On igal oma rõõm ja lein
ja oma koht, kus magab
ning iga kodu vahel sein,
mis eralduse tagab.
Ja igaüks võib olla seal
just tema enda moodi.
Kuid sõber, kas sa öelda tead,
meid milleks ilma loodi?
On igal oma päevatee
ja oma tõde rinnas,
kuid ühine on siiski see,
et kõigil tuleb minna
kord üle aja piiri siit
ja jätta maine maha,
kui katkeb elu habras niit
ning surm viib raja taha.
Ehk selleks ongi antud hetk
et teisel ulatada käsi
siin, kuni kestab eluretk,
tal öeldes, ära sõber, väsi!
Silvi-Astrid Mickelin
20. august 2015
17. august 2015
Minu Kanada. Suvelugemised 6
Ene Timmusk. Minu Kanada: eestlase eluratas vahtralehemaal
Milline suurepärane kaanekujundus! Nii sobilik Kanada raamatule!
Selle raamatuga juhtus taaskord kummaline asi, et ta lehvitas mulle riiulist. No nii piltlikult... Läksin Minu-sarja raamatute riiuli juurde, et sirvides sobivat leida. Mõttes oli tegelikult paar hoopis teist pealkirja. Aga silma jäi otsekohe "Minu Kanada" ja need teised ei osutunudki valituks - jäid oma aega ootama.
Huvitav raamat juba seetõttu, et kirjutab inimene, kes on üle 20 aasta Kanadas elanud, kes on läinud ära nõukogude aja lõpul. Seega on olnud pikk aeg maaga tutvuda ja lähedaseks saada, et leida see "minu". Enamuse selle sarja raamatutest on siiski kirjutanud hiljem ja/või siis ajutiselt võõrsile läinud.
Raamatu tagakaanelt loeme tutvustust:
"Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?"
"Räägin Eestis elavale sõbrannale minu Kirkele omistatud autasust*, mis temaski vaimustust tekitab. Oma laste koolis peetud hoolekogu järgmisel koosolekul tõstab ta üles sama teema, mismoodi Kanadas väärtustatakse laste omadusi ja käitumist, mitte ainult hindeid.
"Tegemist on erinevate ühiskondadega!" teatab selle Eesti kooli tuntud ja hinnatud õpetaja. "Parim on, kui inimesed ilma tunnustamisetagi hästi esinevad!"
...Huvitav, kas selles peitubki kanadalaste sõbralikkuse ja osavõtlikkuse saladus? Sest kõik algab juba lapsepõlvest, kui head märgatakse ning osatakse kiita. Võttes head niisama enesestmõistetavalt ja ainult nurisedes, kas veel paremini ei saaks, tekib tunne, et oledki saamatu, kellel pole mingit lootustki kuhugi jõuda või midagi suuremat saavutada."
*Kirke esitati kooli poolt George Baseli autasu kandidaadiks. Autasu määratakse Toronto kodanikuhakatisele, kelle käitumine ja eetiline suhtumine on teistele eeskujuks. Määravaks ei saa sugugi mitte ülihead hinded.
"Halb saab ühiskonnas valitseda ainult siis, kui meid ümbritsevad ükskõiksed inimesed."
"Ta (Mati) on vähemalt kodust ära kolinud. Omal ajal oli see noorte jaoks täiesti loomulik samm, kuid tänapäeval kipuvad paljud jääma mugavuse ja majanduskitsikuse tõttu varasemast kauemaks emme tiiva alla."
"/../Olen kui orav rattas ringi tiirutanud ning nüüd võin aja maha võtta. Nautida oma laste tegemisi ning pühendada rohkem aega endale.
"Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" patsutab Henry, üks lapsevanem, mulle õlale.
Vaatan üllatunult Henryle otsa: "Mille puhul?" Tunnen teda ajast, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, kuigi tema omad ei jätkanud koolis.
"Et sa oma pere valisid! Liiga paljud unustavad oma kõige lähedasemad ja pühenduvad ülepeakaela eesti ühiskonna tegemistesse!"
Pean tunnistama, et olen rahul oma pisikese panuse üle, kuid samas õnnelik, et teen viimaks vähemalt enda ja pere jaoks õige valiku!"
"Sul ei olegi juhiluba?" ei suuda mu sõbranna Ruby oma imestust varjata. "Ma ei jäta sind enne rahule, kui sul need rahakoti vahel on! Juhiluba tähendab vabadust!"
Ma ei tea, kui palju mul just vabadust vaja on, sest olen väga hästi ka ilma autota hakkama saanud, liikudes metroo ja bussidega. Pealegi on hommikul rongiga tööle sõita palju rahulikum ja mõnusam. Raamat käes, läheb aeg kiiresti selle asemel, et istuda maanteel ummikus./.../"
Milline kena keskkonnasäästlik suhtumine! Hiljem muidugi need autojuhiload ka tehakse ja saadakse. Eks elu ikka nõuab oma...
"Tüüpilisel eestlasel tulevad ju ikka kõigepealt õpetussõnad lapsele, kas ta ei oska ettevaatlikum olla..." meenutan enda lastekasvatamise taktikat.
