"36 urni"

Sirpa Kähkönen. 36 urni: eksimiste ajalugu.
Tallinn: Koolibri, [2024].
255 lk.

Pingutasin mis ma pingutasin, aga andsin alla... Ei saanud mind konksu otsa see raamat...

Nii et olgu see siin üles tähendatud tuleviku tarbeks, kui peaks tulema uuesti tunne, et võiks lugemist proovida.

Eesti raamatu aasta 2025

Et siis on alanud raamatuaasta. Eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril, Tammsaare sünniaastapäeval avati see pidulikult Tartu Ülikooli raamatukogus. Avatseremooniale järgnes konverents "Eesti raamat 500". Väga head ettekanded! Igati väärikas sündmus. Videosilla vahendusel oli võimalik seda distantsilt jälgida, mida ma ka üritasin töö (ja kolleegide loba😛) kõrvalt teha.

Mitmed on aasta esimeseks raamatuks valinud Raivo Heina "Termodünaamika II seadus"!?! Mai tia, ma vist ei võta seda üldse ette... Tundub liiga... füüsika keskne?!? Minu jaoks küll tuu matš 😝

Minu aeglane aastavahetus möödus suuresti ühe lemmiku seltsis, mida lugesin piltlikult öeldes 155. korda - "Seitse tähte taeva Sõelas". Nii hea, nii turvaline, nii minu, samas ikka ja alati köitev.

Oluline on lugeda, leida endale sobiv raamat. Selliseid mõtteid on kostnud mitmest suust. Kindlasti üks selline vahva raamatuentusiast on meie president. Ja kas armas, tänaseks kahjuks lahkunud, Krista Aru polnud just üks selle mõtte toetaja, et tuleb leida see enda raamat.

Olen seda varemgi öelnud ja ei väsi kordamast, et mulle olulisi, omaseid raamatuid, neid, kus on minu jaoks see "miski", see "tunne", tahan enda ligi hoida, et kui on "see hetk", siis saan sirutada käe ja võtta just selle õige raamatu, mida vajan.

Üldjuhul ma püüan raamatuid endale koju enam mitte soetada. Lugemisvara saab raamatukogust! Eriti ilukirjandust. Teatmelisega on teine lugu. Aga jah, sel juhul, kui raamat puudutab, siis tahan teda enda ligi, päriselt endale...

Olen siin lehekülgedelgi korduvalt hõiganud, et seda või toda raamatut tahaks kodustada. Vaikselt olen selle protsessi ka käima lükanud, suuresti tänu Raamatuvahetusele.

*Postitus on juba üsna pikalt ootel olnud. Puhtalt vormistamise taga.

"Siinpool vaikust"

Tõnu Õnnepalu. Siinpool vaikust
[Tallinn]: Aadam ja pojad, 2024
182 lk. (Ööülikooli Raamatukogu)

Siinsed tekstid on pärit Raadio Ööülikooli loengutest ja need on algselt just raadio jaoks tehtud.

Aeglaselt kulgev ja edenev raamat, mille lugemiseks peab olema õige meelestatus ja õige tunne. Igati minu masti raamat. Vahel tunnen või mõtlen, et olen imelik ja ajan mingit oma rada... Aga lugedes Õnnepalu kirjutatut (just konkreetses raamatus) leidsin mõttekaaslust ja toetust. Nii hea ja kosutav oli (on!) seda kogeda.

"Püha pidamisest" lugesin just sobivalt vabariigi aastapäeval, see oli ilus ning tõstev.

Ja muidugi nimilugu või siis saade "Siinpool vaikust" (vestluses Toomas Pauliga). Need lood vääriksid siia ümber kirjutamist, aga ma (olen laisk või õigupoolest energiast tühi ja) ei jaksa nii palju klahve klõbistada, kahjuks.

Sissejuhatav vestlus "Elu ja meetod" on Tõnu Õnnepalu ja Joonas Hellerma vahel. Huvitav fenomen on siin jälle see, et lugedes kuulen kõrvus nende hääli.

See on nüüd jälle see raamat, mida ma päriseks endale tahan, enda ligi, et saaks uuesti kätte võtta ja üle lugeda mingeid kohti.