26. september 2016

Minu Reykjavik

Tui Hirv. Minu Reykjavik: kõik on kaasas.

Seda raamatut ootasin juba ammu ja väga kaua. Miskipärast Island lummab mind. Ma ei tea, miks. Nagu mingi eksootika. Üksik saar kaugel põhjas, justkui muust tsivilisatsioonist ära lõigatud...

Ennekõike lummas mind kaanepilt - ainuüksi juba see oli üks suur nauding.
Edasine oli nii ja naa. Muidugi leidus seal Islandit, pole kahtlustki. Ent palju oli ka kunsti/muusikainimeste jahmerdamist, mis mulle, kui kunstivõõrale inimesele, kohati natuke kaugeks ja igavaks jäi. Lugeda aitas, aga oodatud lummust (pärast kaanepilti) ei tekkinud. Nii et ootused olid suuremad, kui tegelikkus pakkus. Aga ega minu jauramist ei tasu tõsiselt või, veelgi enam, südamesse võtta:) Vaatamata minu veidi kriitilisele suhtumisele leidsin ometi palju head, mida välja noppida:

Olla kindlustatud on siin inimese põhiõigus ega sõltu sellest, kui tublisti on keegi makse maksnud. Seda ei peeta siin kristlikul maal piitsa ja prääniku meetodi rakendamise kohaks.

Islandi sotsiaalkindlustusamet ei jaga inimesi puruvaesteks, keda tuleb ülal pidada, ja ülejäänuid endaga toimetulevateks, kes toetusi ei vaja, isegi kui nende käsutuses on naeruväärne summa, millega just nälga ei sure, aga mis ei taga ka inimväärset elu.
...Toetusi ei pea ka sotsiaalosakonnas taotlemas käima ja tõendavaid pabereid esitama. Kodanikuportaali kaudu annad sotsiaalkindlustusametile loa oma tulu laekumist jälgida ja selle järgi arvutada maksed.
...Asjaajamine on delikaatne ja vaene olla ei ole piinlik. Raske on, aga piinlik ei ole. 

Olen avastanud, et Islandil antakse vigu ja eripärasid üldse kergemini andeks kui Eestis. Inimesed võivad olla avalikult need, kes nad on, ning raskustest rääkimine aitab neist üle saada. Rahvas on paremini informeeritud, kust saada abi ja kuidas ennast hoida, ning kogukond teeb omalt poolt kõik, et destruktiivsetele ahvatlustele mitte hoogu anda, mõjumata sealjuures liiga patroneerivalt. Sigaretid on näiteks letialune kaup. Te ei pruugi minuga nõustuda, aga mulle tundub, et piirangud teevad inimese vabamaks. Mina tunnen, et mul on siin kaasa(mitte)joomise vabadus. Alkoholikogused, mida ma tarbin, on mikroskoopilised ja kui ma tahan ringi vahele jätta, ei küsita kunagi põhjendust. 

[See toob mulle meelde, kuidas paljudes slaavi riikides ja mujalgi on joomine normiks, et kui viina ei viska, siis oled kohalikke rängalt solvanud. No ma ei tea. Mina ei arva sellistest tõekspidamistest ja kommetest midagi. Enda silmini täis joomine ei tee sinust ei sõpra ega teiste kommete austajat. Ja kuidas ikka meil veel kohtab sellist suhtumist, et mis sul viga on, et klaasikest ei võta.]

Island oma lõputute ohtudega ei saa lubada, et liiga suur punt väikesest kogukonnast ennast tsüklisse joob. Elu on raske ja reaktsioon loodusjõududele peab vahel olema üsna äkiline. Alkoholisõltuvuse tunnistamine ja sellest tervenemine on Islandil avalik info ja jututeema.

Nõukogude aeg tootis täiskäigul stereotüüpe. Muudkui korraldas, kes kuhu. Kes mida väärib, kes millise positsiooni oma kuulekusega ära on teeninud - kes läheb pärast instituuti pealinna tööle, kes perifeeriasse. Tööga nõukogude ajal isegi karistati: mäletame ju küll, kuidas teisitimõtlejatele ei võimaldatud erialast väljundit, nad pidid töötama katlakütjate ja kojameestena. Selle tagajärjel oli piinlik olla katlakütja ja kojamees, kuigi tegemist ei ole üldse piinlike ametitega. Piinlikke ameteid ei ole olemas, piinlik on ainult olla oma ametis küündimatu või suli. Aga Tallinna paremate koolide direktorid kuulutavad ikka uhkelt läbi lõpuaktuseks renditud helisüsteemi: "Meie koolist Säästumarketi kassapidajaid ei tule!" Mõni ime siis, et meie noored ei julge tööle minna. Peab ehk hakkama teisele poole tänavat minema, kui koolidirektor vastu tuleb, teeb veel kogu vilistlaskonnale häbi. Terve lend pageb suurest hirmust igaks juhuks otse ülikooli. Ka suguvõsal on omad arusaamad sellest, mis on töö ja mis mitte. Nad ei jäta arvamust enda teada ka. Olin just teinud mõned muusikaelus küllaltki prestiižsed ülesastumised, kui perekondlikul koosviibimisel hüüatas vanatädi: "Kas sa kuskil tööl ka käid? Ah jaa, sul on ju need  j u h u s l i k u d  o t s a d!"

Midagi tahtsin justkui veel lisada, aga praegu ei meenu. Las siis jääb nii. Kui meelde tuleb, siis täiendan:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar