Hullutavalt hurmav aeg...

Valge sirel õitseb jällegi...

Ja lisaks sääskede ja siilide ööle on ka piibelehtede õitsemise aeg.
Millised külluslikud aroomid - sirelid ja maikellukesed!
Elame ilusal ajal ja ilusal maal, ilusal laiuskraadil, kus on neli aastaaega.

I-ME-LI-NE!!!

Minu Costa Rica

Liis Paltsmar. Minu Costa Rica: tohtrielu troopikas.

Viimaks õnnestus mul ka see raamat kätte saada ja siis kohe ka pea ühe hooga läbi lugeda.
Nooruslik, põnev, seiklusrikas. Sellised märksõnad tulid esimese hooga:)
Kauge ja eksootiline maa, mille elust ja inimestest oli väga põnev lugeda. Huvitavalt kirjutatud pealekauba! Sellega täieneb mu (eriliste) lemmikute (Minu-sarja) raamatute register:)

Mõned sõnaseletused:
Tico - costaricalaste hüüdnimi. Tico meessoost ja tica naissoost kodanik. Costaricalased armastavad selle lisada pea iga sõna lõppu. See tähendab hellitust ja eesti keeles "-kene" lõppu, nt. kaunikene, kullakene jne.
Gringo - valge turist.
Gallo pinto - kohalik traditsiooniline toit, riisi ja mustade ubade segu, kuhu on lisatud erinevaid maitsetaimi ja spetsiaalset maitseainet salsa lizano't, midagi Worchesteri kastme sarnast.
Damas Voluntarias - Vabatahtlikud Daamid
ACI (Asociacion Cultural de Intercambio)- välisvahetuste kultuuriliit.

Ma ei pidanud üldse raamatut ümber kirjutama hakkama, aga lõpupeatükkidest leidsin emotsionaalseid hetki üldinimlikel teemadel, millest ma ei saa ükskõikselt üle ega ümber minna:

Mul oli palju inimesi, kellega suhelda, kuid tasapisi hakkasin ennast siiski üksikuna tundma, sest ühel hetkel märkasin, et mu telefoniraamatus on enamikus noormeeste numbrid ning nende huvi mulle helistada kadus suhteliselt kiiresti, sest ma tahtsin kõigiga lihtsalt sõber olla. Hilde oli pikka aega ainus minuealine, keda võisin sõbraks nimetada. Siis jäin justkui üksi. See võib tunduda kummaline, sest tico'd on küll väga avatud: nad kutsuvad sind kinno ja restorani, ütlevad alati, et tule külla või läheme väljasõidule, kuid kui asi konkreetseks läheb, siis kaob enamik lubajaid kiiresti ära.
"Reedel läheme kindlasti välja!" lubab Maria või Fabian alatihti.
Reedel neile helistades ei ole väljaminejat aga kuskil. Saan selgeks, et "kindlasti" tähendab üldjuhul seda, et midagi ei toimu. Selle kohta on neil suisa oma fraas: tico'd on pura paja ehk puhas praht. Mitte et nad ise seda oleksid, kuid nende lubadused enamasti küll.
Noormeeste lubadused on sageli kindlamad kui neiude omad. See ei ole ka ainult sellepärast nii, et noormehed alalõpmata loodavad või ootavad, sest mul on ka sõpru, kes ongi lihtsalt sõbrad ilma mingite lootusteta. Kuigi, kui uskuda osa tico'sid, siis loodavad noormehed neiuga suheldes alati midagi enamat kui lihtsalt sõprust. Kas see just alati paika peab, ma ei usu.
Vallalised naised pidavat aga teises naises alati rivaali nägema ning tüdrukutevaheline sõprus olla samuti kaheldav. Ka see väide ei ole alati pädev.

...Kõik on paigas. Lõpuks olen lahti muukinud oma siinse pere ning leidnud koha nende südames, olen leidnud sõbrad, kes minust hoolivad täpselt sellisena nagu ma olen. Ja just siis saab unenägu läbi.

Esimesel Eesti ööl on mu ajataju täiesti olematu. Nii harjumatult valge on, et ei saa ju olla öö! Istun emaga köögis ja teeme kadunud aega jutustades tagasi.
Samamoodi mööduvad ka järgnevad ööd: unetult nii valguse kui ajavahe tõttu, kuid ka igatsusest mahajäänud sõprade järele.
Kõnnin tuttavatel Tallinna tänavatel, kuid see kõik tundub kuidagi ebareaalne. Mina olen ebareaalne. Vaatamata sellele, et olen oma lähedaste juures, tunnen ennast tühjana. Nagu mu hing oleks hakanud jalgsi Costa Ricast tulema, aga keha lendas lennukiga ees ära. Hiliskevad on alati olnud üks mu lemmikaastaaegu: see aeg, kui pungad on alles puhkenud, toomingad õitsevad ja igasuguseid õisi saab juustesse toppida, kõik lõhnab nii värskelt. Ja see esimene päike, mis põski paitab. See kõik on endiselt olemas, aga selle asemel et rõõmsalt tänaval tantsida, kõnnin siin tühja pilguga ja pisarad voolavad kontrollimatult mööda põski alla.
"Miks nii?" küsin endalt hämmelduses.
Vastust sellele küsimusele jäängi ootama, samamoodi nagu jään ootama, et mu hing ükskord oma pikalt rännakult tagasi jõuaks. Vähemalt aasta-kaks läheb tal selleks aega.

...Mul on tunne, et mu siinsed sõbrad, keda olin pikisilmi taga igatsenud, ei saa minust üldse aru. Esimene istumine kõige lähedasemate sõpradega lõpeb nii, et nemad räägivad omavahel ja mina sukeldun oma mõttemaailma. Nimelt eeldasin mina, et kõik tahavad minu maailma kõige lahedamast elust kuulda. Minus keevad kõik emotsioonid, mida teistega jagada, aga minu suurimaks üllatuseks ei huvita see kedagi. Nad räägivad selle asemel minu arust mõttetutest pisiasjadest nagu hinnatõusud. Ja sellest, et poes tuleb juustu ostes jälgida, et kogemata mingit juustulaadset toodet juustu pähe ei osta. Räägitakse majanduslangusest, kuid mina ei taha langeda - mina hõljun kusagil kõrgel oma mullis.

Tere tulemast Eestisse, eestlaste sekka! - tahtsin selle peale vahele hõigata. Tüüpiline ju, et tegelikult ei huvitagi inimesi, mida sa tegelikult mõtled ja tunned, mis on sinu jaoks oluline. Enamasti räägitaksegi tühistest asjadest. Sellepärast üritangi ma juba mõttetuid koosviibimisi vältida (aga üritus pidi olema nurjunud katse:)) ning püüan viibida heas seltskonnas, hea raamatuga näiteks. Aga miks mitte ka lähedase sõbra või oma abikaasaga. Muidugi võib mõnikord ka tühistest asjadest rääkimine õiges seltskonnas täiesti asjakohane olla.

Costa Rica on mänginud niivõrd suurt ja tähtsat rolli selles, kes ma praegu olen. Ma olen elanud nende õnnelike ja avatud inimeste seas seal päikeselisel maal. Costa Rica on uuringute põhjal olnud mitu aastat üks õnnelikumatest riikidest ning tundub, et olen killukese seda õnne endaga ka Euroopasse kaasa võtnud.

Raamat on kirjutatud seitse aastat peale esimest reisi Costa Ricasse. Autor on oma mesinädalad koos abikaasaga veetnud Costa Ricas ja nüüd on neil pisike tütar, keda sealsed "vanavanemad" juba külla ootavad.

Hea kaanekujundus. Aitäh ka toimetaja Anna-Maria Penu'le (kes on "Minu Hispaania" autor).

 

Inspireeritud "tühistest asjadest":)

Täna 50 aastat tagasi

oli üks ilus noorpaar altari ees oma ühist eluteed alustamas.
Olid täpselt samad kuu- ja nädalapäevad.

Kahjuks jäi selle päeva tähistamisest puudu aasta ja paar kuud. Minu ilus isa ei jaksanud seda päeva ära oodata...

Siiski on nii imeline mõelda ja tunda ja tajuda, et pikk elutee sai koos käidud, nii heas kui halvas...
Ema viis täna isale (hauale) meelespea lilli.

Ja koduaed ongi praegu peaaegu selline:

On imeline aeg!

P.S. Kui saan pildid arvutisse skännitud, siis saan ehk ühe siiagi üles panna...

Mälestusi täis on atmosfäär

Eri Klas. Mälestuste portfell
Hinge paitav raamat. Helge ja nukker. Positiivne. Heatahtlik. Samas mitmete asjade pärast südant valutav. Kohati valusalt aus.
Järgnevalt minu valik noppeid raamatust:

See raamat ei ürita jutustada mu elulugu, see pole minu edusammude ja võitude loend. Pigem kajastavad need lühikesed lood seda, mida ellu naasnuna oluliseks pean ja hindan. See on otsekui salapäraselt lõhnav päevinäinud nahkne portfell, kust peale vasest lukkude avanemist pudenevad välja lahtised lehed, täis üksikuid sõnu ja lausekatkeid. Just portfell, mitte tahvelarvuti, väline kõvaketas või mälupulk. Võib-olla ma eksin, ent tunnen, et maailm meie ümber vajab üha rohkem tõelisust, mida saab käega katsuda, mitte virtuaalmaailma mugavat, ent hingetut näilisust.

Ma ei salli suuri sõnu, ent tunnistan, et armastan seda maad. Siin on elanud mu vanemad ja vanavanemad ning kuigi võiksin professionaalsuse ja keelteoskusega hakkama saada ükskõik millises maailma punktis, on mu ainus kodu, kus tunnen end õnnelikuna, just siin.
Ma muretsen Eestimaa looduse hapra tasakaalu pärast, mida ohustavad inimesed, kelle jaoks raha on isamaast olulisem. Ma ei mõista loogikat, mis paneb kõige juures raamatupidajalikult rehkendama, mida üks ehk teine Eestimaa looduse arvelt sooritatud tehing sisse toob. Me ei tohiks unustada, et kõik, mida saab raha eest osta, on odav.

Olen poliitikast alati eemale hoidnud, ent mulle lihtsalt ei istu külmaverelisus, millega enne valimisi inimestele pudrumäed ja piimajõed kokku lubatakse ning kuidas valimiste möödudes kõik suured sõnad tühiseks mulliks osutuvad. Vihkan valet, silmakirjalikkust ning alatust - see on minu õigus ja kohus muusiku, kultuuriinimese ning perepeana. Ma ei taha probleemidest vaikida üksnes seepärast, et oleme taas jõudnud ajastusse, mil teisitimõtlejatele vaadatakse kui tüütutele lastele, kes täiskasvanute mängu ilu mõistmata oma virisemisega kauni pärastlõuna ära rikuvad. Muidugi väärivad taolised väänkaelad vaid häbistamist ning ühiskondlikku nurkapanekut. Kui vanasti käis nii äge võitlus kommunismi eest, et isikuvabadusele ei jäänud ainuõigete tõekspidamiste kõrval pisimatki võimalust, siis nüüd edendame nii vängelt euroopalikku sallivust, et iga roosast udust veidigi erinev mõtteavaldus kvalifitseerub kriminaliseerimist väärivaks vihakõneks.

