"Lapsepõlv Kommunaalias"

Zane Daudzina.
Lapsepõlv Kommunaalias.
Tallinn: Tänapäev, 2025
206 lk.: ill.

Lugu eelmise sajandi, 20. sajand siis!, 1970-80ndate aastate nõukaaegset elust Lätis. Esimene kokkupuude vist üldse läti kirjandusega. Vähemalt viimasel ajal. Esimese hooga ei meenu küll ühtegi varasemat teost. 

Üsna tuttav ja äratuntav peaks olema ka Eesti lugejale, sest ega see elu ju ei erinenud suuresti liiduvabariigiti.

Mina maalapsena ei oska küll eriti kaasa rääkida, aga ettekujutus sellest ajast ja linnaelust on olemas. Tean, et mu sõbranna on elanud ühiskorteris, aga vaid üsna põgusalt on sellest juttu olnud. Tol perioodil me veel ei tundnud teineteist.

Oli üsna meeleolukas lugemine, sest väike Zane oli väga seiklushimuline ja atsakas tütarlaps 😊

"Minu pere ja muud klounid"

"Minu pere ja muud klounid" (2. oktoobril Mustamäe kinos)

Dokumentaalfilm klounipaarist - Piip ja Tuut.
Ehk tegelikult Haide Männamäe ja Toomas Trossi tööst ja perest.

Boonusena olid seansi eel kohal ka filmikangelased ise ning režissöör Heilika Pikkov.

Mulle meeldis. Toredad inimesed. Päris elu.

"Nimetu kannike"

Mart Sander.
Nimetu kannike : Seiklusjutt
Tallinn : LiteRarity, 2025
211 lk.

Ilus raamat, nii sisult kui vormilt! Imekaunid illustratsioonid! Ja hea lugu!
Imetlen, kui mitmekülgselt andekas on Mart Sander. Kuidas mõnele ikka on antud kõike ülirohkesti!

"Nimetu kannike" on tituleeritud seiklusjutuks kui ka noorsookirjanduseks. Võimalik, et seda ka, aga minu jaoks pigem selline muinasjutuline lugu. Veidi inglisepäraste sugemetega, ma ütleks. Ilmselt sellepärast, et tegevus toimub ju mõisas või lossis.

Kokkuvõte tagakaanelt:

"Violet von Rosen arvas, et ta pole mitte keegi – vaid üks vana lossi varjudesse unustatud tüdruk hallis kleidis. Ent kõik muutub ööl, mil tema vanaisa jätab endast maha viimse ülestunnistuse – peidetud aardest, mis pidi jääma igaveseks ajaks varjatuks. Kistud süngete vandenõude, ootamatute paljastuste ja valede võrku, peab Violet lahti harutama oma perekonna mineviku saladused... mineviku, mida keegi on meeleheitlikult püüdnud kustutada.
“Nimetu kannike” on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.
Autori poolt rikkalikult illustreeritud seiklusjutt on mõeldud eelkõige noorele täiskasvanule, kuid pakub põnevat ajaviidet kõigile, kes armastavad gootilikke, ootamatute pööretega seiklusi, milles on ka annus romantikat."

Oli põnev ja hoidis külges! Ei saanud enne pidama, kui lõpp käes. Ja seda väärtuslikust uneajast!😉

P.S. Leidsin ühe väljakirjutuse (Hubertuse ja Violeti dialoog):

"Ta [vanaisa] uskus, et haridus peab olema ilus, mitte kasulik."

"Ja poliitika? Ajalugu?"

Violet raputas pead. "Neid nimetas ta "tühiste inimeste sahmerdamiseks". Ehkki ta oli nooruses sõjamees, paistis, et ta oli jõudnud pettuda selles, millisena ajalugu kirja pandi. Ja selles, kuidas poliitikud inimesi valitsevad."

Oh, neid naljahambaid küll😂

Ammendamatu varaait FB ikka jagab vahvat kraami. Ole ainult mees ja nopi üles. Loodan, et ikka püsib siin!

Igaks juhuks nn "tõlge" ka:

Elumerel traaliv kalur valis roogitava räime asemel vana mõrra😂

Aasta Raamatuvahetusega

Täna saab aasta, mil liitusin raamatuvahetusega. Seega pidu! Pidu! Piduuu! 

Ind ei ole raugenud, ikka olen huviline!

Konto statistikat vaadates selgub, et olen saatnud 84 raamatut ja tellinud poole vähem. Ja see on hea tegelikult! Sest algne soov oligi ju ikka raamatutest lahti saada, mitte juurde soetada😉

Päris mitu raamatut olen ise lisanud raamatuvahetuse andmebaasi. Mõni ongi jäänud ainult minu sooviraamatuks, suurele osale on siiski tekkinud päris arvestatav nimekiri. Olen aasta jooksul saanud paar väga head ja igatsetud raamatut. Kohe esimene oli 100%line vedamine! 

Eks on ette tulnud ka mõningaid ebaõnnestumisi, nagu elus ikka. Paaril korral olen saanud alla igasugust arvestust raamatud, see tähendab et kirjeldus ei vastanud tegelikkusele (nt raamat hinnatud heaks, aga lehed olid lahti, kaas määrdunud, sisaldas sissekirjutusi vms). Tegelikult võiks olla veel üks määratlus: halb või kehv vms. Rahuldavas korras raamat ei pea olema määrdunud ja katki, aga kui on, siis tuleb see info lisada. Uus on uus, suurepärane ja hea - eks see on tunnetuse küsimus, mis võib inimeseti väga erineda. Ja erinebki, olen kogenud...

