"Tagasi tegelikku ellu"

Roland Tõnisson. Tagasi tegelikku ellu. Kirjastus Romanus, 2025. - 161 lk.

Täiesti ootamatu ja üllatuslik leid. Raamat, mille soetasin koguduse raamatukokku. Oma pisikese formaadi tõttu jäi see eriliselt silma. Ja sisu köitis esimesest sirvimisest. Kuna isiklikult lähevad praegu korda viimse kohtupäeva teemad, mille üle sageli mõtisklen, siis oli see raamat just täpselt õigel ajal õiges kohas. Et mitte öelda "nagu rusikas silmaauku"🤭😉Samuti hea paastuaja lugemine.

Õigeusu kiriku traditsioone ja põhimõtteid käsitlev teos, kuhu on rikkalikult pikitud pühade inimeste tekstikatkendeid, kuid siiski pigem müstika sugemetega ilukirjanduslik lugu.

Mõned kohad kirjutasin välja, mis puudutasid:

Inimeste heategude puudujäägi korvab Jumal haiguste ja muredega. Rostovi Dimitri

Kui saad oma heategude eest tasuks ebameeldivusi, siis on sinu headus leidnud pärja. Vanake Joel

See, kes ei võta vastu hukkamõistmist ja etteheidet, ütleb lahti oma pääsemisest. Johannes Redelikirjutaja 

"Väline luksus on reeglina tunnistus sisemisest vaesusest," on arvanud üks hiljuti Valgusesse läinu [Serbia Nikolai]. 

"Vaimulik elu ongi ainus tõeline elu. Kõik muu on põrm. Jääd ilma kõigest, mida säilitad enda jaoks. Kõik, mis sa kaotad Jumala pärast, hoiad endale alles." [Serbia Nikolai]

Tõesti on nõnda, et mõni inimene on nii vaene, et tal peale raha midagi ei olegi.

Annely Peebo

Reinsalu, Elisabeth. 

Annely Peebo: minu muinaslugu muusikas

Tallinn: Pilgrim, 2024

192 lk. + fotod

Ilus raamat ilusast inimesest. Mõlemat nii sisult kui vormilt.

Vahetekstid Elisabeth Reinsalult on filigraanselt sõnastatud. Annely enda juttu lugedes heliseb kõrvus tema hääl. Rikkalik fotomaterjal teeb raamatust tõeliselt kauni fotoalbumi.

Lugesin, sirvisin, vaatasin fotosid aegamisi, jupikaupa, et naudingut pikendada. 

Väga sobiv meetod, muide😀

Raamat sobib suurepäraselt ka kodust raamaturiiulit kaunistama

"Naine valges kimonos"

Ana Johns. 

Naine valges kimonos: lootus ja armastus ei sure iial.

Tallinn: Pegasus, 2020.

336 lk.

Põnev lugemine. Üle mitme-setme aja oli põnevus nii üleval, et lugesin raamatu mõne õhtuga läbi. Raske oli käest panna ja juba päeval kibelesin taas lugema. Viimasel õhtul tahtsin lõpuni jõuda ja lugemine venis päris öösse välja.

Tegevus toimub 1957. a. Jaapanis ja tänapäeva Ameerikas. Otsad tõmmatakse kokku tänapäevases Jaapanis, kus kohtuvad kaks naist, kelle saatused on seotud ühe mehega... Armastuslugu, aga ilu kõrval on ka palju valu...

"Minu Sri Lanka"

Merilyn Meristo

Minu Sri Lanka: tee tööd, siis tuleb paradiis

Petrone Print, 2024

208 lk. + fotod 

Kuigi Aasia, siis mulle see lugu meeldis. Hästi kirjutatud. Parajas koguses kõike.

"Kiribath tähendab riisiputru või siis otse tõlkes piimariisi. Kiribath pole siiski mingi tavaline puder, vaid kookospiimas valmistatud riisipuding, mis on pigem soolakas, sest suhkrut sellele ei lisata (lk 76 on ka valmistamise õpetus).

Lugu kiribath'ist seondub aga linnaga, mille nimi on Kiribathgoda. Ja kuna goda tähendab hunnikut ehk millegi suurt kogust, siis võib linna nime tõlkida kui Riisipudrumäe."

Lk 78 algab peatükk "Mõnda Sri Lanka ajaloost". Märgin selle igaks juhuks üles, kui kellelgi peaks huvi olema või mul endal kunagi tekkima. Olen ju selline, keda ajalugu ei huvita või õigemini on see minu jaoks igav ja mõttetu pingutus sundida ennast võõraste nimede jms tegelema... Piinlik? Jah, tean, aga... Ikka jätan vahele, tänan...

