Lastekirju

Epp Petrone. Lastekirju

Head lühikesed peatükid, mida oli mõnus lugeda.
Palju mõtlemapanevat.
Raamat kasvatusest, eneseleidmisest või õigemini eneseotsimisest, dilemmadest - pere versus töö.
Et mis siis on tähtsam - kas koristada ära elamine või kirjutada x lehekülgede arv teksti.
Järjest enam virtuaalseks pöörduv maailm. Leviv pealiskaudsus ühiskonnas. Lapsi ja noori tabanud igavus, millele ei oska vahel (või enamasti) nagu põhjust/põhjendust/õigustust leida.

Arvutimänge on ka igasuguseid, mõned arendavad, mõned kulutavad... Aga kindlasti varastavad need vahendid inimestelt üksteist ära. Ema ja laps istuvad teineteise kõrval, kaaslast märkamata. /.../
Võib-olla ongi see siis tänapäevane jutuvestmise aseaine, emotsionaalne toit - Facebook?

Ja ma tahaksin, et maailm päriselt muutuks. Tagasi selliseks, kus poleks nii palju koormavat meie ümber ja et me leiaksime tee iseenda juurde. /.../
Meie ja meie laste suurim väljakutse tundub olevat see: kuidas mitte minna infokülluses hulluks.

...me peame otsustama, mis on prioriteet meie ärkveloleku tundideks.
Pean hinge tõmbama ja küsima endalt: kas selleks on korras kodu või uue käsikirja lõpetamine? Korras kodu tunduks lihtsam vastus. Üsna kerge pingutusega on võimalik saavutada tunne, et ma olen midagi ära teinud - käsikirjaga saab sellesama tunde, ainult et pingutus on hoopis teistlaadi.

Kuhu me oleme omadega jõudnud? Kuhu on veel minna? Kuhu areneda ((info)tehnoloogiliselt)?
Kas taandareng on ka areng? Tagasi juurte juurde, maaläheduse, looduse juurde - on see areng või taandareng?
Vaat' sellised küsimused kerkisid pinnale neid "Lastekirju" lugedes.

Emakeelepäev

Pean häbi- ja piinlikkustundega tunnistama, et tänases e-etteütluses tegin ma kokku viis (5!) viga...
Ei oska eesti keelt - tuleb vist sellest järeldada. Kurb!
Samas ei teinud ma neid vigu, millele tähelepanu juhiti. Ja see on hea! Kolmest komast oli üks puudu (täielik hooletus, muide) ja kaks üle. No ja plüüs, andke andeks, igal juhul kirjutaks katusega s-i ehk siis š või koguni ž. Keegi ei häälda ju plüüs, diktor ka mitte. Aga no fakt on fakt ja mis ma siin ikka jauran. Kikkpoksist ma ka parem ei räägi... Selle hääldas diktor õigesti, aga mina ei taibanud nii kirja panna. Liiga ilmselge vihje jätsin lihtsalt tähelepanuta.
Etteütlust kirjutades tuli kohe selline mõnus koolilapse tunne peale:)

Olgu siinkohal siis ka korrektne etteütluse tekst ära toodud:

Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel“ – laul, mida ta esitab lastekooriga juulikuus noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään”. Olgugi et rekajuht Hane tee ja Kuke allee ristmikul sebra ees kinni peab, seisatab tüdrukki korraks.
Osavalt trikirattal siksakitades vurab mööda klassivend Juhan, kelle tohutu suures plüüsist kotis on peale akutrelli, tušipoti ja huulepalsami mitu viilu tšillikastmega pitsat. „Oota, Juhan!” hõikab Liisa talle järele.

Vaatamata sellele, et silmad on tehtud vigade pärast häbi täis, olen ma siiski arvamusel, et kirjutan võrdlemisi head eesti keelt. No kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise:)

Head emakeelepäeva!

Tiigriaasta hullumajas

Veiko Märka. Minu 1986: tiigriaasta hullumajas.

Mõned faktid raamatust 1986. aasta kohta:
Ei saa öelda, et aastal 1986 maailmas midagi põnevat ei juhtunud. Tšernobõli katastroof, Mathias Rusti piiririkkumine ja purilennukiga maandumine Moskvas Punasel väljakul, USA kosmosesüstiku Challenger plahvatus ja 8 astronaudi hukkumine, Rootsi peaministri Olof Palme mõrv...
Aga minust läks kõik see põhimõtteliselt mööda, sest mul oli oma probleemidega liiga palju muret ja teadmatust, et globaalsetele sündmustele kaasa elada. 
Selgub, et siin on üks faktiviga - Mathias Rust maandus nimelt 1987. aasta 28. mail Moskvas Punasel väljakul. Huvitav on aga see, et Challengeri õnnetus juhtus 28. jaanuaril 1986 ja Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986 (kõik 28-ndad kuupäevad!), Tšernobõli tuumakatastroof oli 26. aprillil.
Nii palju siis faktidest. Muidu oli üks paras jahmerdamine. Isegi lubatud hullumaja aastast ei saanud õiget sotti. Üsna kaootiline ja pealiskaudne mulje jäi. Olen küll autorist jupp maad noorem, aga mina mäletan neid sündmusi küll. Mitte just detailselt, aga päris mööda need ikka ei läinud. Ju siis ei olnud enda muresid ja probleeme (veel?). Mäletan, et aprilli lõpus olid väga soojad ilmad. Ees ootasid 8.klassi lõpueksamid.

Jackie

Foto: The New York Times

Vaadatud. Nähtud. Meeldis!
Mul vist ongi nii, et käin korra aastas kinos ja siis terve aasta seedin seda ühte filmi ja naudin saadud tunnet:)
Olen kuulnud kriitikat Natalie Portmani kõne- või rääkimismaneeri kohta, aga mind see suures plaanis ei häirinud. Alguses ehk pisut, aga siis harjusin ja teadvustasin, et see peabki nii olema ja on taotluslikult tehtud.
Film kajastab ühe erilise naise lühikest ja väga keerulist eluperioodi, mis on minu arvates väga hästi edasi antud. Ja rohkem ma ei kommenteeri.

Vastlapäev

Eile oli siis vastlapäev, mis minu jaoks piirdus küll hernesupi ja vastlakuklite söömisega. Liulaskmiseni ei jõudnud, ei olnudki lõpuks vist enam kohta, kus liuelda. Tänavad olid õhtuks puha paljad. Nii saigi hoopis kaks kuklit manustatud.
Muide - parimad vastlakuklid olid Talus ja Delis. Üle aastate ma jälle tõeliselt nautisin! Aitäh! Üldse tasub Talu & Deli poodi külastada, sealt leiab palju maitsvat!

foto: http://maakodu.delfi.ee