"Ja kui veel riided mustaks lähevad ja mänguhoos midagi katki läheb... siis on vaja ikka korralikult pahandada!" jätkab õde minu mõtet.
Millegipärast muutuvad rõivad ja esemed eestlasele palju olulisemaks kui kannatanu ise. Ja siin on, palun väga, mu Kanadas kasvanud tütar, kes saab oma vahetu käitumisega meile ootamatuks eeskujuks!"
"/.../Mõtlen hoopis tänapäeva elu peale, mis oma suure kiirustamise ja üksteisest möödajooksmisega on muutunud kuidagi pealiskaudseks. Vanemad kasvatavad oma lapsed üles lasteaedade ja koolide abiga. Niipea, kui õpingud läbi, eeldatakse kodust lahkumist ning omaette hakkamasaamist. Nõnda jääb endile aega oma hobide jaoks. Kui siis lapselapsed sünnivad, ollakse liialt hõivatud tööga või põnevate tegemistega, et appi tulla. Tean ainult väheseid vanavanemaid, kes täielikult pühendunud oma järelpõlve hoidmisele ja kasvatamisele.
/.../Puudub see iidsetele aegadele omane mitme põlvkonna kooselamine ja -olemine, kus vanemate kogemustepagasist võis teadmisi ammutada ja nõu küsida. Nüüd pole muud, kui internet lahti lüüa ning mitmes variandis vastuseid leida."
Kommentaariks nii palju, et kui viimase tsitaadi esimese poolega olen nõus, siis edasise osas juba polemiseeriksin. Vanemad peaksid ikka ise enda lapsed üles kasvatama ja seda mitte vanavanemate kohustuseks tegema. Nemad on oma kasvatamised juba kasvatanud. Las ikka vanavanematele jääb ka nende oma elu ja hobid! Ja kes tänapäeva ühiskonnas oleks nõus pead-jalad koos elama mitmete põlvkondade kaupa?!? Vanasti oli teine asi, kui oli talupidamine ja palju töid-tegemisi, siis oli abikäsi tarvis ja vanemate inimeste kogemus ja nõu hädatarvilik. Pealegi oli tol ajal ka üks teine ütlemine: "Laps räägib siis, kui kana pissib!" Nii et ei miskit targutamist ja oma õiguste tagaajamist. Kaasajal on lapsed ja noored targemad ja teavad-oskavad juba ise rohkem ning vanavanematelt pole suurt midagi ammutada. Seda siis infotehnoloogilisest ja tehnilisest küljest. Hinge- ja südametarkusega on teised lood...
Võib-olla kõlasin veidi karmilt, aga see tundub mulle, kahjuks, reaalsusena...
Veel üks mõte jäi kripeldama. Kuidas kasvatada võõrsil oma lapsi eestlasteks? On see üldse võimalik? Ene ja tema abikaasa suhtlevad lastega kodus eesti keeles, ometi selgus, et keerulisemast (teadus)keelest ei saa tüdrukud aru. Kui palju on aga neid, kes lähevadki kergema vastupanu teed ja hakkavadki rääkima kohaliku maa keeles - olgu selleks siis inglise, saksa, rootsi või muu keel. Olen viimasel ajal nii palju kuulnud sellistest juhtumitest, kus vanavanemad ei saa lastelastega suhelda, sest keelebarjäär on vahel. See on nii kurb! Siinkohal aga saan samuti rõõmustada mitme ema üle, kes oma lastega teises keelekeskkonnas emakeeles räägivad (minu konkreetsed näited on: eestlannast ema Taanis, kes räägib oma pojaga eesti keeles ja taanlannast ema Eestis, kes räägib oma poegadega taani keeles! Kusjuures mõlemad valdavad ka vabalt teist keelt lisaks inglise keelele).
Oh, jälle tuli nii pikk heietus (sepistus:)) Aga see ikka rohkem mu enda jaoks. Kes ei viitsi lugeda, ärgu lugegu!:)
Selle raamatuga juhtus taaskord kummaline asi, et ta lehvitas mulle riiulist. No nii piltlikult... Läksin Minu-sarja raamatute riiuli juurde, et sirvides sobivat leida. Mõttes oli tegelikult paar hoopis teist pealkirja. Aga silma jäi otsekohe "Minu Kanada" ja need teised ei osutunudki valituks - jäid oma aega ootama.
Huvitav raamat juba seetõttu, et kirjutab inimene, kes on üle 20 aasta Kanadas elanud, kes on läinud ära nõukogude aja lõpul. Seega on olnud pikk aeg maaga tutvuda ja lähedaseks saada, et leida see "minu". Enamuse selle sarja raamatutest on siiski kirjutanud hiljem ja/või siis ajutiselt võõrsile läinud.
Raamatu tagakaanelt loeme tutvustust:
"Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?"
"Räägin Eestis elavale sõbrannale minu Kirkele omistatud autasust*, mis temaski vaimustust tekitab. Oma laste koolis peetud hoolekogu järgmisel koosolekul tõstab ta üles sama teema, mismoodi Kanadas väärtustatakse laste omadusi ja käitumist, mitte ainult hindeid.
