Tagasivaade aastale

Olen sel aastal kuidagi eriline luulelemb olnud:)
Aina on miskid luuletused mind kummitanud ja inspireerinud. Suurt omi mõtteid polegi väljendatud. Aga vahel mul ongi nii, et leian mingi teksti või ka luuletuse, mis kajastab nii hästi seda, mida olen ka ise mõelnud. Ainult keegi teine on selle palju ilusamini kirja pannud, kui mina seda iial teha oskaksin. Seepärast kasutan tihti kaunilt väljendatut, mis omal kombel peegeldab minu tundmusi, elamusi, mõtteid...
Tagasi vaadates möödunud aastale meenuvad mitmed lugemiselamused. Suvel avastasin enda jaoks "Minu..." sarja ja võtsin päris hulga neid ette ja lugesin, lugesin, lugesin... Siis saabus sügisperiood oma muude tegemistega ja lugemine vajus taas soiku. Ent muljed on imehead. Alguse sai kõik "Minu Eesti" raamatust, õigupoolest veel enne lugesin Justin Petrone "Misjonäripoosi", mis ajendas "Minu Eestit" lugema. Sinna vahele mahtus "Minu Ameerika", mis pärineb Epp Petrone sulest. Nii sai ülevaate kahe erineva maa, kultuuri, inimeste jne. kokkupuutest eestlase ja ameeriklase/itaallase silmade läbi. Ootan põnevusega järge!
Edasi otsisin mingit isiklikku kokkupuudet "Minu"-sarjaga, et võtsin ette paigad, kus ise ka olen viibinud. Soome, Taani, Amsterdam, Moskva.

"Minu Soome" oli selline mõnus karge põhjamaine lugemine, millest õhkus õrna, aimatavat soojust ning samas muret oma identiteedi pärast. "Minu Taani" jättis väga sümpaatse mulje, positiivse ja eluterve, sealt jäi kõlama mõte, et taanlased oskavad puhata ja suudavad tööd ja elu "vabalt" võtta, heas mõttes. "Minu Moskva" on ühe suurlinna elu kajastus, mis oli huvitav lugemine, aga jäi kuidagi kaugeks ja võõraks, ikka hoopis teine elu ja mentaliteet on seal. Lastesse ja lastega naistesse suhtutakse väga hästi ja abivalmilt, see jäi kõlama.
"Minu Amsterdam" jäigi mul pooleli. Midagi oli sellist, millega ma ei suutnud haakuda. Siiski leidsin ma ka sealt vahvat lugemist. Vaatamata erinevatele autoritele ja kirjutamisstiilidele oli neis raamatutes päris palju sarnasusi - juba mainitud identiteedi küsimus, töö- ja puhkeaja vahel tasakaalu leidmine, kultuuridevahelised erinevused, ellusuhtumised...
Vürtsitan oma heietusi vahvate tsitaatidega, mis mulle väga meeldisid ja lugedes välja "kribasin". Võib-olla tekitan nii ka minu-laadsetes lugejates veidi rohkem huvi ja uudishimu nende raamatute kätte haaramiseks.

Kaja Saksakulm-Tampere „Minu Soome“:

"...tekkivad keelevääratused elab ehk üle, kuid veelgi suurem probleem on hakanud tekkima identiteediga. Oma mõtetes pean ennast eestlaseks, olen eemal olles Eesti pärast palju rohkem südant valutama hakanud, olen Eestit palju rohkem armastama hakanud, olen palju-palju patriootlikumaks muutunud, aga kuskil alateadvuses ma ei tunne enam, et olen see eestlane, kes ma olin veel viis aastat tagasi. Ma ei mõtle enam nii, nagu eestlased traditsiooniliselt mõtlevad. Mu väärtushinnangud on muutunud, mu maailmavaade on muutunud, mu stiil ja suhtumine on muutunud.
Aga ma ei tunne ka, et ma oleksin soomlane. Aeg-ajalt tunnen ma end olevat mingisugune monstrum – omadele võõras ja ka võõrastele võõras. See on hirmutav. Loodan siiralt, et see on mööduv faas minu vaimses olemises.
Äkki see on vaid omamoodi üleminekuperiood? Aga kui ei ole, siis kas siin on alge rahvusvahelise inimese tekkimisele? Ja mis üldse tähendab olla rahvusvaheline?"
"...Mingi tühjus on hinge haaranud. Ülikooli koridor on täna kuidagi väga kiiresti vaikseks jäänud. Jah, kell hakkab neli saama ja kõik on tõesti koju kiirustanud. Soomes lõpevadki väga paljudes kohtades tööpäevad kella nelja paiku. On põhimõte, et inimesele peab jääma aega ka hobideks ja isiklikuks eluks."

