Arengud elu-elukeses ehk mõned hetked läbi kaamerasilma

Arengud akna taga ehk rõdul hakkab vaikselt looma😁

 

Vahepeal olid Ülestõusmispühad. Selline tibu oli meie töisel peolaual 😮

Ja kodus sai kohe hoole ja armastusega mune värvitud😁

 

Aprill, aprill...

Aprill on üllataja. Iga kord. Igal aastal. Eredalt on meeles möödunudaastane jüripäeva lumi. Sel aastalgi on meid pea igal aprilli nädalavahetusel lumega üllatatud. Muidugi kahvatub see 2024. aasta ees.
Ent veelgi suurema üllatusena tuli aga hoopis üle-eelmise nädala soojalaine. Tervelt kaks päeva üle 20 kraadi (25 kindlasti). Taevalik, õnnis olemine! Reede ei toonud isegi õhtust jahedust! Veel hämaras olin aias üsna paljalt. Laupäeval siiski laskus õhtune jahedus maa peale. Vähemalt olin sel aastal kohal need kaks päeva, kui suvi oli😁. Täna oli jällegi väga külm, lausa jäine ilm. Vastik vihm pealekauba.

Ja nüüd ta ongi läbi, see aprill... Kiirelt, liiga kiirelt lendab aeg...

Energia on jätkuvalt üsna nullis. Mõned üksikud energilisemad hetked olen tabanud, mil tuleb tahtmine midagi teha ja korda saata. Enamasti on see neil hommikutel, kui peab tööle sättima hakkama. No ja kuna eestlane ju ei rüveta püha tööaega, siis ehtsa eestlasena rühin vapralt tööle ja kodused tegemised jäävadki paremaid aegu ootama 😜 Töiselt olen ma tubli, vähemasti enda arvates. Ja kuna mu töö meeldib mulle, siis on selles osas kõik hästi ja kontrolli all. Leiaks kena koduabilise, kes korra nädalas elamise üle käiks, siis oleks elu päris lill juba🤭😆

Lugeda pole suurt midagi jõudnud. Sellekski pole justkui tahtmist ega energiat. Eile (või oli see juba üleeile?) siiski alustasin taas ühe kergema romaaniga. Aga õiget indu pole....

See-eest olen usinasti Raamatuvahetusega tegelenud. Aprill kujunes seal päris pööraseks. Pärast aastavahetuse vaikelu (detsember-jaanuar oli  peaaegu nulliring) hakkas märts tuure koguma ja nüüd tormilise aprilli järel peaks ses vallas vist ka rahulikumalt võtma, sest mai tõotab väga tiheda programmiga tulla. Täna juba alustasin VHK kammerkoori kontserdiga. Hirmus armas ja ilus oli!🥰 Pärast seda käisin kalli ristipojaga kohvikus. Olid needki armsad hetked🥰

Saabuvad maipühad, vabad päevad tõotavad kiireks kujuneda. Homme on plaan surnuaeda minna, koristama ja võõrasemasid istutama. Loodetavasti tuleb homme ka parem ilm.

Mõnusat volberdamist! Kohtumiseni mais!

 

"Hundi õnn"

Paolo Cognetti. Hundi õnn. Itaalia keelest tõlkinud Paul Raud. Kirjastus Tänapäev, 2024. 167 lk. (Punane raamat)

Raamat ootas riiulis kaua oma aega (raamatukogu eksemplar, muide. Aina pikendasin, kuna järjekorda enam polnud. Siiski vist ainult kaks korda🤔)
Kui siis lugema hakkasin, sattusin lummusesse. Mingi Norra võbe tuli sisse (Gulbranssen "Ja taamal laulavad metsad"?🤔). Kuigi aeg ja ajastu on hoopis teine. Siis asusin autorit ja tõlkijat guugeldama. Sinna kadus magus laupäeva hommikune lugemise aeg.

Lugemine edenes ruttu ja raamat kutsus tagasi lummusesse. Triinu raamatublogis on kõik hästi kokku võetud. Midagi sarnast kogesin minagi.

Pärast tervet talve kõrgustes, tundis Fausto orgu laskumisel teatud hämmingut: juba Tre Villaggis oli lumi peaaegu kadunud ja tuhat meetrit allpool võttis rohi värvi...

Kõik tuli ühe korraga: orupõhi, maantee, veokid, kella kaheksane hommik, ebaolulised päevauudised. 

Inimkond on nagu mets, mõtles ta: kõrgelt alla laskudes muutus see mitmekesisemaks.

Kokk raielankidel: siin oli paar õppetundi, mida Fontana Fredda oli andmas Fausto Dalmassole, kirjanikule. Esimene: alati on tarvis kedagi, kes süüa teeb; kedagi, kes kirjutab, mitte alati.

"...tihtipeale on tarvis rohkem julgust, et jääda kui ära minna."

Ei oskagi seda raamatut kuhugi liigitada. No ilukirjandus, seda muidugi, aga midagi täpsemat, konkreetsemat mitte. Aga midagi seal oli, ikka see miski oli olemas!

Teatris

Olgu siinkohal siis ülestähendatud ka paar viimast teatriskäiku.

Tegevuskoht: Linnateater. Hobuveski (26. märts)
Etendus: "Kiilaspäine lauljanna". Absurditeater ühes vaatuses (1 tund ja 15 minutit).