"Tegemist on erinevate ühiskondadega!" teatab selle Eesti kooli tuntud ja hinnatud õpetaja. "Parim on, kui inimesed ilma tunnustamisetagi hästi esinevad!"
...Huvitav, kas selles peitubki kanadalaste sõbralikkuse ja osavõtlikkuse saladus? Sest kõik algab juba lapsepõlvest, kui head märgatakse ning osatakse kiita. Võttes head niisama enesestmõistetavalt ja ainult nurisedes, kas veel paremini ei saaks, tekib tunne, et oledki saamatu, kellel pole mingit lootustki kuhugi jõuda või midagi suuremat saavutada."
*Kirke esitati kooli poolt George Baseli autasu kandidaadiks. Autasu määratakse Toronto kodanikuhakatisele, kelle käitumine ja eetiline suhtumine on teistele eeskujuks. Määravaks ei saa sugugi mitte ülihead hinded.
"Halb saab ühiskonnas valitseda ainult siis, kui meid ümbritsevad ükskõiksed inimesed."
"Ta (Mati) on vähemalt kodust ära kolinud. Omal ajal oli see noorte jaoks täiesti loomulik samm, kuid tänapäeval kipuvad paljud jääma mugavuse ja majanduskitsikuse tõttu varasemast kauemaks emme tiiva alla."
"/../Olen kui orav rattas ringi tiirutanud ning nüüd võin aja maha võtta. Nautida oma laste tegemisi ning pühendada rohkem aega endale.
"Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" patsutab Henry, üks lapsevanem, mulle õlale.
Vaatan üllatunult Henryle otsa: "Mille puhul?" Tunnen teda ajast, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, kuigi tema omad ei jätkanud koolis.
"Et sa oma pere valisid! Liiga paljud unustavad oma kõige lähedasemad ja pühenduvad ülepeakaela eesti ühiskonna tegemistesse!"
Pean tunnistama, et olen rahul oma pisikese panuse üle, kuid samas õnnelik, et teen viimaks vähemalt enda ja pere jaoks õige valiku!"
"Sul ei olegi juhiluba?" ei suuda mu sõbranna Ruby oma imestust varjata. "Ma ei jäta sind enne rahule, kui sul need rahakoti vahel on! Juhiluba tähendab vabadust!"
Ma ei tea, kui palju mul just vabadust vaja on, sest olen väga hästi ka ilma autota hakkama saanud, liikudes metroo ja bussidega. Pealegi on hommikul rongiga tööle sõita palju rahulikum ja mõnusam. Raamat käes, läheb aeg kiiresti selle asemel, et istuda maanteel ummikus./.../"
Milline kena keskkonnasäästlik suhtumine! Hiljem muidugi need autojuhiload ka tehakse ja saadakse. Eks elu ikka nõuab oma...
"Tüüpilisel eestlasel tulevad ju ikka kõigepealt õpetussõnad lapsele, kas ta ei oska ettevaatlikum olla..." meenutan enda lastekasvatamise taktikat.
"Ja kui veel riided mustaks lähevad ja mänguhoos midagi katki läheb... siis on vaja ikka korralikult pahandada!" jätkab õde minu mõtet.
Millegipärast muutuvad rõivad ja esemed eestlasele palju olulisemaks kui kannatanu ise. Ja siin on, palun väga, mu Kanadas kasvanud tütar, kes saab oma vahetu käitumisega meile ootamatuks eeskujuks!"
"/.../Mõtlen hoopis tänapäeva elu peale, mis oma suure kiirustamise ja üksteisest möödajooksmisega on muutunud kuidagi pealiskaudseks. Vanemad kasvatavad oma lapsed üles lasteaedade ja koolide abiga. Niipea, kui õpingud läbi, eeldatakse kodust lahkumist ning omaette hakkamasaamist. Nõnda jääb endile aega oma hobide jaoks. Kui siis lapselapsed sünnivad, ollakse liialt hõivatud tööga või põnevate tegemistega, et appi tulla. Tean ainult väheseid vanavanemaid, kes täielikult pühendunud oma järelpõlve hoidmisele ja kasvatamisele.
/.../Puudub see iidsetele aegadele omane mitme põlvkonna kooselamine ja -olemine, kus vanemate kogemustepagasist võis teadmisi ammutada ja nõu küsida. Nüüd pole muud, kui internet lahti lüüa ning mitmes variandis vastuseid leida."
Kommentaariks nii palju, et kui viimase tsitaadi esimese poolega olen nõus, siis edasise osas juba polemiseeriksin. Vanemad peaksid ikka ise enda lapsed üles kasvatama ja seda mitte vanavanemate kohustuseks tegema. Nemad on oma kasvatamised juba kasvatanud. Las ikka vanavanematele jääb ka nende oma elu ja hobid! Ja kes tänapäeva ühiskonnas oleks nõus pead-jalad koos elama mitmete põlvkondade kaupa?!? Vanasti oli teine asi, kui oli talupidamine ja palju töid-tegemisi, siis oli abikäsi tarvis ja vanemate inimeste kogemus ja nõu hädatarvilik. Pealegi oli tol ajal ka üks teine ütlemine: "Laps räägib siis, kui kana pissib!" Nii et ei miskit targutamist ja oma õiguste tagaajamist. Kaasajal on lapsed ja noored targemad ja teavad-oskavad juba ise rohkem ning vanavanematelt pole suurt midagi ammutada. Seda siis infotehnoloogilisest ja tehnilisest küljest. Hinge- ja südametarkusega on teised lood...
Võib-olla kõlasin veidi karmilt, aga see tundub mulle, kahjuks, reaalsusena...
Veel üks mõte jäi kripeldama. Kuidas kasvatada võõrsil oma lapsi eestlasteks? On see üldse võimalik? Ene ja tema abikaasa suhtlevad lastega kodus eesti keeles, ometi selgus, et keerulisemast (teadus)keelest ei saa tüdrukud aru. Kui palju on aga neid, kes lähevadki kergema vastupanu teed ja hakkavadki rääkima kohaliku maa keeles - olgu selleks siis inglise, saksa, rootsi või muu keel. Olen viimasel ajal nii palju kuulnud sellistest juhtumitest, kus vanavanemad ei saa lastelastega suhelda, sest keelebarjäär on vahel. See on nii kurb! Siinkohal aga saan samuti rõõmustada mitme ema üle, kes oma lastega teises keelekeskkonnas emakeeles räägivad (minu konkreetsed näited on: eestlannast ema Taanis, kes räägib oma pojaga eesti keeles ja taanlannast ema Eestis, kes räägib oma poegadega taani keeles! Kusjuures mõlemad valdavad ka vabalt teist keelt lisaks inglise keelele).
Oh, jälle tuli nii pikk heietus (sepistus:)) Aga see ikka rohkem mu enda jaoks. Kes ei viitsi lugeda, ärgu lugegu!:)
14. august 2015
Minu Gruusia. Suvelugemised 5
Dagmar Raudam. Minu Gruusia: elu nagu mägitee
"Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks.
Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse
kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänud korterit
tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast
kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu
lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna
otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks
kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid
ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias –
maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve."
Kas ei kutsu juba selline kirjeldus raamatu tagakaanel kaasa ühte lummavasse maailma?! Mina küll sulasin ja kibelesin kähku-kähku lugema.
Et veidi oleks konkreetseid meenutusi, siis mõningaid ülestähendusi:
"Oma kurvastuseks kuulen pisut mõõdukamaid ja vanemaid inimesi kurtmas mitte ainult ühiskondlike muutuste, vaid ka grusiini kui inimese loomuse üle.
"Ei ole enam seda elurõõmu ega lusti, millega grusiin varem oma ebaõnne üle naerda suutis!""
"Pärast Gruusiat on Itaalia otsekui hoopis üks teine planeet sõltumata sellest, et neil kahel rahval on mõned sarnased välised ja käitumuslikud jooned."
Järgnev lõik pani mu suu vett jooksma ja mulle meenus "Minu Ungari", kust on samuti väga kustumatult mällu sööbinud just puuviljad.
"See, et puuvilju iga tänavanurga pealt osta saab, on hirmus tore. Kraam vastab hooajale ja on enamasti täiesti värske. Hind ja kogus on küll enam-vähem suvalised, aga ikkagi täiesti mõistlikud.
Juba aprilli keskel on maasikad igapäevane kraam. Märtsikuu ongi kõige puuviljavaesem, sest veebruaris lõpeb novembris alanud mandariinihooaeg. Mandariinid on pärit Lääne-Gruusiast, magusad, mahlased ja väga mõnusa lahtise koorega.
Minu vaieldamatu lemmikaeg on mai lõpust augustini. Siis müüakse kõikjal suurtes kuhjades vähemalt viit sorti mureleid, alates kollastest praktiliselt süsimustadeni. Hind on hooajal alla kümne Eesti krooni kilo. (See teeb siis umbes 65 eurosenti!?) Söön neid sellisel hulgal, et magu on rebenemas, isu on nii suur, et tõusen öösiti, et pimedas kausis kobada ja unesegaselt marju ahmida.
Aga see on alles eeltreening arbuusiajale, mis algab pisut hiljem ja kestab septembri lõpuni. Hind on hooajal umbes kolm Eesti krooni kilo, kuid tippajal saab suure piraka arbuusi vabalt lariga kätte (alla seitsme Eesti krooni). Siis seisan ma öises kuumuses unesegaselt lahtise külmkapi ees (kus arbuusi kindlasti hoidma peab, et ta krõmpsuks) ja kougin ahnelt lusikaga karget tumeroosat viljaliha, magu rebenemas nagu ei iial varem. /.../
Oktoobris korjatakse Vake aedades viinamarju. Meie aias piisab ühest päevast, et kõik terrasside kohal rippuvad kobarad keldris veinipressist läbi lasta. Naaberaias võtab see kauem aega. /.../
Küpsed marjad on päikese käes kuumad ja korv täitub väga kiiresti."
