Tallinn : Canopus, 2024
172 lk.
Ootamatult hea leid eesti kirjanduse varasalvest! Ja esimene tutvus meie oma kodumaise (eaka) kirjaniku loominguga, vist... Miskipärast seostus mulle Ira Lemberi nimi lastekirjandusega.
Raamatututvustus kõlab niiMis juhtub, kui viieteistkümneaastane tütarlaps saab äkitselt teada, et ta vanaisa, keda ta alati austanud ja imetlenud oli, osutus noorest peast reeturiks, kes paljastas pärast sõda NKVD mõrtsukatele metsavendade laagri asupaiga? Jaana usk inimeste headusesse kaob hetkega olematusse, ta mõistus lihtsalt keeldub seda uskumast. Samal ajal puuduvad ka tõendid, et seda laimu ümber lükata. Ja tema, kes terve kooliaja oma klassi parim õpilane ja liider olnud, sattub korraga paaria seisusse, kusjuures inimeseks, kes tema vanaisa laimava ajaleheartikli kooli kaasa tõi, osutus tema parim sõbratar. Sellest hetkest sai Jaana suurimast sõbrast tema suurim vaenlane, kelle reetlikkust tundus olevat võimatu andestada, ammugi veel unustada.
Mida siis teha? Kuidas käituda, kuidas edasi elada, kui elu on nii kole keeruline? Jaana valib enda meelest parima tee, milleks on kättemaks...
Põnevust ja pöördeid jagub viimaste lehekülgedeni. Seekord nautisin lugemist väga. Meenusid vanad head ajad, mil raamat oli miskipärast käest ära pandud ja kibelesin seda kannatamatult edasi lugema...
(Ongi sattunud viimased raamatud kuidagi jälle väga mõnusad!)