"Sri Lanka kuulub maailma enim riigipühi tähistavate riikide sekka - arvesse võetakse nii budistide, hindude, moslemite kui kristlaste traditsioone ja kokku on ametlikke pühi 26. (Võrdluseks: Eestis on riigipühi vaid 12 ja neist omakorda kaks on alati pühapäeval.)"

Kohv Gallery Cafe'st Colombos! Stiilne ning maitsvat kohvi ja kohvikõrvast pakkuv koht.

Eemal kärarikkast liiklusest asub paradiis - Gallery Cafe, mille lõi maailmakuulus, Lääne-Aasia tähelepanuväärseim arhitekt Geoffrey Bawa (1919-2003). Bawa sündis Sri Lankal ja arhitektihariduse sai Londoni arhitektuuriühingu koolist, kus ta õppis aastatel 1954-1957. Enne arhitektiks küpsemist oli ta juba maailma näinud, juristiks õppinud ja palju reisinud. Tal arenes selge visioon, kuidas mõõdutundega ühendas lopsakas Sri Lanka loodus ja põlisrahvaste traditsioonid ning seada minevikukihid ühte uue hingamisega. Oma stiiliga on ta olnud üks troopilise modernismi eestvedajaid.

Meie Jaffna külastamise aeg langeb kokku diwali-, Sri Lankal tuntud ka kui deepavali-festivaliks valmistumise ajaga. Tegemist on hindude aasta tähtsaima pühaga, mis märgib valguse võitu pimeduse üle, hea võitu kurja ja teadmiste võitu teadmatuse üle.

Ilmekas näide keelekasutusest ka ikka:

... Suured jätkuprotestid mõjutavad osaliselt ka praeguseid sündmuseid.

Säästurežiim

Elan praegu, õigemini juba mõnda aega säästurežiimil ehk energiat kokku hoides. Võib-olla on see läbipõlemine, ei tea... Igatahes ... Teen nii vähe kui võimalik ja suhtumisega: ehk läheb mööda... Vahel isegi läheb😁 Enamasti mitte. Iga väikseimgi asi tundub nii suure pingutusena. Esmane reaktsioon igale ettepanekule, ideele, plaanile, üritusele vms on EIIII! Vähemalt seesmiselt. Tööga saan hakkama, sest mu töö meeldib mulle ja see on parim osa päevast. Imelik, et ma seda praegu kirjutan 🤔😛 Üle kõige meeldib mulle ju puhkus, niisama olemine, molutamine, mitte midagi tegemine!!! Aga ma ju ei oska, ei saa, ei õpi... Tüüpiline eestlane, kelle elu eesmärgiks on töö, töötamine, enda surnuks töötamine. Sest kui ei ole töö töö, siis on kodutööd, aiatööd, remonditööd, vabatahtlikud tööd... Need igapäevased energia välja imejad, mis ei lase elada, elu nautida. Lugemine tundub aja raiskamisena, kuna teha on niiiiiiii palju. Käsitöö tegemisest võin ainult unistada, sest lihtsalt pole aega ja tõsi, ka energiat pole... Hirmsasti tahaksin midagi enda kätega luua, mul on nii palju ideid, mõtteid, mida tahaks teha, katsetada, proovida... Ehk ükspäev pensionipõlves? või kui ei pea igapäevaselt tööl käima? Aga töö=sissetulek=majanduslik toimetulek. Kahjuks on ju elamiseks vaja mingil määral seda va krabisevat või nn virtuaalraha, ilma ei saa süüagi, kui just naturaalmajandusega tegelema ei hakka. Aga ei hakka, sest pole sellist entusiasmi ja huvi ja muidugi energiat pole ka...

Emakeelepäev

Armas emakeelepäevakene hakkab juba õhtusse veerema. Nii palju toredaid sündmusi on päeva mahtunud. Ei jõua kohe järge pidada ja kõigega kursis olla. Selleks oleks tarvis (töö)vaba päeva, aga ilmselt ei jõuaks siiski, kuna samaaegselt toimub mitu üritust. Olen ikka püüdnud jälgida lugemisaktsiooni presidendilossi eest, aga kuna see kestab päikesetõusust loojanguni, siis puhtfüüsiliselt pole sel reel võimalik püsida. Muidugi emakeelepäeva konverents "Rikas ja loov kirjakeel" RaRa-s. See video vahendusel nähtud-kuuldud. Oli hea, nagu alati! Sellel võiks muidugi pikemalt peatuda, aga hetkel ei jõua seda teha.
E-etteütlust kirjutama ei jõudnudki. Proovisin pärast nii oma lõbuks. Aga see lõbu sai ruttu läbi, sest ikka suutsin paar viga sisse sokutada. Keskendumisvõime, tähelepanu, enesekindlus - kuhu need ometi vajalikul hetkel kaovad?!? Aru ma ei saa! Ent tore ikkagi.