Ja üht olen pikkade muusikuaastate jooksul taibanud - geniaalne muusika ei lõhna kunagi higi järele. Kuulaja ei pea aimama tohutut vaeva ning läbielamisi, mis täiusliku muusika loomisega kaasneb. Nootide kohal rippuv raske töö vari tapaks uudsuse.
... Tõelisel kunstil pole higilõhna ja kaelamurdva tööga midagi pistmist.
...Tööle ja vaevale omistatakse teinekord liiga palju tähtsust. Tõeline kunst sünnib armastusest mitte iseenese, vaid mõne kalli inimese ja sünnimaa vastu. Kui armastus lakkab, saab ka kunst otsa.

Dirigent peab olema vaimustunud nii muusikast kui ka orkestrist. Astudes orkestri ette hapu näoga ja heites pillimeestele tülpinud pilgu täis kahtlust, kas see seltskond suudab üldse instrumentidest heli kätte saada, oled kadunud. Ei aita enam ussi- ega püssirohi.
...Kompromissitu nõudlikkus ja põhjendamatu rangus ei vii sihile. Prooviprotsessis aitab hea tuju ning nali, samas ei tohi kontrolli käest lasta, säilitades distsipliini ja erksuse nooditeksti tõlgendamises.
Dirigent on sidemees helilooja ja interpreedi vahel.
....Muusika peab sündima iga kord uuesti, puudutama hingekeeli, sest kui musitseerimisrõõmu asendab tuim töö, siis on läbi. Hoida orkestrit loomingulises põlemises - see on hea dirigendi ülesanne ja vastutus.

Selline valik siis. Võiks öelda, et lausa mõtteterade kogumik. Üks pärl teise järel.
Miskipärast meenus mulle seda kirjutist alustades pealkirjaks saanud laul Koit Toome esituses. Kummaline, kuidas seosed tekivad, mõtted liiguvad ja tundmused tulevad...

Minu Kreeta*

Jaana Albri. Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus.

Vaat' see oli jälle minu tassike teed:) Otsast lõpuni sai suure naudinguga ja pea ühe hingetõmbega läbi loetud. Veidi sarnaseid jooni ehk tuttavlikku tuli ette Kreeka ja Gruusia raamatutest. Oli mõnusalt muhedat huumorit. Nii et tõeline nauding!
Taaskord, nagu paljudes Minu-sarja raamatutes, kerkib esile kirjutaja rahulolematus hetkeolukorraga, oma elukorraldusega, mis siis viibki otsusele kodumaa tolm jalgelt pühkida ja paremat (loe: vaheldust) otsima minna. Ent väikesest aja maha võtmisest ja enda leidmisest saab hoopis midagi püsivamat.
Raamatu tagakaanelt loeme:
Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma - arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Linnatüdruk satub maale. Meie ees rullub lahti Kreeta kirev ja seltskondlik külaelu. Nimepäevad - terve talveperiood käiakse ühelt peolt teisele. Tagasihoidlikud, ilma kingitusteta jõulud ja pea samasugune aastavahetus, siis saavad lapsed ikka kingitusi ka. Lihavõtted - õigeusu suurim püha, mida peetakse kärtsu ja mürtsuga. Kreeta tuhandepealine pulmapidu.
Sarnaselt Kreeka raamatule tuleb siin esile suhtumine alkoholi ja usku. Purju joomist üldjuhul ette ei tule. Osatakse juua. Usk, või pigem kirikusse kuulumine, on normaalne elu osa, mis on segunenud rahvatraditsioonide ja -uskumustega. Suhtlemine, suhtluskultuur on hoopis teine kui meil siin põhjamaal. Kreetalaste lapselik otsekohesus, mis kohati tundub suisa ebaviisakas ja taktitundetu. Sugulased, perekond on olulised (sarnasus Gruusia raamatuga). Nii et ega väga omaette olla ei saa. Samas väga oluline on fassaad, see mida teised arvavad. Oliivipuud ja -põllud ning lambakarjad on maaelu tugisambad. - Need on vaid mõned märksõnad, mis siinkohal välja toon:)