Gruusia tavadest ja peretraditsioonidest, mis nii tohutult meie omadest erinevad:
"Gruusias peetakse sündi, surma ja abiellumist nii olulisteks sündmusteks, et rahalistest raskustest hoolimata sa lihtsalt pead neid suurejooneliselt pühitsema. Kuna suguvõsad on reeglina väga arvukad, siis võtavad taolised üritused, nende ettevalmistamine ja nendel osalemine suurema osa grusiinide vabast ajast. Samuti on need mõjuvad põhjused töölt puudumiseks, sest tihtipeale viiakse üritus läbi kuskil teises Gruusia otsas ja vahemaad on teadagi pikad ning teeolud tihtipeale keerulised.
Kõige kauem vältab matus.
Õnnetul leinajal ei olegi tegelikult mahti leinata, sest ta peab vastu võtma kõik, kes kadunukesele au osutama saabuvad. Kirst on võimaluse korral avatuna kodus mitmeid päevi ja külalised voorivad hommikust õhtuni. /.../
Minu hea tuttav Natia, kes on edukas ja andekas noor ülikooli õppejõud, sealjuures lahutatud (!), oli hiljuti matnud oma ootamatult lahkunud isa, tuntud advokaadi. Kuna tema lein oli siiralt sügav ja kurbus piiritu, siis oli ta täielikult kurnatud ja seetõttu raevunud traditsiooni peale, mis ei lasknud tal ega tema emal isikliku leina ning murega omaette olla.
Sünd on muidugi rõõmsam sündmus ja selle vaimus elatakse juba kaua enne maimukese ilmaletuleku tähtpäeva. Suguvõsa naised käivad haiglas kordamööda ja pundiga istumas, et sünnitaja hetkekski üksi ei jääks.
/.../ Ristivanemaks olemine ei ole aga niisama auväärne staatus, vaid tähendab kulusid, sest juba ristimistseremooniaks pead sa maimukesele palju kulda ja hõbedat kinkima, seda sõna otseses mõttes. Ristivanemaks olemisest äraütlemine võrdub aga sõpruse katkestamisega igaveseks."
"Muidugi on taoline sugukondlik toetus ääretult oluline ning isiklikult minu jaoks, kellel suure kokkuhoidva pere kogemus puudub, pisut kadedakski tegev. Iseseisvusega harjunud lääne inimesele valmistaks aga tädide-onude pidev kohalolek kodus ning kogu suguvõsa sõnaõigus tema isiklike asjade lahendamisel ilmselt ikka korralikku peavalu. Ka enda suhtes olen kindel, et eelistan siiski olla iseseisev, mis siis, et vahel pisut üksildane."
Väga, väga sümpaatne ja soe raamat! Hoian end täiega tagasi, et mitte kogu raamatut siia ümber kirjutada:) Jälle!:)
Kas ei kutsu juba selline kirjeldus raamatu tagakaanel kaasa ühte lummavasse maailma?! Mina küll sulasin ja kibelesin kähku-kähku lugema.
Et veidi oleks konkreetseid meenutusi, siis mõningaid ülestähendusi:
"Oma kurvastuseks kuulen pisut mõõdukamaid ja vanemaid inimesi kurtmas mitte ainult ühiskondlike muutuste, vaid ka grusiini kui inimese loomuse üle.
"Ei ole enam seda elurõõmu ega lusti, millega grusiin varem oma ebaõnne üle naerda suutis!""
"Pärast Gruusiat on Itaalia otsekui hoopis üks teine planeet sõltumata sellest, et neil kahel rahval on mõned sarnased välised ja käitumuslikud jooned."
Järgnev lõik pani mu suu vett jooksma ja mulle meenus "Minu Ungari", kust on samuti väga kustumatult mällu sööbinud just puuviljad.
"See, et puuvilju iga tänavanurga pealt osta saab, on hirmus tore. Kraam vastab hooajale ja on enamasti täiesti värske. Hind ja kogus on küll enam-vähem suvalised, aga ikkagi täiesti mõistlikud.
Juba aprilli keskel on maasikad igapäevane kraam. Märtsikuu ongi kõige puuviljavaesem, sest veebruaris lõpeb novembris alanud mandariinihooaeg. Mandariinid on pärit Lääne-Gruusiast, magusad, mahlased ja väga mõnusa lahtise koorega.
Minu vaieldamatu lemmikaeg on mai lõpust augustini. Siis müüakse kõikjal suurtes kuhjades vähemalt viit sorti mureleid, alates kollastest praktiliselt süsimustadeni. Hind on hooajal alla kümne Eesti krooni kilo. (See teeb siis umbes 65 eurosenti!?) Söön neid sellisel hulgal, et magu on rebenemas, isu on nii suur, et tõusen öösiti, et pimedas kausis kobada ja unesegaselt marju ahmida.
Aga see on alles eeltreening arbuusiajale, mis algab pisut hiljem ja kestab septembri lõpuni. Hind on hooajal umbes kolm Eesti krooni kilo, kuid tippajal saab suure piraka arbuusi vabalt lariga kätte (alla seitsme Eesti krooni). Siis seisan ma öises kuumuses unesegaselt lahtise külmkapi ees (kus arbuusi kindlasti hoidma peab, et ta krõmpsuks) ja kougin ahnelt lusikaga karget tumeroosat viljaliha, magu rebenemas nagu ei iial varem. /.../
Oktoobris korjatakse Vake aedades viinamarju. Meie aias piisab ühest päevast, et kõik terrasside kohal rippuvad kobarad keldris veinipressist läbi lasta. Naaberaias võtab see kauem aega. /.../
Küpsed marjad on päikese käes kuumad ja korv täitub väga kiiresti."
Gruusia tavadest ja peretraditsioonidest, mis nii tohutult meie omadest erinevad:
"Gruusias peetakse sündi, surma ja abiellumist nii olulisteks sündmusteks, et rahalistest raskustest hoolimata sa lihtsalt pead neid suurejooneliselt pühitsema. Kuna suguvõsad on reeglina väga arvukad, siis võtavad taolised üritused, nende ettevalmistamine ja nendel osalemine suurema osa grusiinide vabast ajast. Samuti on need mõjuvad põhjused töölt puudumiseks, sest tihtipeale viiakse üritus läbi kuskil teises Gruusia otsas ja vahemaad on teadagi pikad ning teeolud tihtipeale keerulised.
Kõige kauem vältab matus.
Õnnetul leinajal ei olegi tegelikult mahti leinata, sest ta peab vastu võtma kõik, kes kadunukesele au osutama saabuvad. Kirst on võimaluse korral avatuna kodus mitmeid päevi ja külalised voorivad hommikust õhtuni. /.../
Minu hea tuttav Natia, kes on edukas ja andekas noor ülikooli õppejõud, sealjuures lahutatud (!), oli hiljuti matnud oma ootamatult lahkunud isa, tuntud advokaadi. Kuna tema lein oli siiralt sügav ja kurbus piiritu, siis oli ta täielikult kurnatud ja seetõttu raevunud traditsiooni peale, mis ei lasknud tal ega tema emal isikliku leina ning murega omaette olla.
Sünd on muidugi rõõmsam sündmus ja selle vaimus elatakse juba kaua enne maimukese ilmaletuleku tähtpäeva. Suguvõsa naised käivad haiglas kordamööda ja pundiga istumas, et sünnitaja hetkekski üksi ei jääks.
/.../ Ristivanemaks olemine ei ole aga niisama auväärne staatus, vaid tähendab kulusid, sest juba ristimistseremooniaks pead sa maimukesele palju kulda ja hõbedat kinkima, seda sõna otseses mõttes. Ristivanemaks olemisest äraütlemine võrdub aga sõpruse katkestamisega igaveseks."
"Muidugi on taoline sugukondlik toetus ääretult oluline ning isiklikult minu jaoks, kellel suure kokkuhoidva pere kogemus puudub, pisut kadedakski tegev. Iseseisvusega harjunud lääne inimesele valmistaks aga tädide-onude pidev kohalolek kodus ning kogu suguvõsa sõnaõigus tema isiklike asjade lahendamisel ilmselt ikka korralikku peavalu. Ka enda suhtes olen kindel, et eelistan siiski olla iseseisev, mis siis, et vahel pisut üksildane."
Väga, väga sümpaatne ja soe raamat! Hoian end täiega tagasi, et mitte kogu raamatut siia ümber kirjutada:) Jälle!:)
Joonista valgus
Lea Dali Lion. Joonista valgus. See on kõige uue algus
Üks väga omanäoline ja eriline raamat. Köitev. Kaasakiskuv. Segane. Ühe inimese lugu, ühe haiguse lugu, tervenemise lugu, (vaimse) kasvamise lugu - just niisugune, nagu autor tahtis seda kirja panna. Siinkohal ei saa mitte midagi ette heita.
Eks see kohati üks paras abrakadabra oli. Nii saab ilmselt öelda kahe jalaga maa peal seisev ja kainelt mõtlev inimene. Ma absoluutselt ei eita vaimset maailma, lihtsalt kohati tundus kõik üks "pudru ja kapsad" - nõidumine, kristallkuulid, pendlid ja samas õnnistamine ja meieisapalve?!? Kuidas on kõik see võimalik ühte patta panna, see ei mahu küll minu pähe ära. Teisalt, kui inimene sellest abi sai, no las olgu siis. Ent ometi - need on kõik väga ohtlikud asjad - raamatust loeme, kuidas kurjad jõud lausa füüsiliselt ründavad. Sel puhul on ainult jumaliku väe (loe: Jumala väe) võimuses olukordi lahendada. (Siinkohal tasub siiski mainida järgmist, mida Lea ise on öelnud: Jumaliku Valgusega õnnistamine (ehk puhastamine) on oma olemuselt väga lihtne, aga töötab laitmatult. Igaks juhuks mainin ära, et religiooniga ei ole siin mingit pistmist. Tegemist on universumi võimsaima tööriistaga).