Nüüd veel pisut tööposti otsas istumist😝 ja siis kontserdile! Piret Rips-Laul autorikontsert “Mu süda usub õnne” metodisti kirikus.

Kaunist emakeelepäeva jätku!

Olgu siinkohal ka traditsiooniliselt ära toodud siis korrektne e-etteütluse tekst:

„Aktuaalsest kaamerast“ näeme ängitekitavaid sõjauudiseid, lakkamatuid päevapoliitilisi kemplusi, kuuleme väikesevõitu pensionidest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire käes vaevlemisest.

Võiksime tänavusel raamatuaastal õppida ajaloost, mis pole muud kui ülekohus ülekohtu otsa, ja kultuurist, mis teeb nähtavaks ebavõrdsusest läbiimbunud võimumustrid.

Trööstigu meid eestikeelse kirjasõna rikkalikkus, meeldigu siis modernne või traditsiooniline proosa, žanrikirjandus, ühismeedialuule või räpplüürika, e-raamatud või tekstid iidvanades koltunud katekismustes.

Tänavu möödub Noor-Eesti esimesest albumist sada kakskümmend aastat, seetõttu võiksime kiirtarbimiseks mõeldud vemmalvärsside või “Chuck Norrise anekdootide” kõrval ammutada vaimujõudu meie oma kõrgkirjandusest.

Kevad-talvine pühadering

Küünlapäev tähendab minu jaoks jõuluaja lõppu. Alles sel päeval (või õigemini järgmisel) võtan aknalt advendiküünla, selle nn advendikolmnurga ja panen uue advendi ootele. Hoiaks kuuskegi senimaani toas, aga äi pidand vasta sel aastal ja eelmisel aastal polnudki teist.

Sünnipäev möödus õite vaikselt ja koos korontsikuga. Õnneks ei olnud midagi hullu, oli üsna kobe olla. Lill oli kodus olemas ja koogi sebisin endale järgmisel päeval.

Kodumaa sünnipäevaks olin jälle vormis. Kodukandis. Pidulikul üritusel kooriga laulmas ja protsessis kaasas. Äge! Olgugi, et see hõlmas terve nädalavahetuse. Palju proove ja läbimänge, aga tulemus oli ilus. Õnneks päris pidupäev oli vaba, sai sündmustele TV vahendusel kaasa elada. Resto, kuhu tahtnuks minna, oli kahjuks suletud. Tegime siis ühe poetiiru ja pidulikuks õhtuks olid ka kohustuslikud kiluvõileivad olemas, nagu võluväel.

Ja siis tuli vastlapäev 😁 Koos kohustusliku vastlakukliga. Sai ikka paar tükki manustatud. Minu lemmikuks osutus Talu&Deli kukkel:

Ja jõudsimegi omadega naistepäeva. Juba eelõhtul sain oma lilled kätte:

Kas tunnete lõhna? Levkoid. Ühed mu lemmikud! Õhkasin lillepoes neid nähes - ah, kui ilusad! Ja kallis kaasa ostis mulle kohe just need😍💓 8. märtsil linna peal kõndides olid liikvel mingid tohutud inimmassid. Eks ilus kevadilm ja ka pidupäev mängisid siin oma rolli. Aga ma selline inimpelgur, et mitte öelda inimpõlgur, oleksin tahtnud põgeneda. Ei saanud. Käisime hoopis sõpradega bowlingut mängimas (ka seal oli väga rahvarohke) ning pärast restoranis möödunud sünnipäevi tähistamas. Afterparty' le siirdusime ühe sõbranna poole, kes sattus küpsetamise soonele ja kostitas meid igasuguste hõrgutistega. Poole öö ajal sai koju naastud. Pühapäeva hommikul asusin jälle teele oma vabatahtlike kohustuste või ülesannete juurde. Nii et kiirelt, liiga kiirelt ja toimekalt on aeg läinud! Tänasega on märtsi esimene dekaad seljataga. Kuigi kohati on tunne, nagu oleks aprill hoopis. Ega ju õiget talve polnudki (siinkohal räägib muidugi talvelaps!)

