1. veebruar 2026

"Nii hea, nii hea on mõelda siis"

Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja Norra kirjanike vestlused Rangøya saarel
Tallinn, 2025
272 lk. : fotod 
Koostaja Øyvind Rangøy
Tõlked eesti keelde Imbi Mölder Rangøy

Tõhus ja põnev lugemine kirjandusest huvituvale inimesele. Kirjandusteaduslik, kirjanduskriitiline, kui soovite. Kirjanikud vestlevad omavahel, analüüsivad üksteise teoseid, arutlevad maailma asjade üle, mõtiskevad kirjutamisest kui sellisest, et mis paneb üldse kirjutama.
Enam ei mäleta, kes ütles, aga mõte oli selline, et sageli elust maha kirjutatud lugusid peetakse lugejate ja eriti kriitikute poolt ebarealistlikeks. Ja isegi siis, kui oled sealt juba piltlikult ühe kihi maha koorinud... Kas pole kummaline?!
Igatahes minul oli väga huvitav. Ei edenenud just kiiresti, sest tahtis palju süvenemist ja mõtisklemist. Kaugeltki mitte kõigega ma ei nõustu, aga huvitav on ikka. Samas mõne inimesega oli väga tuntav klapp. Mitmed teosed märkisin üles, mida võiks lugeda. Hea meelega tahaks seda enda riiulisse, et aeg-ajalt taas sirvida ja üle lugeda.

Doris Kareva: ma olen mõelnud, kas võiks olla võimalik, et kuidagimoodi toimub mingi muundumine, ennekõike inimmaailmas, mille tulemusena vägivald ei oleks enam mingi variant.
Klara Hveberg: ...unistan ühiskonnast, kus väärtusi nagu empaatia, kaasatus ja tõde peetakse tähtsamateks kui võimu ja tõhusust.
KH: Fraktaalid on tõesti kaunid geomeetrilised objektid (puud, lumehelbed, pilved, rannajooned)
KH: Ütlesin, et minu romaani ülesehitus on fraktaalidest inspireeritud. Kuid peaaegu sama hästi võiks öelda, et see on inspireeritud klassikalisest muusikast. Mind inspireeris väga Cesar Francki viiulisonaat A-duur, selles, kuidas sama teema kordub väikeste variatsioonidega. /.../

Kai Aareleid: ... kui loed midagi, mis tundub liiga lähedane sellele, millest soovid kirjutada, siis ära pigem sellest kirjuta.
KA: Ja linnas ma alati kõnnin. Minu sammud muudavad linna minu omaks - jalutamine tänavatel, kõrvaltänavatel, pargiteedel. Nii õpin tundma linna, selle ainulaadset struktuuri. See on igal linnal oma.
Sandra Lillebo: Keel peab laulma. Kui ta ei laula, siis ta pole minu jaoks tõsi.
KA: "...mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna".
KA: ...on lohutav uskuda, et hoolimata süngetest asjadest valitseb elus valgus.
...peame pakkuma lootust või vähemalt pragu, kust immitseb valgust.
...huvitav pole kunagi mustvalge.
...mälestusi ei saa alati usaldada.

Endre Ruset: Mõnes mõttes on sport midagi väga primitiivset...
Veronika Kivisilla: ...kõige tätsam on lihtsalt ärkvel olla ja hoida silmad-kõrvad lahti ning olla elu vastu uudishimulik. Ei pea kõike võtma rangelt sõna sõnalt või elementaarselt - kui see on nüüd see õige sõna. Lihtsalt pane asju imeks. Sest kui lihtsalt kordad endale, et kõik on seesama, mis alati, siis loomulikult ei tule sellest midagi erilist.

Sügavaid, kõnekaid ja põnevaid vestlusi peavad Eesti ja Norra kirjanikud:

Doris Kareva (1958)
Klara Hveberg (1974)

Urmas Vadi (1977)
Nina Lykke (1965)

Kai Aareleid (1972)
Sandra Lillebø (1978)

Veronika Kivisilla (1978)
Endre Ruset (1981)

Rein Raud (1961)
Tore Kvæven (1969)

Kätlin Kaldmaa (1970)
Mette Karlsvik (1978)

Meelis Friedenthal (1973)
Knut Ødegard (1945)

Maarja Kangro (1973)
Hanne Ramsdal (1974)

P.S. Vähemalt kaks korda häiris mind üks viga: tohuvapohu>tohuvabohu