavad need teadmised kaasa juba rinnapiimaga. Švaabid ja baierlased vaatavad kahetsusega oma põhjapoolseid naabreid, kes on pidevalt stressis ega oska elust rõõmu tunda. "Milleks kõik see rabelemine, kui saab ka teisiti kõik vajaliku korda aetud...?" imestavad lõunasakslased. "Elu on selleks liiga lühike... ja liiga ilus," lisatakse elutargalt. Palun minust mitte valesti aru saada. Lõuna-Saksamaal ei käi sugugi lõputu siesta nagu kusagil Vahemere maades - kaugel sellest. Nädala sees tehakse siin kõvasti tööd. Kuid õhtud ja nädalavahetused on selleks, et võtta aeg maha ja lõõgastuda. Ületundide tegemine ja puhkepäevadel töötamine on patt. Töö ei ole jänes, mis eest ära jookseb! Sellised sõnad on otsekui palsam minu hingele. /.../

Mis kasu on diplomitest ja suurtest teadmistest, kui isegi kõige lihtsamad asjad on vahel segased? Võib-olla me mõtleme ise oma elu liiga keeruliseks? Kui oleme liialt kinni ideaalides ja püstitame eesmärke, mida kunagi täita ei suuda, on tagajärjeks see, et me pole kunagi rahul ei enda ega teistega. Oleme õnnetud, sest tegelik elu on alati hoopis midagi muud. Vahel tundub, et lihtsad maainimesed on omal viisil sügavamate elutarkusteni jõudnud. Neid ei vaeva eksistentsiaalsed küsimused ega moodsa ühiskonna pseudoprobleemid. Nad on õnnelikud - siin ja praegu!

München on maailma suurlinnade elukvaliteedi näitajate poolest neljas ja infrastruktuurilt teine linn maailmas.

Liigne muretsemine ja pidev närvipinge vaid hapendavad keha ja teevad meid haigustele vastuvõtlikumaks.

Kuid kahjuks on imeilusa Baierimaa taevasse tõusnud ka ohtlikult ähvardavad pilved, millest ka Marianne viimastes peatükkides räägib - pagulased ja massiline immigratsioon. See on tõsine oht kogu rahvale.
Pagulaste teema on juba terve aasta tugevaid tundeid üles kütnud, teleris ja raadios enam muust ei räägitagi. Alguses tulid asüülitaotlejad märkamatult. /.../ Suuremad inimmassid hakkasid saabuma 2015. aasta suvel. Esimesi saabujaid tervitati Müncheni raudteejaamas siltidega "Welcome refugees!" (tere tulemast, põgenikud!) ja toidupakkidega. Kohal olid kiriklikud organisatsoonid ja vabatahtlikud, kes põgenikele oma abi pakkusid. Eeldatavasti tulevad ju need inimesed otse sõjakoldest ning on Saksamaale tulles teinud läbi raske tee. /.../
Juba esimeste nädalate järel on paljude sakslaste suhtumine muutunud. Põgenikest jäävad teekonnale maha prügihunnikud ja lagastatud avalikud ruumid, kus nad on viibinud. Need, kes läksid vabatahtlikuna appi, saavad sõimata, et toit ei kõlba kuhugi ja andku parem kohe raha, mida "on neile lubatud". On ette tulnud, et noored moslemimehed mõnitavad abivalmis saksa naisi ja nimetavad neid hooradeks. /.../ Juhtumid, mis on avalikuks tulnud, on õõvastavad. Meedias vaikitakse need enamasti maha, põhjendusega mitte tagant õhutada natsionaalsotsialistlikke rühmitusi ja võõraviha. /.../

"Saksamaa kultuuri lammutada ähvardav hariduskauge elanikkonna sisseränne on erinevalt majanduslikust tagasilöögist pöördumatu protsess tulevasi põlvkondi silmas pidades," leiab rahvastikuteadlane Herwig Birg. Osa sakslasi, sealhulgas eliit, ei ole aga probleemist veel sugugi aru saanud. Nende argiellu ilmub muslimist migrant enamasti vaid restorani- või puhastusteenindajana, võõrapärase kulissina. Teatud ringkondades on muutunud tavaliseks heita neid teemasid käsitlevatele artiklitele või etnilistele erinevustele osutavatele uuringutele ette rassismi. See on väga tõhus vahend, et vaigistada teisitimõtlejaid ja panna poliitilise ebakorrektsuse sildi taha pugedes põlu alla ebasoovitavate teemade käsitlemine. Ajaloolise taaga tõttu toimib seesugune vahend eriti hästi. Pikemas perspektiivis kahaneb aga hoopis saksa etnos paljudes kohtades üheks suureks vähemuseks.

Euroopas on maad võtnud noorte väljaränne sinna, kuhu aafriklastel ja araablastel on raske pääseda. Noored sakslased, hollandlased ja prantslased kolivad ühendriikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale üha kiirenevas tempos. Ainuüksi Saksamaalt lahkub igal aastal anglosaksi maadesse 150 000 inimest. Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa võtavad igal aastal meelsasti vastu suure hulga (kuni poolteist miljonit) hästi koolitatud immigrante ning teevad kõik endast võimaliku nende saabumise kergendamiseks.

Päris murettekitav jutt! Kas pole?!? Peatükis "Varjud meie seas" lk. 284-294 on sel teemal põhjalikult peatutud.
No kuulakem siis ometigi inimest, kes on seda kõike ise oma silmaga näinud! - tahaks hüüda ka meie "kõrgetele ja kaugetele seal mäe otsas".

Päris sellisena ei olnud mu postitus küll planeeritud, aga mis südamel, see keelel...

4x4 reisid

Väino Laisaar. 4x4 reisid: elu läbi kolme silma.

Tõeliselt muhe lugemine "hullude" seiklejate reisidest ekstreemsetesse paikadesse. Kuna olen neid reisisaateid vaadanud, siis kõlas mul ka lugedes kogu aeg kõrvus Väintsi, kui hea jutuvestja, muhe hääl.
Tiit Pruulit tsiteerides: "Tema reisid on nagu üks katkematu maanteelint, kus inimesed, nende lood ja laulud sulle ise vastu tulevad. Lihtsalt kulged ja kuulad."
Piisavalt roppust ja joomist oli seal ka, aga - no ikkagi mehed ju... Ega selline ekstreemsus üleüldse ei olegi minusuguste õrnahingeliste jaoks:) Kuigi mõned naised on neil reisidel ju vapralt kaasas käinud küll.

Uskumatu on ikka see, milline viitsimine, TAHTMINE, on jälle minna kuhugi "pärapõrgusse". Üks ere näide oli 2012. aastast, kus 30. detsembrist kuni vist 11. jaanuarini kestis esimene talvereis ja teine algas juba 24. veebruaril. Kolmas reis tuli suvel. Vaevu kuu oldi kodus ja jälle minek.
Aga seda kõike raamatust lugeda on muidugi puhas lust. Ennast küll mingi valemiga kuhugi sellistesse paikadesse sundida ei saaks.

Loodan selliseid vahvaid seiklusi ja nendega lugejate-vaatajate kostitamist peagi taas läbi telekanali või raamatulehekülgede kogeda.
Head reisi!:)

