"Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht?"
See tuntud laulukatkend hakkas miskipärast esimesena kummitama, kui pealkirja ära trükkisin.
Pean kohe ära mainima, et oli/on väga huvitav raamat, üks nendest, mida päriselt omale tahaks. Inspireeriv. Sellest - kodu-teemast - peaks kohe eraldi postituse tegema. Oli ju minugi lapsepõlvekodu ENSV-s.
Palju tuli tuttavat ette ja oli ka seda, mida justkui teadsin, aga et päriselt oligi nii, tuli siiski pisikese üllatusena.
Maalapsena tean, milline oli elu maakodus. Et vesi tuli kaevust ja toasooja sai ahju küttes või tuld pliidi alla tehes, oli kuivkäimla (nii majas sees kui õue peal), kus oli enamasti ka külm (suvine aeg välja arvatud), ja külmad põrandad. Et tuli tööd teha. Lugemine oli luksus ja varastatud (töö)aeg. See oli pigem preemia, et teen ruttu töö ära, siis pääsen lugema! (Seetõttu tegi pisut kadedaks, et mitmed meenutavad oma lapsepõlvest suurt lugemist.)
Aga et linnas oli samuti enamjaolt ahjuküte ja et palju elati vanalinnas ja ühiskorterites - see oli tõesti pisut üllatav, kuigi olin ju sellest kuulnud.
Mitmed meenutajad räägivad justnimelt oma lugusid elamisest (vana)linna (ühis)korterites.
[Siinkohal palun vabandust kirjutajate ees, et siin väljakirjutuste juures ei ole nimesid, suures lugemistuhinas jätsin need juurde märkimata.]
Ma ei mäleta väga palju toas viibimist meie Vene tänava kodus. Rohkem on meelde jäänud mängud õues, kelgutamised Rannavärava mäel, ringiuitamised vanalinnas jms. Aga mõnikord istusin ka isa raamaturiiuli juures põrandal... /.../ Kooliaastatel sain juba omaenda väikese raamaturiiuli. Kuigi ma toasolemist paljude aastate järel enam hästi ei mäleta, pidi sedagi olema üksjagu, sest palju aega kulus lugemisele. Lugesin läbi kogu kooliraamatukogu ja otsisin isa riiulitelt huvipakkuvat lisa. /.../
Meie kodus ei peidetud raamatuid laste eest ega öeldud, et seda või teist raamatut ma lugeda ei tohi. Emale tegi nalja, et mõned inimesed, kes olid seisnud hiiglapikas raamatusabas ja ostnud endale Boccaccio "Dekameroni", avastasid oma õuduseks, et see on ikka väga ropp raamat, ms tuleb laste eest ära peita.
Istun mõnikord elutoas, vaatan aknast välja ning meenub, kuidas ärkasin talvehommikul majahoidja lumekraapimise hääle peale või lugesin pärast kooli põrandal istudes Loomingu Raamatukogusid, märtsivalgus aknast sisse paistmas, ümberringi Mustamäe paneelmaja korterite hääled, millega olin nii ära harjunud, et ei pannud seda taustaheli üldse tähele. /.../
...mis tekitas tegelikult mu lapsepõlvekodus selle päriskodu tunde? Tundsin end seal hästi, mu ümber olid kodused asjad, oli mõnus ja rahulik õhkkond. Minu kodu oli Mustamäel ja Mustamäe oli mulle tähtis, kuid tegelik kodutunne tuli sellest, et mu vanemad olid loonud meie korterist kindla ja turvalise pesa, tegid selle päriskoduks.
Paljud meenutavad, et kodus olid ühed tõekspidamised ja jutud, mis jäid koduseinte vahele ja millest väljaspool ei räägitud. Elatigi nagu kahestunud maailmas - kodu ja nõukogude ühiskond. Mitmetel olid veel (vana)vanemad, kelle eelnev elu oli Eesti Vabariigis. Sealt ja sellest ajast pärinesid väärtushinnangud ja käitumismustrid. Nii peeti kodus näiteks jõule jms.
Tundsin lugedes erilist helgust, kuigi allhoovusena võis tajuda ka süngemaid toone.
Nii uskumatult hea oli lugeda, kuidas lapsepõlv oli ikka tore ja helge vaatamata ajastule, milles elati:
Mina arvan, et see, kuhu sisse ma sündisin ja kus ma olin ja mis ma ise kätte võtsin - see oli maksimaalne vabadus. Lapsed olid nii vabad. Ideoloogia masseeris küll, aga see ei tähendanud mitte midagi. /.../ Sa olid täiesti nagu vabana sündinud ja vabana kasvanud, enne kui ülikoolis või keskkooli lõpus ideoloogiline aparaadi surve kohale jõudis. Sellel ei olnud võimalik sind maha murda, sest sa olid nii vabadust täis, et sind ei olnud võimalik enam kokku käkkida, nagu hirmsama lapsepõlvega põlvkond stalinismi ajal. See on paradoks: nõukogude aeg võimaldas tohutu vabaduse lastele, hing kasvas nii vabaks. Ma kahtlen, kas see on tänapäeval võimalik - end nii vabalt tunda.
Meie minevik, mineviku kodud ja minevikus koduseks saanud paigad elavad meis edasi. Ka lõhnadena.
...üks sõber ütles mõtlikult, et inimese kodu on seal, kus on tema raamatud. Nii toona kui nüüdki tähendab minu jaoks kodu ka elamist oma raamatute keskel ja oma keeles.
Seda lugu sobivad ka lõpetama read juba alguses mainitud laulust:
"Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik.
Kodu on nii imeline tavaline paik."
(Tekst: Juhan Viiding/ Muusika: Olav Ehala)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar