Barbi Pilvre. "Minu Vormsi: Väinamere Twin Peaks" *
Ootasin ja samas kartsin "Minu Vormsi" lugemist.
Vormsi - armas väikesaar, mis on mind mitu korda ära võlunud ja kuhu tahaks ikka veel minna. Aga... pisut pelutas esi- või valvefeministiks tituleeritud autor... Peab nentima, et asjatult. Ajakirjanikule kohaselt jooksis jutt lobedalt ja sulg lippas kergelt, lausa lust oli lugeda.
Hästi olid balansis saareelu ja isiklik elu, seega tõeliselt mõnus lugemine. Kui tärnialust (*) teksti kirjutasin, siis meenus hüüumärki pannes, et selles raamatus oli ka väga palju hüüumärke. Tihtipeale väga küsitavates kohtades. Mõtlesin, et miks nii tavalist asja, mõtet, lauset hüüda vaja on. Kahjuks ei tule mulle praegu ühtegi näidet meelde.
Ja siis nüüd minu traditsioonilised suvalised (loe: mind kõnetanud) ja/või kohustuslikud (iseloomustavad) nopped raamatatust:
Ehituspoodidega on ennast hea kurssi viia ka siis, kui keegi teine teeb remonti. Naistele läheb see kalliks maksma, kui eputada oma oskamatusega remonditööde valdkonnas, kuigi see võib töömeestele meeldida. Kinni maksab loll linnast pärit naine selle nalja nagunii. Võimalusi hindu üles bluffida on kümneid ja kui kellelgi just raha puu otsas ei kasva, on teinekord mõtet lehitseda kasvõi ehituspoodide pakkumisi ja neid võrrelda, enne kui olla nõus esimese hinnaga.
Sellist olukorda, et kõik töötab ja on korras, ma maakodus õieti ei teagi. Maaelu tähendabki pidevat jama olmega ning võimalike remondilahenduste ja abiliste leidmist. Kui loed reklaame, tunduvad lahendused lihtsad, poes muutub võimaluste paljususe tõttu asi keerulisemaks ning kõige keerulisem ja kallim on töömees leida.
Kui ma olen maal, siis tundub eriti elukauge jutt digiajastust, töö muutumisest või kadumisest ja sellest, et seniseid oskusi pole enam vaja ja tuhanded töökäed jäävad rakenduseta. Kus need töökäed siis on, paluks! Eesti on lagunevaid majapidamisi täis ja vähemalt kuni toimib elu maal, pole küll karta, et lihtsaid oskusi enam vaja ei lähe.
...- eestlaslik komme on ju vanu asju mitte ära visata, vaid maal kuskile kuuri alla sokutada. Mõni asi sinna jääbki, aga teinekord on ühe vana teise uus ja Vormsil on suvel paar korda Rälbys ja Hullos korraldatud ka vanakraamilaatasid.
Vormsil juhtub isegi avariisid, kui joobes juht on valinud vale sõidukiiruse. Hullos oskab üks noor juht kurvis sellise kiiruse arendada, et auto lendab puud vahele paari meetri kõrgusele kinni. Uljas juht, saarele küll tulnud nooruk, hukkub. Kaassõitjad, kohalikud noored, pääsevad haiglaraviga. Kohal käib helikopter ja päästeteenistus teeb, mis suudab. Autot puu otsas igal pool juba ei näe, käime lapsega seda imet uudistamas, enne kui masin tükkideks võetuna alla saadakse.
Kuni saar on rannarootslaste oma, kuulub meresõit selle argipäeva. Teise maailmasõjaga muutub kõik, sest saarest saab range piiritsoon. Rahval on meresõit keelatud ning paadid inimestelt ära korjatud ja hävitatud. Pärast sõda on Vormsi saare ja mandri vahel juhuslik ühendus, mida peab mandrilt pärit kaluriartell. 1956ndast on ühendus regulaarne.
Poliitilised võitlused on Vormsil vägagi isiklikud ja tulised, erinevalt suurtest poliitilistest kogudest, nagu Tallinna linnavolikogu või riigikogu. Suure poliitikas on avalikkuse ees esitatavad rituaalid ja isiklikud suhted kaks eri tasandit. Poliitika ei pea sealjuures rikkuma inimsuhteid. Vormsil see nii kindlasti ei ole, saarel on poliitiline isiklik, on meie ja nemad, head ja kurjad jõud. /.../
Kui kümme aastat tagasi korraks kohalikku poliitikasse süvenen, kaob ära aga kogu saare müstika, välja tulevad inimlikud huvid, sageli vastandlikud nagu igal pool poliitikas. Selle tagajärg on suvepuhkuse asemel vaid peavalu ja rikutud suhted. Oodatakse, et ma asun paljastama kellelegi vastumeelseid tegusid ja inimesi.
Väike Bullerby muinasjutt kukub kokku ja ilmnevad Twin Peaksi tumedad vibratsioonid.
Vormsi vald on igati aktiivne, aga kui inimesi vähe, siis on ka ettevõtmised väikesed. Kohalikku rannarootsi kultuuripärandit hoiavad elus hiiu kandle mängu harrastajad, kes kogunevad suvel pillilaagrisse kui käsitööinimesed. Vormsi pensionäridel on oma seltsing, käiakse ka saarelt väljas ekskursioonidel.Saarel on noortetuba, et noortel oleks kokkusaamise koht ja nad ei peaks bussiputkas hängima.
Vormsile on tulnud regulaarsed filmiõhtud, ikka on ka kontserte. Rahvamajas käib koos rahvatantsurühm, mis on oma esinemistega jõudnud koguni Mehhikosse ja osaleb Tallinnas tantsupeol.
* Liiga kaua pole ma siia ühtegi raamatupostitust teinud. Eksite, kui arvate, et ma üldse lugenud pole. Kaugel sellest! Lihtsalt ei jõua, ei leia aega, et kirjutada. Nii see on, kui on taas vaja tööl käia ja aias on veel toimetamist ja metsagi tahaks veel jõuda. Aga tasapisi püüan seda viga nüüd parandama hakata.