Tervis taimedest

On sügis ja kohe ka talv (õige - see oli juba ära!:)), mis omakorda tähendab, et liikvel on igasugu külmetused ja viirused ja muu selline kehvapoolne kraam.
No mis teha, kui ilm selline lögane, hall ja vesine on. Aga see just kogu kurja juur ongi. Mul on siiralt kahju, et see ilmeilus talv otsa sai nii enneaegselt! Külm ju hävitab pisikuid. Ja üleüldse - mulle meeldib, kui talvel on lumi maas! Eriti veel selles vastikus novembrikuus - see tundus juba täitsa tore, kui maa oli valge ja kuu paistis. Aga nüüd - nii kui see soojalaine tuli ja kõik veed voolama pani - jäin mina kohe tõbiseks. Ikka selline traditsiooniline värk - kurguvalu, köha, nohu. Kõik lõõrid on umbes, pea paks ja tuikav ning üldine jõrm olemine (nagu saarlased tavatsevad öelda).
Kust siis mujalt ikka abi leida, kui ravimtaimedest.
Õnneks olen suvel korilusega tegelenud ja ka sedasorti kraami pisut varunud. Kuigi peaks palju rohkem sellele pühenduma.
Niisiis. Ravimtaimedest, mis kõike seda jama leevendada aitavad. Abiks, toeks ja teejuhiks on Rein Sanderi raamat "Kubja ürditalu ravimtaimed", mida siin kasutan ja omalt poolt ka veidi kommenteerin.

Piparmünt - see on mul esmane hädaabi vahend. Kuigi teda otseselt külmetuse rohuna ei tunta, siis ometi on ta hea rahustav joogitee. Temas on olemas eeterlik õli, mis sisaldab mentooli. Ja see on ikka hea.

Pärn. Pärnaõitel on põletikuvastane, rahustav, vererõhku langetav toime. Kange pärnaõietee langetab palavikku. Pärnaõisi kasutatakse tavaliselt teena külmetuse ja viirushaiguste korral. Pärnaõietee paneb higistama ja aitab kehast eemaldada bakterite ja viiruste toodetud toksiine. Köha puhul hea.

Nurmenukk. Õieteed juuakse köha ja migreeni korral, on hea rahustav ja higile ajav vahend.
Nurmenukul on röga lahtistav, põletikuvastane, higistamist soodustav ja nõrgalt diureetiline toime.
Ülemiste hingamisteede põletike, köha ja külmetuse korral juua soojalt mitu tassitäit päevas. 1-2 tl õisi tassitäie (150 ml) keeva vee kohta, lase kaane all 15 min tõmmata, kurna, lisa mett. (Tõmmis: 1-2 sl õisi klaasitäie keeva vee kohta, lasta 45 min tõmmata, kurna. Brohniidi korral joo soojalt. Tõmmis on ka rahustav ja röga lahtistav).

Lapsepõlves maakodus olidki need kolm - piparmünt, pärnaõis ja nurmenukk - põhilised teed. Vahel oli ka kibuvitsamarjatee (kui keegi oli neid viitsinud korjata ja kuivatada) või siis vaarikavarretee või ka õunakooretee. No ja kummelitee ikka ka. Mustsõstar on ka üks väga tänuväärne asi.

Pune - rahvasuus tuntud ka kui vorstirohi. On seedimist korrastav, rahustav, antiseptiline, põletikuvastane ja röga lahtistav. Aitab unetuse, peavalu ja kõrvade kohisemise vastu, on hea köha ja külmetushaiguste korral, samuti sapipõiepõletiku puhul.

Nõmm-liivatee. On hea köharohi. Kasutatakse tõmmise, keedise ja ekstraktina ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi ja kopsupõletiku puhul, on hea just haiguse lõppjärgus.
Toimelt röga lahtistav, bakteri- ja põletikuvastane. Langetab vererõhku ja soodustab uinumist.
Pune ja liivatee on mu meelest oma maitseomadustelt sarnased. Tuleb välja, et on ka toimelt üsna sarnased.

Pihlakas. Olen ikka teadnud, et pihlakas on hea köharohi, juba mu vanatädi ütles, et tuleb teha pihlakasiirupit, siis hea köha puhul võtta. Nüüd ravimtaimede raamatust aga lugesin, et just õied on eriti hea köharohi. Seega kevadel pihlakaõisi korjama!
Raviteeks kasutatakse pihlakamarju ja pihlakaõisi. Õitest saab ka omapärase maitsega joogitee ning köharohu. Köha, külmetuse vastu. On hea suhkurtõve korral, vähendab üleminekuea vaevusi. Nii et üks äraütlemata hea kraam:)!