Aga kõige selle kõrval oli ka täiesti reaalset elu ja mitte vähe:) Siinkohal mõned väga vahvad ja asjakohased nopped, nagu ikka:
"Kuidas need mehed küll nii nõrgad saavad olla? Praegu on ju selgelt see koht, kus tema peaks mind toetama, mitte vastupidi. Mina peaks õnnetu ja kurb olema, et oma naiselikust poolest ilma jäin, ja tema peaks mind lohutama. Meil aga kipub see vastupidi olema. Rõõmustan, et ta enam ammu mu kallis kaasa pole, sest praegune olukord murraks me armusuhte krõksti pooleks ja teeks mu olukorra topeltraskeks. Nüüd saan hoopis oma tugevust nautida."
"Kuna naabrimees ei kavatse ilmselt koos oma veidrustega kuhugi mujale kolida, siis on mul valida: kas kolin ise ära või hakkan naabrimeest tema veidrustega armastama.
Armastus on lollikindel variant ja töötab alati, tuleb ainult endas jõudu leida ja see teoks teha."
"Ma ei oska kuidagi abi paluda ja kuna minu ümber asuvad järelikult sellised inimesed, kes ei taipa abi pakkuda, siis laongi nüüd üksi, keemiaravist nõrgana, kogu seda puulasu."
"Varsti on Eesti Vabariigi sünnipäev. Üks naljakas päev, mida kõik õhinaga ootavad. Kõigepealt vaadatakse huviga selleks puhuks vormitud kontsertetendust, et seda siis halastamatult eestlase kombel materdada, ja siis pikka kätlemistseremooniat, kust kõik kulli kombel etiketivastased riietumisapsakaid ja kolekleite loodavad leida. Halva interneti tõttu ma kahjuks telepilti ei näe, küll aga saan FBst soolaseid kommentaare lugeda. Ikka igav ja kurb, liiga tõsine nagu matustel, ebaprofessionaalne... ja sarnast rada mööda edasi. Üleüldine piirideta vingumine teeb mulle parasjagu nalja.
Järgmisel päeval vaatan materdatud kontserdi ka oma silmaga üle... "See on imeline maailm, kus me elame," laulavad lauljad eesti moodi reipalt ja isegi päris kelmikalt. Tekib küsimus, kas ma vaatan ikka sedasama saadet. Lavale tuleb Silver Sepp oma naelapilliga. Assa milline mõnus sügav saund sel naljakal naelapillil!...
...Uskumatu, kuidas üks ja sama kontsert inimestes nii erinevaid tundeid tekitab. Võib-olla minus pole seda tõelist eestlase natuuri säilinud, aga ma tõepoolest ei oska enam eestlaste külmust ja tuimust pahaks panna. Tean ju oma südames, et kui see jäätunud paks koor kiht-kihilt eemaldada, koorub ka põhjamaise eestlase seest üks ilus ja soe süda.
... Põhjamaa kliimas saabki ellu jääda vaid tugev ja jändrik natuur."
"...Üleüldse on mul oma elu, mida elada ja nautida. Loodetavasti jõuavad ka nemad kunagi päriseluni..."
Jumala õnnistust ja juhtimist! Ei pea olema alati ise tugev ja oma elu sada protsenti kontrollima. Hea on olla pisike, vahel ka nõrk ning abitu, Jumala suures peopesas. Nii tunnen ja usun mina. Selliselt usaldades olen tulnud läbi mitmetest eluraskustest. Ja ma tean, mida ma räägin.
Eks see kohati üks paras abrakadabra oli. Nii saab ilmselt öelda kahe jalaga maa peal seisev ja kainelt mõtlev inimene. Ma absoluutselt ei eita vaimset maailma, lihtsalt kohati tundus kõik üks "pudru ja kapsad" - nõidumine, kristallkuulid, pendlid ja samas õnnistamine ja meieisapalve?!? Kuidas on kõik see võimalik ühte patta panna, see ei mahu küll minu pähe ära. Teisalt, kui inimene sellest abi sai, no las olgu siis. Ent ometi - need on kõik väga ohtlikud asjad - raamatust loeme, kuidas kurjad jõud lausa füüsiliselt ründavad. Sel puhul on ainult jumaliku väe (loe: Jumala väe) võimuses olukordi lahendada. (Siinkohal tasub siiski mainida järgmist, mida Lea ise on öelnud: Jumaliku Valgusega õnnistamine (ehk puhastamine) on oma olemuselt väga lihtne, aga töötab laitmatult. Igaks juhuks mainin ära, et religiooniga ei ole siin mingit pistmist. Tegemist on universumi võimsaima tööriistaga).
Aga kõige selle kõrval oli ka täiesti reaalset elu ja mitte vähe:) Siinkohal mõned väga vahvad ja asjakohased nopped, nagu ikka:
"Kuidas need mehed küll nii nõrgad saavad olla? Praegu on ju selgelt see koht, kus tema peaks mind toetama, mitte vastupidi. Mina peaks õnnetu ja kurb olema, et oma naiselikust poolest ilma jäin, ja tema peaks mind lohutama. Meil aga kipub see vastupidi olema. Rõõmustan, et ta enam ammu mu kallis kaasa pole, sest praegune olukord murraks me armusuhte krõksti pooleks ja teeks mu olukorra topeltraskeks. Nüüd saan hoopis oma tugevust nautida."