"...Eestis olles olen palju kohanud kadedust ja suhtumist: „No mis sinu elul viga, sa oled ju Soomes tööl!“"

 Mae Lender „Minu Taani“:

"Tööd tehakse palju, aga puhkust ja oma elu ei unustata sealjuures sugugi ära."

"Elamise mõte on elu nautimises ja mõnusas äraolemises."
"...käes on kella kolmene paus... Tempo on sedavõrd maha tõmmatud, et aeg näib seisvat, kellelgi ei ole kiiret ning kõik kuidagi lihtsalt ON. On hetkes kohal."

"Taanlane ei tormle ega närvitse – välja arvatud ehk Helga, kes isegi autoroolis olles kruvib end aina enam üles ja signaalitab nagu pesueht itaallane. Inimestel näib alati piisavalt aega olevat – suhtlemiseks, kohtumiseks, pikkadeks telefonivestlusteks, poes müüjaga lobisemiseks, kusjuures seda isegi pikas kassajärjekorras.
Neil paistab see nii olevat vist juba lapsest saadik. Siinset haridussüsteemi küll kirutakse selle nõrga taseme pärast, samas on ehk just seetõttu lapsed vähem stressis. Ja julgen väita, et taanlastel (vähemalt siinkandis) näib puuduvat see meeletu eduihalus. Või kuidas iganes nimetada püüet aina kiiremini ja kaugemale jõuda – mainekam kõrgkool, rohkem mammonat, kõlavam ametikoht, suurem maja, uuem auto, kaugem reis jne. Ma ei ole siin seni sellist suhtumist kohanud.
...Siin lähevad noored meelsasti mingi lisakallakuga kooli ja seal õpitavate aastate jooksul tekib neil arusaam, mida nad tulevikus teha tahaksid. Seda nad siis õpivad ja lõpuks teevadki. Sellest omakorda tuleb, et nad ka püsivad oma ametipostidel pikki aastaid, vahetamata  pidevalt töökohti.
...Siin ei kohta eriti sellist mõtet, et lähen mingisse ettevõttesse noorena n.ö. madalamale ametikohale tööle, et siis mõne aastaga – piltlikult öeldes – direktoriks saada. Seepärast ongi siin näha nii palju eakaid müüjaid, tellereid, sekretäre ja teisi, kes on aastakümneid tahtnud olla ja olnudki selsamal ühel ametikohal, pürgimata ilmtingimata alati kõrgemale."

Margot Roose „Minu Amsterdam“:

"Eestlased  ja hollandlased on selles osas sarnased, et pikka juttu ei armastata.
Sama ei saa kohe kindlasti öelda mu inglise ja ameerika kolleegide kohta. Nemad on pidevalt hädas hollandlaste ebaviisaka ja solvava suhtlemisstiiliga. Kui mulle teevad firmasisesed kirjad stiilis „köögist on jälle kõik lusikad kadunud – olgu kohe tagastatud!“ nalja, siis teised kolleegid näevad sellises suhtlemisviisis puhast lugupidamatust." [Aga mis lugupidamisest siin rääkida, kui lusikad pihta pannakse:), oli minu kommentaar]

Justin Petrone kirjutab "Misjonäripoosis" vahvalt eestlaste ja ümbritseva muutmise võimatusest:

"Ja ma ei saa siin mitte midagi muuta. Ma ei suuda oma naabritele õpetada ka korraliku vahemeremaise keskpäevasöömaaja pidamist. Kujutage ette, et eestlased lõpetaksid kell üks päeval töötegemise ja läheksid ära koju, et  mõnusalt nautida head toitu kuni kella viieni õhtupoolikul? Krõmpsutaksid juustu, tilli, oliive, jutustaksid totakaid lugusid ja heidaks nalja keset päeva tundide kaupa? Ei. Eestlaste jaoks oleks see püha tööaja vägivaldne rüvetamine. Isegi kui eestlased vahel lõõgastuvad, käib sellega kaasas kange alkoholi manustamine, nii et sa tunned, kuidas su soolestikku on maandunud põlev asteroid. Kogu aeg tuleb midagi teha, ka tarbida tuleb täie valuga... Ei, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam ma tunnen, et ma ei sobi ei Ameerika ega Eesti oludesse. Kuhu tahes ma lähen, ikka olen välismaalane."

Seekord siis selline lugu. Sain lõpuks jagada seda, mida olen kokku kogunud sel aastal. Või vähemalt üht killukest sellest. Tegelikult olen lugenud ikka ka muid raamatuid peale mainitute ja kirjutada oleks veelgi, aga aitab tänaseks.