Minu Jeruusalemm

Heilika Pikkov "Minu Jeruusalemm: kaameraga kloostris"

Hea ja turvaline lugemine. Heas mõttes turvaline.
Erinevad inimsaatused, erinevad maailmad, erinevad kultuurid. Kõrvuti noor ja vana, mõlemad "oma asja" ajamas, pikka aega ühte teed käinud ning sõpradeks saanud.
Kahjuks venis mul see lugemine (erinevatel põhjustel) pikaks ja jupikaupa jõudsin lõpuni. Nii tahaks uuesti otsast alata ja juba loetut üle lugeda ning mälu värskendada.

See oli mulle emotsionaalselt väga lähedane raamat. Sattusin just veidi enne palmipuudepüha lugema peatükki "Palmipuudepüha pisarad":
"...See oli rõõmus päev, täis hõiskeid ja ülistust, kuid Jeesus ise teadis, et see on viimane kord tal nõnda rahva ette tulla. Pärast palmipuudepüha algas tema maapealse elu viimane nädal."

"...Kuid mida teha siis. kui kellegi süda on lõhkemas? Mul on hommikust saadik klomp kurgus ja ma ei suuda mõelda millestki muust kui oma vanaemast. ... Tema minekuga on mu elu jäädavalt muutunud. Imelik, emaks saades ei olnud mul sellist tunnet, nagu lapsepõlv oleks läbi saanud. Praegu on aga küll."
 
Tundsin selles nagu iseenda ära, pisut teisiti, aga sarnases kontekstis.
Palmipuudepüha eelsel nädalal suri mu isa ja matsime ta just palmipuudepühal. Nii olid ka mul palmipuudepüha pisarad. Päeval, mis oli (või pidanuks olema?) rõõmus, täis hõiskeid ja ülistust.
Rõõm ja hõisked jäid küll minust maha, ent ometi oli ilus päev, oli ilus matus. Mu kallis isa sai rahusse puhkama...

Veel mõned nopped, mis tahtsin üles tähendada:

"Kui sa ei suuda oma ligimesi armastada, kas saad sa siis päriselt Jumalaga elada?"

"...Matustega on ikka nii, et lähedastele on seda oma kurbuse väljaelamiseks vaja. Aga see pole enam kurbus lahkunud inimese pärast, vaid puhas enesehaletsus," ütleb ema Ksenia otsekoheselt.
Karmid sõnad, lausa ahhetama panevad, aga küllap on neis siiski ka omajagu tõtt.

Kirjutis sai natuke teistsugune, kui seda algselt mõtlesin, aga ju on praegu veel nukrus omal kohal. See ei tähenda, et raamat oleks minus aina kurbi tundeid tekitanud. Lihtsalt need valitud read sobitusid suurepäraselt minu meeleoludesse.

Isa mälestuseks

Sillaehitaja

Üks vana mees, rännates üksikul teel

jõudis külma ja halli õhtu eel

laia sügava kuristikjõeni.

Ehahämaras läbis ta kartmatult vee,

ei kohkunud tumeda jõevoolu ees.

Kui teisele kaldale jõudis siis ta,

pöördus, silla üle vee ehitas.

"Hei, vana mees!" hüüdis kaasrändur sel teel.

"Miks raiskad sa jõudu ja ehitad veel?

Su teekond ju lõpeb ja lõpeb su aeg,

seda teed sa iial enam ei käi.

Sa ületand oled ju ohtlikud veed,

miks silla sa ehitand oled nüüd veel?"

Kuid vana mees, hallpea, vastas siis nii:

"Mu sõber, jah, lõpule jõudnud ma siin,

ent noored mu järel on tulemas teel,

ka neil tuleb läbida ohtlikud veed.

See vool, mis ei olnudki ränk mu ees,

võib neelata teise, kes nooruke veel.

Aovalgel kord temagi astub sel teel

ja temagi ees on tumedad veed.

Sõber, silla ma ehitan talle."

Pühendan need tundmatu autori luuleread oma kallile isale, kes läks kümme päeva tagasi üle ajasilla...