Ei jäta elamata

 Vahur Kersna "Ei jäta elamata"

Tuntud inimese (senitundmata/u) lugu. Kurb. Ilus. Kaasakiskuv. Elukillud, pusletükid. Valu ja armastus.

Ja ikkagi nii palju ilu!

Lugegem, kuulakem, laskem end kanda ja kaasa tõmmata:

Mina olen otsustanud, et minul pole küll kahju kellelegi hästi öelda. See ei maksa midagi. Ja vaadake vaid, kuidas nad seepeale helenduma löövad!

Vananemine on ju loomulik. Keda ja milleks petta? Mehi?

Võtke lõdvalt, vähegi mõistlikke mehi teie kortsud ei koti. Nemad vaatavad enne kümneid muid asju. Silmasära, säärejooksu, südamesoojust.

Päriselt ilusaks teevad meid kindlus ja enesekindlus, rõõm, rahu ning tasakaal. Tõeline sära ja veetlus õitsevad välja elust, kus hing on toidetud, mõistetud, ihu hoitud ja hellitatud. Kallid kreemid kõnelevad üksindusest, muredest ja kamuflaažist, lõhnates stressileevenduse, lohutuse ja kompensatsiooni järele. Nagu šoko- ja šopahullus.

Kas need intervjuud (stampivajunud riigijuhi ja peaministri aastalõpuintervjuud; [täiendus minupoolne]) peaksid olema teistsugused? Ei pea. Kas võiks olla? Palun vabandust, võiksid küll.

Ma ei tea siiani, miks, aga omal ajal valis president Lennart Meri mind tegema endaga mõned intervjuud, ka aastalõpu omad. Valmistusin hullult ette./.../

Aga Lennart, vana sinder, väänas need intervjuud ikkagi selliseks, nagu tema tahtis. Jumal tänatud, sest tema isiksus oli sedavõrd võimsalt särav, esinemist nautiv ja väärtustav. Mina aga näen praeguseni unes, mismoodi võinuksin need saated kohe palju paremini teha.

Liina Kersna: Koos kasvades, koos arenedes saab kasvada ka armastus. Areng ei ole kunagi lihtne, sellepärast lähevadki paljud paarid lahku just siis, kui tegelikult annab elu võimaluse tunda veel suuremat armastust.

"Olles haaratud lõputusse tegemisse, pürgimisse, otsimisse ja saavutamisse, kaotas ta iseenda." (Anita Moorjani)

Emakeelepäevaeelne reede

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kirjutasid paljud keelehuvilised ja -sõbrad e-etteütlust.
Nii ka mina. Esmakordselt. Ja milline hasart tekkis:) Lausa uskumatu. Kahju, et peab terve aasta ootama, enne kui jälle end niiviisi proovile panna saab...
Nagu kuulsime, siis vaid viis inimest (umbes 4200 hulgast) kirjutas täiesti perfektselt, ilma ühegi veata etteütluse. Mina suutsin kaks (või kui tähte närida, siis kolm) viga sisse sokutada. No näe, õnnestus ikka kuidagi:) Aga üldiselt olen ise rahul enda tulemusega, sest need vead, millele pärast osutati, jäid mul olemata.

Siin siis ka see tekst, kui kellelgi veel teadmata peaks olema:

Täna, emakeelepäevaeelsel reedel, kui muusika-aasta kevadiste dolce'de ja forte'de valjus on MP3-mängijas maha keeratud, kontsentreerun raadiodiktori kristalsele häälele. Võib vaid küsida, kas aasta artistide ja parimate uustulijate hulgas on ka uusi Mozarteid ja Pärte.
„Ah, tahaks juba kuulata Tšaikovski esimest klaverikontserti b-moll,” õhkaks apteeker Melchiorgi, võttes vastu nohus olevaid e-residente.
Mis seal ikka, käin hommikuti duši all, võtan aeg-ajalt nuhvli, oma nutika abimehe, ja kasutan sellegagi töötades kogu aeg kauneimat eesti keelt.

Ilusat emakeelepäeva! Ja kasutame oma emakeelt ikka kaunilt! Iga päev.