Raudrohi ja teeleht ja käokõrv tuleks ka veel siia ritta panna. Kindlasti on neid taimi veel, aga praegu rohkem ei uuri ja puuri.

Kes lähemalt asja vastu huvi tunneb, siis tasub eelmainitud raamat kätte võtta. Sealt leiab paljude ravimtaimede tutvustusi, mis mingi häda puhul hea on, retsepte teede, tõmmiste jms tegemise kohta jne.

November

Mäemamma lubas oma blogis novembrikuu pühendada kirjade kirjutamisele. Mõtlesin siis, et miks ma ei võiks proovida igal päeval üht väikest postitust - sissekannet, mõtisklust vms - teha.
Paar päeva (küll napilt) see lausa õnnestuski.Täiesti koba peale tegelikult:) Aga no proovida ju ikka võib, ega midagi ei juhtu, kui ei suuda, jõua, saa... Seda enam, et ma tean - tulemas on kiired ja pingelised (loomingulised, pigem siiski loomevaeva) ajad.
Nii ma ju ennast lohutasin kohe alguses. Hea mees lubajagi, nagu öeldakse:)

Mõeldes novembrile tulevad tahtmatult esile sellised iseloomustavad sõnad nagu - pime, sünge, hall, masendav jne.
Ometi - miks ei võiks me ise endale toredaid tegemisi novembrisse varuda. Häid raamatuid, käsitööd, tee- ja/või küünlavalgusõhtuid, sõprade või muidu toredate inimestega kohtumisi, kontsertidest, teatrist ja kinost rääkimata. Ja nii uskumatu küll - varsti on november läbi!
Lumi teeb olemise helgemaks ja valgemaks. Nii saab ka november teised toonid ja meeleolud. Elu ja olemine tundub kohe palju rõõmsam.

http://www.artrenewal.org/pages/artwork.php?artworkid=11357

 Ja avastasin selle imeilusa foto blogist Esitmoodu maa ja ilm.

Pilt taas ühest blogist

Kahe maailma vahel

Rita Mets. Kahe maailma vahel.

Kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" teise koha pälvinud romaan.
Tänu millele ma ka suuresti selle raamatu lugeda võtsin.
Ega mulle üldiselt ju ei meeldi ilukirjandus (enam), olen seda vist siin ka juba korduvalt maininud. Aga vahel mõni raamat ikka "pääseb löögile":)

Kerge ja kiire, igati nädalavahetuseks sobilik lugemine. Sisu muidugi nii kerge ei ole. Ega olegi lihtne olla "kahe maailma vahel". Mis siit kõrva taha panna on see, et kõike ja kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa. Siltide külgekleepimine ei ole lahendus inimeste probleemidele. Igaühel on oma kutsumus, oma tee käia.

Minu Moldova

Ühel reedel (see oli ikka juba jupp aega tagasi) käisin endale rongilektüüri otsimas, lasin silmade eest ja näppude alt läbi kõik saadaval olevad "minu"-sarja raamatud... Lõpuks langes liisk "Minu Moldovale", autor Marje Aksli.

Hea keeletunnetusega ja ladusalt kirjutatud. Adusin seda ühel hetkel poole raamatu peal. Kuidagi kerge oli lugeda. Vaatamata feminismuse otsimisele ja kuulutamisele, mida ei tasu siinkohal väga südamesse võtta, oli siiski tore lugemine. Jällegi hoopis teine kultuur, hoopis teine mentaliteet. Eks oma pitseri sellele kõigele on vajutanud nõuka-aeg. Euroopa vaeseim riik rullub me ees lahti diplomaadi naise silmade läbi. Ta ütleb muuseas:

"Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske paugupealt armuda - nõukogude aeg on sinna maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd. Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: aeg on ärgata!"