Elu-elukene, vol 2

Elukeskkond 2025 ehk rõdul viibimine rangelt keelatud ehk rõdupiirete vahetus (tellinguteta ja tellingutega):

"36 urni"

Sirpa Kähkönen. 36 urni: eksimiste ajalugu.
Tallinn: Koolibri, [2024].
255 lk.

Pingutasin mis ma pingutasin, aga andsin alla... Ei saanud mind konksu otsa see raamat...

Nii et olgu see siin üles tähendatud tuleviku tarbeks, kui peaks tulema uuesti tunne, et võiks lugemist proovida.

Eesti raamatu aasta 2025

Et siis on alanud raamatuaasta. Eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril, Tammsaare sünniaastapäeval avati see pidulikult Tartu Ülikooli raamatukogus. Avatseremooniale järgnes konverents "Eesti raamat 500". Väga head ettekanded! Igati väärikas sündmus. Videosilla vahendusel oli võimalik seda distantsilt jälgida, mida ma ka üritasin töö (ja kolleegide loba😛) kõrvalt teha.

Mitmed on aasta esimeseks raamatuks valinud Raivo Heina "Termodünaamika II seadus"!?! Mai tia, ma vist ei võta seda üldse ette... Tundub liiga... füüsika keskne?!? Minu jaoks küll tuu matš 😝

Minu aeglane aastavahetus möödus suuresti ühe lemmiku seltsis, mida lugesin piltlikult öeldes 155. korda - "Seitse tähte taeva Sõelas". Nii hea, nii turvaline, nii minu, samas ikka ja alati köitev.

Oluline on lugeda, leida endale sobiv raamat. Selliseid mõtteid on kostnud mitmest suust. Kindlasti üks selline vahva raamatuentusiast on meie president. Ja kas armas, tänaseks kahjuks lahkunud, Krista Aru polnud just üks selle mõtte toetaja, et tuleb leida see enda raamat.

Olen seda varemgi öelnud ja ei väsi kordamast, et mulle olulisi, omaseid raamatuid, neid, kus on minu jaoks see "miski", see "tunne", tahan enda ligi hoida, et kui on "see hetk", siis saan sirutada käe ja võtta just selle õige raamatu, mida vajan.

Üldjuhul ma püüan raamatuid endale koju enam mitte soetada. Lugemisvara saab raamatukogust! Eriti ilukirjandust. Teatmelisega on teine lugu. Aga jah, sel juhul, kui raamat puudutab, siis tahan teda enda ligi, päriselt endale...

Olen siin lehekülgedelgi korduvalt hõiganud, et seda või toda raamatut tahaks kodustada. Vaikselt olen selle protsessi ka käima lükanud, suuresti tänu Raamatuvahetusele.

*Postitus on juba üsna pikalt ootel olnud. Puhtalt vormistamise taga.

"Siinpool vaikust"

Tõnu Õnnepalu. Siinpool vaikust
[Tallinn]: Aadam ja pojad, 2024
182 lk. (Ööülikooli Raamatukogu)

Siinsed tekstid on pärit Raadio Ööülikooli loengutest ja need on algselt just raadio jaoks tehtud.

Aeglaselt kulgev ja edenev raamat, mille lugemiseks peab olema õige meelestatus ja õige tunne. Igati minu masti raamat. Vahel tunnen või mõtlen, et olen imelik ja ajan mingit oma rada... Aga lugedes Õnnepalu kirjutatut (just konkreetses raamatus) leidsin mõttekaaslust ja toetust. Nii hea ja kosutav oli (on!) seda kogeda.

"Püha pidamisest" lugesin just sobivalt vabariigi aastapäeval, see oli ilus ning tõstev.

Ja muidugi nimilugu või siis saade "Siinpool vaikust" (vestluses Toomas Pauliga). Need lood vääriksid siia ümber kirjutamist, aga ma (olen laisk või õigupoolest energiast tühi ja) ei jaksa nii palju klahve klõbistada, kahjuks.

Sissejuhatav vestlus "Elu ja meetod" on Tõnu Õnnepalu ja Joonas Hellerma vahel. Huvitav fenomen on siin jälle see, et lugedes kuulen kõrvus nende hääli.

See on nüüd jälle see raamat, mida ma päriseks endale tahan, enda ligi, et saaks uuesti kätte võtta ja üle lugeda mingeid kohti.