"Kuna naabrimees ei kavatse ilmselt koos oma veidrustega kuhugi mujale kolida, siis on mul valida: kas kolin ise ära või hakkan naabrimeest tema veidrustega armastama.
Armastus on lollikindel variant ja töötab alati, tuleb ainult endas jõudu leida ja see teoks teha."
"Ma ei oska kuidagi abi paluda ja kuna minu ümber asuvad järelikult sellised inimesed, kes ei taipa abi pakkuda, siis laongi nüüd üksi, keemiaravist nõrgana, kogu seda puulasu."
"Varsti on Eesti Vabariigi sünnipäev. Üks naljakas päev, mida kõik õhinaga ootavad. Kõigepealt vaadatakse huviga selleks puhuks vormitud kontsertetendust, et seda siis halastamatult eestlase kombel materdada, ja siis pikka kätlemistseremooniat, kust kõik kulli kombel etiketivastased riietumisapsakaid ja kolekleite loodavad leida. Halva interneti tõttu ma kahjuks telepilti ei näe, küll aga saan FBst soolaseid kommentaare lugeda. Ikka igav ja kurb, liiga tõsine nagu matustel, ebaprofessionaalne... ja sarnast rada mööda edasi. Üleüldine piirideta vingumine teeb mulle parasjagu nalja.
Järgmisel päeval vaatan materdatud kontserdi ka oma silmaga üle... "See on imeline maailm, kus me elame," laulavad lauljad eesti moodi reipalt ja isegi päris kelmikalt. Tekib küsimus, kas ma vaatan ikka sedasama saadet. Lavale tuleb Silver Sepp oma naelapilliga. Assa milline mõnus sügav saund sel naljakal naelapillil!...
...Uskumatu, kuidas üks ja sama kontsert inimestes nii erinevaid tundeid tekitab. Võib-olla minus pole seda tõelist eestlase natuuri säilinud, aga ma tõepoolest ei oska enam eestlaste külmust ja tuimust pahaks panna. Tean ju oma südames, et kui see jäätunud paks koor kiht-kihilt eemaldada, koorub ka põhjamaise eestlase seest üks ilus ja soe süda.
... Põhjamaa kliimas saabki ellu jääda vaid tugev ja jändrik natuur."
"...Üleüldse on mul oma elu, mida elada ja nautida. Loodetavasti jõuavad ka nemad kunagi päriseluni..."
Jumala õnnistust ja juhtimist! Ei pea olema alati ise tugev ja oma elu sada protsenti kontrollima. Hea on olla pisike, vahel ka nõrk ning abitu, Jumala suures peopesas. Nii tunnen ja usun mina. Selliselt usaldades olen tulnud läbi mitmetest eluraskustest. Ja ma tean, mida ma räägin.
1. august 2015
Kuhu küll see suvi jäi?
 |
| Mustikale tahaks tegelikult... |
Kuhu küll see suvi jäi? Ja kuhu kadus juuli?
See kõlas nüüd nagu miski luuletuse algus:)
Aga ei kavatsenud ma siin luuletama hakata ega midagi! Kuigi võiks ju...:) Omal ajal ja aeg-ajalt sai seda ikka tehtud:)
Lihtsalt väikese õudusega avastasin, et ongi august käes ja kuu aja pärast algab juba lastel kool. Ja mu koolilapsele lubatud kingitusega pole veel alustanudki... Paanika!!!
Igale lapsukesele (venna omadele küll; aga nad natuke ikka omad ka) olen kooli alguseks teinud lapiteki. Ega siis nüüd viimanegi ilma jääda tohi! Ta, vaeseke, hakkas selle pärast lausa muretsema... Tal tegelikult on üks tekike olemas, sealt kõik alguse saigi - juba 7 aastat tagasi! Ja küll see tädi ennast lõpuks ka kokku võtab!
 |
| See kõige esimene... |
 |
| Praeguse seisuga viimane (asukoht Taanis) |
 |
| Esimene autoteemaline 6 aastat tagasi... |
Tegelikult on ikka imeline suvi ju - marju nagu küllusesarvest. Ja õunu tõotab ka jälle palju tulla!
Ainult et suvikõrvitsatega läks mul sel aastal pahasti. Pole siiani ühtegi saanud... Kevadel külvasin varakult ja kasvatasin ette. Pooled läksid juba siis välja. Need, mis maha istutasin, võttis külm ära. Otse peenrasse külvatutest tõusis üles vaid üks. Keegi andis väidetavalt suvikõrvitsad, kuid need tunduvad küll rohkem kõrvitsa moodi olevat... Nüüd kelleltki saadud taimel on näha, et paar tükki siiski tuleb... Aga on ju olemas ka poed ja turud, kust värsket kraami osta saab! Et oleks ikka optimistlik lõpp!
Tellimine:
Postitused (Atom)