Raamat on ilmunud juba üsna ammu, 2008. aastal. Loodetavasti on asjad pisutki paranenud selle aja jooksul.

See, minu tänane postitus on taas üks vana võla likvideerimine.

*Ja see oli käesoleva aasta 40. postitus, mis omakorda tähendab, et sai ületatud blogiaja aasta kohta tulevate kirjutiste arv. Segane jutt, aga eks see number on rohkem mulle endale tähenduslik. 

Minu Läti

Contra. Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest.

Naljakas lugemine, nagu ikka Contralt oodata võib. Kahjuks oli kohati väga tüütult pikki spordiga seonduvaid lugusid, mis mind üldse ei köitnud. Aga jätsin need sujuvalt vahele ja muid muhedaid seiklusi nautisin ikka.
No ja palju Contra luulet on vahele pikitud, mis ju ka iseenesest üsna ootuspärane. [Vahemärkusena olgu mainitud, et vemmalvärsid on ikka omal kohal, aga luules roppusi ma ei salli. Luule peab ikka ilus olema!]
Mulle meeldis, millise innuga Contra läti keelt õppis (õpib) ja praktiseeris (b). Imetlusväärne!
Avastasin, kui vähe ma ikka Lätist tean. Seetõttu oli avardav lugemine. Läti on täiesti avastamata maa mu jaoks. Huvitaval kombel ei käinud meie oma perega Lätis suvel reisimas. Olen mitmetelt kuulnud, et nõuka-ajal olid põhilised suvereisid ikka Lätti ja Leetu. Seega tuleb nüüd reisisihid paika sättida:)

Olin juhuslikult internetist leidnud olulise lätikeelse lause "Dirsi atrak, lacis nak" ja ikka püüdsin lätlastele oma keeleoskusi demonstreerida. Aga mind hämmastas - ja tulevikus hämmastas veel rohkem -, kui see osutus täiesti süstemaatiliseks. Väga paljud lätlased oskasid selle peale vastata ilusas eesti keeles "Situ ruttu, karu tuleb". Alles hiljem sain teada, et "situ rutu" on ka läti keeles olemas ja tähendab "löön Rutat". Ruta on jällegi tavaline läti naisenimi.

Ütle šaursliežu dzelzcelš ja sa oled juba tunduvalt rohkem omainimene.
[Kui ma õigesti asjast aru sain, siis peaks see tähendama kitsarööpmelist raudteed.]

Läti keel on üldse niivõrd hellituslembene, et seal kasutatakse tihti ka ilma nähtava põhjuseta deminuitiivi ehk hellitusvormi.

Selle sugudevärgiga on läti keeles üks nali - vist üks väheseid lätlaste nalju eestlaste kohta, mis pole eestlaste aeglusest. Estonian has no sex and no future. See küll ongi täitsa rahvusvaheline nali, aga lätlased armastavad seda vist eriliselt.

Eesti-Läti armastuse jõuline väljendus tuli aga sealt, kust oli seda väga raske oodata /.../
Siis aga ilmus järsku täiesti avalikult ja ametlikult president Toomas Hendrik Ilvese kõrvale kena daam, president oli nagu ümber sündinud, nägu vallatu peas nagu poisikesel /.../
Mulle tulid meelde Ilvese kord välisministrina öeldud sõnad: Who the fuck are balts." Ehk siis püüdes rõhutada, et Eesti kuulub Põhjamaade hulka, püüdis ta tõrjuda mõtet Balti koostööst. Aga 18. novembril 2015, Läti vabariigi 97. sünnipäeval pidas ta kõne, kus lausa nõretas sellest ilust, kui ühised ikka on eestlaste ja lätlaste rajad olnud, ja midagi selles vaimus. Ma otsisin kohe selle vana artikli välja ja kõrvutasin. Teate, tore on ju norida, kui keegi on kunagi bravuurselt mingi põhjapaneva põhimõtte välja heitnud ja siis kunagi hiljem sellele täiesti vastupidi toimib.
Igatahes selle Läti sünnipäeva puhul peetud kõne ajal ei teadnud eestlased veel, mis on presidendi ootamatu lätilembuse taga. Aga varsti ilmuski välja Ieva Kupce ja asi tehti õige pea lausa ametlikuks. Mulle muidugi meeldis, et Eesti-Läti koostöö sellise esindusliku vormi sai.