Tänu taevale, et üks vaatus oli. Muidu oleks ma esmakordselt pärast esimest vaatust sirgeselgselt minema kõndinud. See oli ikka nii absurdne, et anna kannatust. Ja huumor ei ajanud lõpuks ka enam teragi naerma, hakkasin vaikselt juba vihaseks minema...

1950. aastal kirjutatud „Kiilaspäisest lauljannast“, mida autor ise kutsus „antinäitemänguks“ sai kiiresti üks absurditeatri võtmetekste. Teksti loomiseks ammutas Ionesco inspiratsiooni totravõitu dialoogidest inglise keele kursuse õppematerjalis. Näidendi tegelasteks on kaks inglise abielupaari, Smithid ja Martinid, lisaks Smithide toatüdruk ja viimase tuletõrjujast kallim. Nende vestlused koosnevad suuresti möödarääkimistest, kordustest, jaburatest vaidlustest ja tühjadest käibetõdedest. Sellest sünnib koomiline paroodia, aga samas tõstatab „Kiilaspäine lauljanna“ ka teravaid küsimusi tõelise, siira suhtluse võimalikkusest inimeste vahel.

Tegevuskoht: Linnateater. Salme kultuurikeskuse suur lava. (7. aprill)

Etendus: Molière’i komöödia "Õpetatud naised". 3 tundi kahes vaatuses 

Vaat' see oli vana hea klassika! Naljakas ja vaimukas. Eks ka pisut üle võlli, aga väga ajastutruu ning igati nauditav.

„Õpetatud naised“ on Molière’i üks populaarsemaid komöödiaid, mis pilab tänapäeva ühiskonnaski tuttavat pseudointellektuaalsust ja isehakanud gurude pimesi kummardamist. Näidend võtab vaatluse alla perekondlikud jõuvahekorrad, noorte armuloo ja mitu kavalat petuskeemi ning on kirja pandud autorile omaselt vaimukas ja ladusas värsis.

"Kümme aastat Jaapanis" *(täiendatud)

Chris Broad. Kümme aastat Jaapanis: erakordne seiklus tõusva päikese maal.

Tõlkinud Marianne Ots.

Kirjastus Helios, 2024.

320 lk.

Alustasin lugemist pärast "Naine valges kimonos" lõpetamist. Kohe selline mõnus Jaapani võbe oli sees😉

Siis tulid muud asjad vahele, aga igati muhe raamat oli.

Noorest briti mehest (22-a), kes läheb JET-programmi raames Jaapanisse inglise keelt õpetama. Lisaks sellele jaapani keele omandamine ning muud seiklused ja Jaapani avastamised.

Vaatamata toimetaja olemasolule (no raamatus oli vähemalt nimi toodud) leidus mitmeid häirivaid vigu. (Ma olen ju selline imelik, et kui mingi asi häirima hakkab, siis on tükk aega ka keskendumine häiritud ja raskendatud😝)

Lugu jõudis haripunti

Roy pühis juhipoolse ukse ja rooli poole jääva esiakna lapikese puhtaks

...tema oli end minuga inglise keeles rääkides mugaval tundnud

Suurbritannias ütleks arsti umbes midagi sellist, et "see tundub valus olevat"

Poolitusvead:

Inimpan-nkoogid

Väli-sõpetajad

Vaatamata mu vingumisele oli tore ja üsna humoorikas lugemine. Samuti päris hea sissevaade Jaapani kultuuri ja elulaadi (grupimentaliteet ja kollkektivism).

*Ka tõsised teemad, nagu Fukushima tuumajaama katastroof ning Tohoku maavärin ja tsunami (11.03.2011) saavad käsitletud. 

Nagu ka Kyoto muutused, kus traditsioonilised majad on kaduvuse teel.

Jaapanis kuuleb kõige tihemini vanasõna "deru kui sa utareru" ehk "vai, mis maast välja turritab, taotakse maa sisse". Ükski teine vanasõna ei suudaks paremini kokku võtta jaapanlaste ustavust grupimentaliteedile ja kollektivismile. Kultuuris, kus prioriseeritakse grupi, mitte üksikisiku huve, on talumatu, kui sind heidetakse välja ja välditakse. Igapäevaelu on traditsioonidest nii läbi imbunud, et sotsiaalsetest normidest kõrvale kadumisele vaadatakse pea alati viltu.

Kui me Natsukiga neljapäeviti yakitori't söömas käisime, Aasia ta tihtipeale: "Noh, kas sa pole ikka veel Keniga kohtunud?" [Ken Watanabe - Jaapani filmitäht] 

2017. aastal, kui me Ryotaroga tsunamidokumentaali filmisime, olime võtnud ühe stseeni üles Keni kohvikus ja meid inspireeris väga lugu sellest, kuidas Jaapani suurim filmitäht aitas üht Põhja-Jaapani linnakest üles ehitada.

Lahkusin Kesennumast erakordselt optimistlikuna. Ehk olin ma õppinud ära ennekõike selle, et kui oled valmis piisavalt kaua ootama, siis võivad isegi kõige pöörasemad unistused tõeks saada.

Nagu öeldakse: pidevas hirmus elamine ei ole mingi elu.

"Journey Across Japan" YouTube'i Jaapani reisivideote sari.

"Abroad in Japan" Chris Broad'i YouTube'i kanal.