Mina ootan ausat infot. Imetlen ja austan, kui inimene ütleb, et raamat on kannatada saanud ja kaas on lahti või katki, siis on see minu otsustada, kas ma tahan või siis ei taha.

 Veel ootan ma hinnangut vahetusele. Vahel tundub, et suhtlus sujub ja kõik on korras, aga hinnangut ei tule... Nagu kuhugi musta (muti)auku saadaks😛. Mingi aeg ma veidi norisin, et kas raamat jõudis kenasti kohale, siis mõni selle peale reageeris🤭 Aga otsustasin, et lasen vabaks ja kui ei tule midagi, siis ei tule... Aga ikkagi, see on siin nagu üks kogukond ja ma tahan tagasisidet, et ollakse rahul...🤔 Seda pole ju palju palutud 🤔 Aga ega halba hinnangut ka ei taha, nii et las olla siis parem juba hindamata.

Ja täna, pärast pikka pausi, telliti mult taas! No jah, aastapäev ikkagi! Seega igati õigesti ja väärikalt tähistatud!

Siin siis tõestus selle kohta, et olen aastapäeva pidamas😀

Kasutaja alates: 21. okt 2024

Pakkumisi: 35

Tellinud: 42

Saatnud: 84

Soovinimekirjas: 201

Sügis ehk oktoobri esimene dekaad tehtud😉

Sügis on nüüdseks ikka täiega käes. Nii kalendaarselt kui ...

Ma ei kujuta ette, kuidas ma üldse siia kirjutama pole jõudnud. Septembris oli vaid üks uidupostitus, mis sündis eksprompt tööposti otsas, kui sellesinatse raamatu läbi lugesin...

Nüüdseks on oktoobri esimene dekaad läbitud ja teemasid, millest blogida, kogunenud üksjagu.

Vahepeal siin mõtisklesin, et mitmed blogid, mida kunagi jälgisin on läinud tasuliseks või muul moel mu elust kadunud. Millalgi sai teiste eludega üsna kursis oldud, nagu peretuttavad või nii, aga tänaseks ei tea neist enam midagi... Selline kummaline tunne... Veidi kurb, aga eks igaüks valib ise, mida, kui palju ja kuidas ta ennast presenteerib. Ise olen pigem enda jaoks kirjutanud üles mingeid mõtteid, emotsioone, arvamusi, kogemusi jms...  Tore, kui keegi on ka mu mõtteid lugenud ja leidnud endale siit veidi pidet vms.

Eile tegin oma sügisese surnuaiatiiru. Pärastlõunane ilm oli väga soosiv. Kaks ja pool tundi lendas kiirelt toimetades. Kanarbikud said istutatud ja veidi lehtigi riisutud, kuigi neid on puus rohkem kui maas...

Täna oli koduaias aiatööde päev. Sai lillevarsi jm jama lõigatud. Ja porgand üles võetud. Oi, mul oli üks kelmikas tegelane ka🤭😁: 

Jäägugi see täna siia lõppu meid lõbustama😊

Lugenud olen vahepeal ka üht- teist. Ehk leian millalgi mahti ka neist pisut kirjutada. Paaril korral olen teatrissegi jõudnud ning on üks kinokülastuski olnud. Nii et kirjutamise materjali peaks jaguma😉

"Viimane õlekõrs"

 

Jüri Mälk. Viimane õlekõrs
Tartu : Jüri Mälk, 2025
55 lk.: ill.

Massöör Jüri lood elust enesest. 

Tagakaanelt loeme:

Selles raamatus on kirjas 11 tõsielul põhinevat lugu lootusetusena näivatest olukordadest.
Raamatut lugedes vältige palun kiirustamist, sest lood ei ole pikad. Nad on tihkelt rammusad ja parasjagu krõbedad.
Võite kaasa elada pannes end hädalise (rolli) või asetades end ravitseja rolli, kes abistavad käed ulatas.
Kui eine söömisel tuleks vältida toidu ahnet kugistamist, et toit suus saaks hammaste abiga väikesteks tükkideks peenestatud, siis püüdke nautida ka kiirustamata lugemist. Teieni saabub mõõdukas koguses uut informatsiooni, mida aju tahab segamatult rahulikult seedida. Võtke see aeg!

Tegin kõik täpselt vastupidi soovitustele😁Ahmisin raamatu poole tunniga (tinglikult!) sisse! Haarasin lennult kõik lood. Seedimise aeg tuleb ilmselt hiljem😉 Kuigi see protsess algas ju kohe raamatut avades... Kui Jüri ise ütleb, et "Enda esile tõstmine ja eriliseks upitamine ei ole selle raamatu eesmärk", siis see on tõsi. Ta jutustab lugusid päris elust ja päris inimestest, kes on abi saanud. Kohati võibki asi tunduda veidi uhhuu, aga ka seda tegelikult pole. Tegelikult on raamat heaks reklaamiks suurepärasele spetsialistile, kelle teod kõnelevad enda eest! Heade, tundlike kätega terapeut on õnnistuseks igale hädalisele. Siinkohal on reklaam tublile tegijale igati õigustatud.

Oti isa: "Erinevalt Oti emast posijatesse ja nõiavärki mina ei usu ja ei hakka ka tulevikus uskuma. Tee või tina!"
Ütlesin omalt poolt: "Mina ka ei usu!"

Kui veidi vinguda, siis: Isekirjastamine on tore asi, kuid sellel on paraku ka varjuküljed, sisse lipsavad (kirja;trüki)vead... Tean, ise tehes ja selle sees olles ei märka enam lõpuks neid...