 

Hingedepäev

Maine põrm. Elu ja surm.
On see lõpp? Või millegi algus?
Kas tähtede taga on igavene öö?
Või paistab kusagilt ka valgus?

Iga inimese sees on igavik -
aimdus Loojast, kes kõrgelt meid näeb,
kes jõudu annab ja kätel kannab,
kui talle usus vaid sirutad käe.

See on imeilus Evelin Kõrvitsa laul, mida kahjuks ei leia YouTube'st.
Laulan seda mõttes ja imetlen Looja vägevust, mis kajastub (heli)looja loomingus.

pildiblog by Remo Savisaar

Looja loomingu lummuses

Täna oli selle imelise raamatu esitlus Tallinna Jaani kirikus, millest käisin osa saamas. Jaani koguduse kodulehel on ka väike ülevaade ja taustainfo saadaval.
Fotod loodusfotograaf Arne Kaasik'ult, tekstid vaimulike Jaan Tammsalu ja Mårten Andersoni poolt.

Raamatu tagakaanel on: Hoiatus!
Kolm meest on Looja loomingu lummuses ja seda raamatut rahulikult vaadates-lugedes võib vaataja ja lugejaga seesama sündida.
Me loodame, et aina pealispinnalisemaks muutuvas inimilmas aitavad need Lahemaal tehtud fotod koos Eesti- ja Ahvenamaal kirjutatud tekstidega hetkeks peatuda ning mõtelda, miks me jätame ennast ilma sellest imelisest, mis siinsamas, meie läheduses - looduses ja ligimeses.

Sügavad mõtisklused ja imeilusad fotod! Tõeline hea tunde raamat!

Tänapäeva inimene on enamasti harjunud elama linnas. Seal pole pimeduse ja valguse vahe eriti suur, sest elektrivalgus ja reklaamid panevad päevad ja ööd võrdsesse seisu. Liiklus teeb inimeses rahutuks, tempo on oma südamelöökidest kiirem ja tekitab stressi, olgugi et seda ei pane ise eriti tähelegi. Lihtsalt harjud ära. Kõigega harjub. Ka sellega, et ei mäleta, mitu suve, sügist, talve ja kevadet on sinust möödunud, ilma et oleksid märganud. Kõigega harjub, kuid kas peab?

Kui inimesed tulevad maale, on nende esimeseks ehmatuseks vaikus. Paljud ei saa hästi magada, kuna buss ei sõida akna alt mööda ja kiirabi ei unda. Mingi ootamatu hääl teeb südame rahutuks: lind laulab! Täitsa ilma elektrita!

Nii loeme sissejuhatusest. Ja see on alles algus. Tõeline ilu alles tuleb.


Päev oli ka täna lühike. Pidin tegema erinevaid asju. Pidin toimetama, sest kes peale minu seda teeks. Aga taevas läks pilve. See, mis oli enne rahulik ja ilus, ärkas kummalisel kombel ellu. Kõik viis lehte pärnapuus muudkui lehvisid sinna-siia. Viimased õied väljas noogutasid pead. Midagi lendas läbi õhu. Ja tuul oligi kohal.
Kui erinevad on need tuuled! Kevadine, lootusrikas, lõhnab, suvine on soe, ja on ka praegune, mis räägib loobumisest.

Edasi saab igaüks juba ise lugeda ja vaikselt mõtiskleda ning süveneda.