Minu arvates on kreetalastel kaks palet: üks hirmus lahke, soe, viisakas ja väärikas, teisalt kade, kitsarinnaline, ebaviisakas ja häirivalt uudishimulik. Võõraks loetakse kõiki, kes ei ole pärit Kreetalt. Ka mandrikreeklased on peaaegu sama võõrad nagu mina. Kui kohalik ei tea sinu vanavanaisa ning sa ei ole temaga ühes koolis käinud, siis ei kuulu sa nende hulka. Oled kseni, võõras.
...Ehkki ma elan kreeta mehega tõelises Kreeta külas, on raske kohalikega lähedasi suhteid luua. Võõrastega ollakse küll sõbralik ja viisakas, kuid väga lähedale ei lasta.


Maainimene on praktiline ja mõttetult poputada ei ole tal aega.
Antud lause käis küll (lemmik)looma pidamise kohta, ent on paslik ka inimsuhete kirjeldamiseks. Ülearu romantiline kreeta mees ei ole - üsna ratsionaalne ja arvestav. Vähemalt see eksemplar, kelle meie loo kangelane leidis.

Suvehooaeg on siin kohalikele kõige koormavam tööperiood ning peale väsitavat päeva või ka ööd ei ole suurt tahtmist enam kuumale liivale higistama minna.
... Nagu ei pea paika jutt laiskadest kreeklastest, ei pea vett ka see, et siesta on mõttetu laisklemine.
...Kesksuvel läheb Kreetal tõeliselt kuumaks, temperatuur võib päeval tõusta 40 plusskraadini ning taevas pole ühtegi pilve. Leitsak tekitab pärastlõunaks aga talumatu rammestuse, nii et peale kella kolme ei suuda ma mõelda muust, kui oma kallist voodist. ... Seetõttu on väga praktiline pidada väike unepaus kella kolme ja kuue vahel. See on ametlik vaikne aeg, mil kisa ja kära on elumajade juures keelatud.

"Kuulge, miks me siin üldse oleme, kui kõik nii halvasti on? Kas me oleme masohhistid või idioodid?" küsime endilt. Samas saarelt päriselt lahkuda ei taha meist keegi. Me ei suudaks põhjamaiselt kiire ja stressi tekitava keskkonnaga enam ära harjuda. Ehkki siinne elu on läinud aasta-aastalt majanduslikult raskemaks ja meid kimbutavad pidevad kriisid, kompenseerib kõik negatiivse rahulik ja turvaline elukeskkond, Euroopa parim kliima, piltpostkaardilik loodus ja võimalus vähese kuluga ka raske töö kõrvalt elu nautida. 
...On tekkinud huvitav fenomen, et ühel ja samal ametikohal üheksa ja poole aastaga on minu palk vaid stabiilselt vähenenud. Huvitav, millal see omadega nulli jõuab, mõtleb mõrult.

...Samas on Kreeta jäänud immigrantide tulvast üsna puutumata ja seetõttu pole tekkinud tugevat reaktsiooni sisserändajate suhtes. Loomulikult on siin omajagu illegaalseid ja legaalseid võõraid... Kuid mulle tundub, et siin suudetakse üsna rahumeelselt külg külje kõrval elada. Loomulikult on sisserändajad ära õppinud kohaliku keele, vaid legaalsed Lääne-Euroopast saabunud külalised ei vaevu seda tegema. 

Nagu näha üha pikemaks kiskuvatest tsitaatidest, on raamat muljetavaldav. Aitab siis küll. Las jääda teilegi lugemise ja avastamise rõõm!

*Jube palju vigu oli öösel kirjutades sisse jäänud! Vabandust! Ma ise nimelt vihkan jubedalt sellist asja...
Siinkohal tervitused ka raamatu ühele toimetajale Maele! Arvan, et Sinu osa raamatu õnnestumisel on märkimisväärne!